Inimesed

Algselt ilmus lugu 26. novembril 2016. aastal

ÕHTULEHE ARHIIVIST | Miks 28. november võiks olla Eesti iseseisvuspäev? (15)

Rainer Kerge, 28. november 2018, 10:27
ASUTAVA KOGU LIIKMETE VALIMISED: Asutav Kogu tegutses Eesti rahvaesinduse ja seadusandliku võimuna 23. aprillist 1919 kuni 20. detsembrini 1920. Ülesandega luua Eesti riigi alus.Foto: Filmiarhiiv
Miks tänane päev pole vaba? Ilmalikest riigipühadest üsna vaeses Eestis võiks 15. november (vana kalendri järgi) või 28. november (uue kalendri järgi) kanda tiitlit iseseisvuspäev, sest nimelt siis 100 aastat tagasi kuulutas demokraatlikult valitud Maapäev end kõrgeimaks võimuks Eestis. 24. veebruar oleks jälle vabariigi aastapäev. Rohkem pühi, rahulolevam rahvas.

«ELAGU AUTONOMILINE EESTI»: Kild eestlaste meeleavaldusest Petrogradis 26. märtsil 1917. Ilmselt ei oska keegi sel pildil poseerijaist foto ­tegemise hetkel veel unistada Eesti vabariigist.Foto: Filmiarhiiv

Samal teemal

Kõik, kel on silmside Eesti taasiseseisvumisega, mäletavad, millise pöörase tempoga ajalugu ühel hetkel kappama kukkus.

Fosforiidisõda ja Hirvepargi meeleavaldus raiusid 1987. aastal tee lahti. 13. aprillil 1988 kutsus Savisaar looma Rahvarinnet, 14. aprillil alanud muinsuskaitsepäevadel toodi taas avalikkuse ette rahvusvärvid.

Siit edasi arenesid sündmused enam mitte päevade, vaid tundidega: kui galopi alguses mõeldi, et oleks hea, kui saaks Kingissepa taas Kuressaareks nimetada, siis varsti oli selge, et siht on taasiseseisvumine.

Ometi kulgesid laulva revolutsiooni aegsed sündmused üsna hiljukesi – kui neid võrrelda 1917. aastal lõpuks iseseisvumiseni viinud revolutsioonide ja deklaratsioonidega.

"Üks Venemaa keisririigi ministeeriumis töötanud eestlane on hiljem meenutanud: 1916. aastal poleks tulnud kõne allagi, et keskvõim nõustunuks rahvuspõhise kubermangu loomisega," räägib Hent Kalmo, juuradoktor ja õiguskantsleri asetäitja-nõunik, Maanõukogu (rahvapäraselt Maapäev) juristi pilguga uurinud mees.

Eestlased töötasid kui välk

Veebruarirevolutsiooni tulemusena loobus keiser Nikolai II Venemaa troonist. Ajutise Valitsuse peaministriks sai vürst Georgi Lvov, semstvo taustaga mees, kes uskus siiralt, et parim viis Venemaad valitseda, on demokraatia.

"Ühiskonna aktiveerimine ja arvestamine kodanikevabadustega peaks andma uue elu," refereerib Kalmo suurvürsti mõtteid. "Demokratiseerimine oli ametisse astunud Ajutise Valitsuse poliitika kõige olulisem suund – et vallandada ettevõtlikkus, mis oli uue peaministri jaoks oluline poliitiline filosoofia.

Vanad kubernerid vahetati välja. Leiti, et uue poliitika elluviimiseks kõlbavad kõige paremini demokraatlikult valitud kohalikud omavalitsused. Kohe võeti vastu ka dekreedid rahvuslike erisuste kohta."

Ajutine Valitsus oli loonud soodsa pinnase autonoomsete kubermangude tekkeks – ise sellest tegelikult veel aru saamata.

Petrogradi ministeeriumite koridorides üsna koduselt orienteeruvad eestimeelsed haritlased kasutasid kiiresti ära tekkinud olukorra, mis võimaldas luua rahvusliku omavalitsuse Eesti kubermangus ja Liivimaa kubermangu eestlastega asustatud aladel.

"Vene keskvõim vaatas seda kui demokraatlikku omavalitsust, aga eestlased arendasid hoopis rahvuslikku omavalitsust," kirjeldab Kalmo.

Jaan Tõnisson oli olnud koos Lvoviga esimeses riigiduumas ja Ajutise Valitsuse peaminister võttis ta kiiresti jutule.

Jaan Tõnisson Foto: Filmiarhiiv

"Kui Lvov andis Tõnissonile märku, et mõte kohalikust demokraatlikust omavalitsusest Eesti piirides Petrogradile sobib, oli eestlaste ülesanne anda sellele mõttele konkreetsem kuju," vahendab Kalmo.

Nüüd töötasid eestlased kiiresti kui välk.

Oma riigist ei osatud veel mõeldagi

Jah, ajaloolase Lauri Vahtre hinnangul sai sel ajal harjulastest, virulastest, võrulastest, mulkidest, tartlastest, saarlastest juba väga selgelt rääkida kui eestlastest, kes defineerisid end ühe rahvana.

Mõningased erimeelsused Eesti omavalitsuse loomisel 1917. aasta kevadtalvel siiski tekkisid. "Tallinnas mõeldi ühtse Eesti kubermangu peale, Tõnisson Tartus soovis aga kaht kubermangu," jutustab Kalmo.

"Tõnisson ütles ühel koosolekul, et Lõuna- ja Põhja-Eesti on üsna erinevad ning ka erineva ajalooga. Aga see arvamus oli vähemuses. Üldine seisukoht oli, et tuleks korraldada üks üle-eestiline kubermang, mida siis ühe Maapäevaga ka juhatada."

Lühidalt: mõeldi, et eestlasi koondaval maa-alal peaks olema kõrgeim võimuorgan Maapäev – demokraatlikult valitud esinduskogu, sisuliselt parlament.

Mõne päeva jooksul õnnestus – toonaste sidevahendite juures! – kutsuda üle maa kokku üsna esinduslikud koosolekud, mis koosnesid eestlaste kultuuriliste ja muude seltside demokraatlikult valitud esindajatest.

Märtsi alguses – revolutsioon oli alles veebruaris, eks – kogunes Tartusse suur koosolek, mis arutles tulevase omavalitsuse vormi üle.

MAAPÄEVA OTSUSTE KIITUSEKS: Meeleavaldus ­Tartu raekoja ees 1917. aastal.Foto: Filmiarhiiv

"Moodustati viieliikmeline komisjon, mis pidi välja töötama Petrogradile esitatava omavalitsuskava eelnõu," jutustab Kalmo ajalugu.

Uus määrus Eestimaa kubermangu valitsemise korra kohta, mis andis suure osa seniste aadli omavalitsusasutuste ja kubermanguvalitsuse funktsioonidest üle rahva valitavale Maapäevale, võeti Petrogradis vastu seninägematu kiirusega – üheksa päeva jooksul.

"Ajutine Valitsus kiitis eestlaste kava põhimõtteliselt heaks 21. märtsil, aga siis saadeti see veel kahte komisjoni," vestab Kalmo. Taevas teab, kaua Vene asjaajamine oleks veel aega kulutanud, kui eestlased poleks taibanud korraldada 26. märtsil Petrogradis sinimustvalgete lippude all suure meeleavalduse Eesti iseotsustamise toetuseks.

"See meeleavaldus polnud niisama perede jalutuskäik, lapsevankrid ees," muheleb Vahtre. "Seal osales 12 000 sõjaväelast." Kusjuures polnud kõik sõdurid kaugeltki eestlased. Rongkäiku saatnud orkestritest koosnesid mitu peamiselt Vene sõjaväemuusikutest, kes tulid marssima lihtsalt eestlastest kamraadide kutsel.

Tegemist oli nii muljetavaldava ülesastumisega, et Ajutine Valitsus kinnitas määruse Eestimaa kubermangu valitsemise korra kohta – mis oli komisjonide poolt siit-sealt natuke kärbitud, aga jäänud laialivalguvalt üldsõnaliseks – juba 30. märtsil.

"See oli ikka väga ennaktempo," kinnitab Kalmo.

Muuseas, hilisema Eesti Vabariigi esimese riigivanema Ants Piibu mälestuste kohaselt kiirendanud asjade kulgu veelgi Eesti sõjaväelane Mihkel Lüll, kes põrutanud viimasel kohtumisel peaminister Lvoviga rusika lauale: "40 000 Eesti sõduri nimel Peterburi garnisonis nõuan seaduse otsekohest kinnitamist."

Kordame üle: Eesti kubermangu valitsemist määrav dokument sai kiiresti vastu võetud seetõttu, et eesti haritlased selle kribinal-krabinal ise koostasid ja õigel ajal õigetele laudadele sokutasid. Suureks abimeheks oli hiigelmeeleavaldus.

Dokumendi kõige olulisemaks osaks osutus tema umbmäärasus – et mida see rahva valitav nii-öelda kubermangu parlament ehk Maapäev siis õigupoolest võib otsustada, ja mis on selgelt üle tema võimupiiride.

"Iseolemise tahe oli laialdane, sooviti, et Eesti oleks ühes tükis. Seda, et peaks tulema oma riik, ei osatud veel mõeldagi," iseloomustab meeleolusid Vahtre.

Riikliku enesemääratlemissoovi sõnastamiseni jõudsid asja eest vedavad eestimeelsed poliitikud järkjärgult, lumepalli veeredes.

Olud, milles lumepall veeres, olid pehmelt öeldes keerulised ja ennustamatud.

"26. mail kuulutas Tallinnas Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu ennast kõrgeimaks võimuks Eestis," räägib Kalmo, nagu loeks raamatust.

Enamlased nautisid suurt populaarsust

Just nimelt, Eestis valitses kaksikvõim. Oli nagu Eestimaa kubermang Jaan Poska juhtimisel, aga olid ka revolutsioonilised töölised ja madrused.

Enamlased muide nautisid suurt populaarsust, sest lubasid tervet rida hüvesid – kaasa arvatud näiteks eestikeelset haridust koolides.

Igatahes kuulutati üsna kiiresti, mai lõpus, välja Maapäeva valimised, mis toimusid kahes järgus: linnad ja vallad valisid valijamehed, kes siis omakorda valisid Maapäeva liikmed.

"See andis enamlastele ettekäände öelda Maapäeva kohta, et see pole demokraatlikult valitud organ, kuna pole valitud otse," räägib Kalmo. "Üle-eestilisi otsevalimis polnud aga võimalik nii kiiresti ette valmistada."

Samas olid need esimesed valimised Eestis, tegelikult ka ühed esimesed terves Euroopas, kus osalesid naised. Valimisaktiivsus oli aga madal, keskmiselt 30 protsenti, mõnes vallas 10.

Juunis valisid maapiirkondade valijamehed Maapäeva koosseisu, kuhu hakkas vaikselt juurde tulema linnade esindajaid – vastavalt sellele, kuidas linnad said oma volikogud ametisse.

"Enamlaste kihutustöö Maapäeva vastu jätkus kogu suve. Kui viimaks septembris saatsid linnad oma esindajad Maapäeva juurde, kaldus see sotsialistide poole.

Maapäeva valitud enamlased said juba seestpoolt väita, et sellel organil puudub legitiimne õigus kedagi esindada. See oli hetk, kui Maapäev tundis ka ise oma positsiooni küllaltki ebakindlalt," räägib Kalmo.

Siis juhtub midagi ootamatut – enamlased hüppasid paadist välja.

"Kui septembri lõpus saatsid linnad oma esindajad Maapäevale, olid sotsialistid seal enamuses ja võinuks tegelikult moodustada uue valitsuse ning võtta võimu endale. Aga kuna enamlased olid otsustanud, et nad kodanlike võimuorganitega koostööd ei tee, tõmbusid nad oktoobris tagasi.

Mis andis demokraatlikule blokile võimaluse võtta Maapäevas juhtimine enda kätte. Kui enamlased poleks tagasi tõmmanud, oleks Maapäev muutunud üsna sotsialistlikuks ja mitte nii eestimeelseks organiks," selgitab Kalmo.

Koostööst keeldunud enamlased jõudsid oodata ära oktoobrirevolutsiooni. Selle järel oli kõik ebaselge. Ja taas kasutati olukord ära.

Tõnissoni eestvedamisel otsustati, et tuleb kutsuda kokku Asutav Kogu – otsevalimisega parlament.

Vana kalendri järgi 15., uue kohaselt 28. novembril kogunes Toompeal Maapäev, mis kuulutas end Eesti tulevast riigikorda määratleva Asutava Kogu kokkukutsumiseni kõrgeimaks võimuks Eestis.

Kuna teati, et enamlased kavatsevad Maapäeva laiali ajada, olid otsuste tekstid valmis kirjutatud ja nende ettelugemiseks ning kinnitamiseks kulus vaid 25 minutit, seejuures esimesena tehti otsus kutsuda kokku tulevast riigikorda määratlev Asutav Kogu – et kui koosolek enamlaste poolt lõhutakse, on suurem asi tehtud.

Poole tunni pärast tulidki revolutsioonilised töölised ja soldatid, ning ajasid Maapäeva laiali ja põranda alla.

Aga asi oli aetud: juriidiliselt oli demokraatlikult valitud ­esinduskogu kuulutanud end kõrgemaks võimuks Eestis ja loonud võimaluse vabariigi tekkimiseks.

"Jüri Vilms ütles, et Maapäev peab kokku tulema, sest siis inimesed näevad, kuidas enamlased nende esindajad laiali ajavad, ja saavad selle vastu protestida," jutustab Kalmo.

Nii läks, Maapäeva ja selle otsuste toetuseks korraldati näiteks Tartus hiigeldemonstratsioon.

Maapäev sai aga saata Eesti iseolemise tahet kinnitavad diplomaadid Euroopasse. Ja kuigi 24. veebruaril välja kuulutatud vabariik tuli veel Vabadussõjas maksma panna, oli selle sündimiseks loodud tugev, demokraatlik ja juriidiliselt vettpidav alus.

"Ei saa öelda, et eestlased oleks sündmustel järel lohisenud. See, et Maapäev üldse olemas oli, oli fantastilise ettenägelikkuse ja kiire tegutsemise vili," resümeerib Vahtre.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee