Tuumakohvriga saab hävitada kogu maailma (11)

Kuigi Trump pole veel USA president, on tal juba õigus saada eriteenistuste infot riigi salaoperatsioonide ja välisriikide liidrite kohta.

Kohe pärast valimisvõitu 8. novembril keelas USA lennuamet igasugused lennud Trumpi kodumaja kohal New Yorgis ja politsei turvab järgmist presidenti ja tema peret. Kuid suurem osa presidendihüvedest ja -kohustustest saavad Trumpi omaks alles napi kahe kuu pärast.

Tuumakohver 55 päeva pärast

Presidendilennuk on praegu veel Obama kasutada. Trump saab selle omanikuks 20. jaanuaril. Samal päeval antakse uuele presidendile ka Valge Maja võtmed, kuigi Obama väljakolimist alustatakse varem, sest uue peremehe tulekuks on vaja teha remont ja vahetada välja mööbel.

Ka tuumakohvri saab Trump oma käsutusse pärast presidendivande andmist, sest kuni 20. jaanuarini on selle ainuomanik veel Barack Obama.

Paljud inimesed nii USAs kui teistes riikides on öelnud, et pole Trump ehk kõige õigem inimene tuumakohvri üle otsustama, sest tulevane president võib mõnes olukorras olla liiga keevaline ja tal võib nappida enesevalitsust, kui silmapiirile on tekkinud tuumasõjaoht.

Tuumarelva kasutamise kohta on Trump ajanud mitmesugust juttu. Ta on näiteks öelnud, et kui Ameerikat peaks ründama Islamiriik, siis tuumapomm on igati õigustatud vastulöök.

Ta on ka teatanud, et tuumanupu vajutus ei paku talle mingit rahuldust, kuid ei välista sellist sammu. Trumpi sõnul rakendaks ta tuumajõudu vaid viimase abinõuna, kui muud võimalused on ammendunud.

Maavägede staabiülem Mark Milley on juhtinud tähelepanu Venemaalt ähvardavale tuumaohule ja kinnitanud: "Me hävitame ükskõik millise vaenlase, ükskõik millal ja ükskõik kus." Kõige tõenäolisemateks USA vaenlasteks peetakse peale Venemaa ka Hiinat, Iraani ja Põhja-Koread.

Kui 71 aastat tagasi kulus USA pommituslennukil Tiniani saarelt Hiroshimasse jõudmiseks ja tuumapommi allaheitmiseks ligi kuus tundi, siis nüüd saab USA president ühe näpuvajutusega käivitada alla poole tunniga tuumarünnaku, mille võimsuseks oleks 22 000 Hiroshima pommi.

Ajakirjas Foreign Policy selgitas Tom Z. Collina põhjalikult Trumpi võimalikku tuumapoliitikat ja tegi oma artiklis mitu ettepanekut, millest Trump võiks lähtuda. Nii soovitas ta ühe sammuna jagada tuumanuppu.

Kuna paljud valijad ei taha, et Trump valitseks ainuisikuliselt USA tuumajõudusid ja ta saaks umbes nelja minutiga välja tulistada umbes tuhat tuumalõhkepead, siis soovitab Collina president Trumpil neid hirmusid vähendada sellega, kui ta pikendaks otsustamiseks kuluvat aega ja kaasaks sellesse Kongressi liidreid.

Tuumakohvris peitub võimu võti

Portatiivsed tuumakohvrid on nii USA presidendi kui ka teiste tuumariikide liidrite käsutuses. Tuumakohvri abil saab anda käsu USA tuumarelva kasutamiseks ja kogu maailma hävitamiseks.

Presidendil kulub tuumarünnaku alustamiseks vaid mõni minut. Kohvri abil saab president igal ajal ja maailma igast otsast ühenduse Pentagoni juhtimiskeskusega, kelle kontrolli all tuumarelv asub.

Ametlikult nimetatakse tuumakohvrit presidendi erakorralise olukorra ranitsaks ja väga palju avalikku infot selle kohta pole. Otse loomulikult on tuumakohvri sisu USA riigisaladus, kuid mõningaid kaudseid andmeid on selle kohta siiski lekkinud.

Ühe müüdi kohaselt pidavat kohvris asuma punane nupp, kuid Briti ajakirjanikud selgitasid välja, et midagi sellist seal pole. Seal on hoopis ülisalajased esemed ja infomaterjalid, mille abil saab president alustada tuumarünnakut suvalisest maailma paigast, kus ta parasjagu viibib.

Mustast nahast tuumakohvris asub Zero Halliburtoni firmas valmistatud (kuulduste järgi titaanist ja arvatavasti kuulikindel) metallkast, mida saab avada plastkaardi (Biscuit) ja koodiga (Gold Codes).

Kaardiga saab president koodi, mis on vajalik kõigepealt tema isiku tuvastamiseks ja seejärel USA tuumajõudude aktiveerimiseks. Koodi õigsust peab kinnitama USA kaitseminister, kuid too ei saa presidendi otsust mõjutada, ükskõik milline see ka on. Pärast vajalikke protseduure käivituvad protsessid, mis päädivad tuumarünnakuga.

Kohvris on juhend (Black Book) presidendi tegevuse kohta tuumasõja korral ja vastumeetmete stsenaariumid. Kirja on pandud ka võimalike rünnakusuundade plaanid, et presidendil oleks lihtsam otsustada, millist riiki või paikkonda oleks kõige efektiivsem tuumapommiga kostitada. Samuti on kirjas evakueerimispaigad, kus president võiks tuumarünnaku turvaliselt üle elada.

Umbes 18–20 kilo kaaluv kohver on kinnitatud USA relvajõudude ühe ohvitseri randme külge. Sel ohvitseril on kohustus olla koos kohvriga kogu aeg presidendi vahetus läheduses, asugu president siis autos, lennukis, liftis või spordiväljakul.

Kui president on Valges Majas, siis on kohver salaruumis luku taga. Ühtekokku tegelevad tuumakohvriga viis sõjaväelast, kelle üks ülesandeid on ka selgitada presidendile kohvri õiget kasutust.

"Meil presidendiks lolle ei valita"

Üks anekdoot kahe suurriigi presidentidest ja nende tuumakohvritest kõlab nii.

Kohtuvad Barack Obama ja Vladimir Putin.

"Ütle mulle, Barack, kas sinu tuumakohvris on spetsiaalne lollikaitse?" küsib Putin. "Noh, selleks, et kogemata nupule ei vajutaks ja tuumasõda ei alustaks. Minu kohvris näiteks on."

"Aga meil lollid presidendiametisse ei saagi," vastab Obama.

Nüüdseks on Obama võrreldes selle anekdoodiga veidi oma meelt muutnud. Ta võitles aktiivselt selle poolt, et Trump presidendiks ei saaks ja on avalikult rääkinud, et Trumpi suguse mehe kätte tuumanuppu usaldada oleks täielik hullumeelsus.

Obama arvates poleks Trump suuteline oma näppe tuumanupust eemal hoidma, seetõttu võib tema presidentuur tuua kaasa ülemaailmse katastroofi.

"Kui inimest ei julgeta lubada Twitterisse, siis ei saa talle usaldada ka tuumakohvrit. Kui keegi hakkab kell kolm öösel kirjutama tigedaid säutse selle kohta, et tema üle on mingis naljasaates naerdud, siis ei saa tema kätte anda ka tuumakoode," kinnitas Obama.

Kuna valimistest inauguratsioonini läheb kaks ja pool kuud, siis oleks Obamal piisavalt aega, et hakkama saada mingi sigadusega, mis jääks Trumpile helpida ja mis võib ta kiiremini kui kunagi varem Valgest Majast välja kihutada.

Kuid USAs kehtib kirjutamata reegel, et ametist lahkuv president (Obama) ei tohi oma viimaste sammude ja tegudega kahjustada oma järeltulijat (Trumpi). Kuigi enne valimisi ütles praegune president Trumpi kohta üsna palju inetusi, siis on ta ka sõnavaras muutunud veidi vaoshoitumaks ega sõima enam Trumpi.

Hiljutise valimiskampaania ajal pildusid ka mõlema partei peakandidaadid teineteise pihta süüdistusi, etteheiteid, kahtlustusi. Üks sagedamini kõlanus süüdistus oli oletus, et kumbki – ei Hillary Clinton ega Donald Trump – saa hakkama tuumanupu ohjeldamisega ja vallandub suur üleilmne sõda.

Seda väitis nii Clinton Trumpi kohta kui Trump Clintoni kohta. Clinton hirmutas inimesi enne valimisi ütlusega, et Trumpi sugusele huligaanile on tuumanupu loovutamine äärmiselt vastutustundetu, kuid valijad ei võtnud seda hoiatust kuigi tõsiselt, seda näitasid ka hääletustulemused.

Nüüd on Trump kohe-kohe saamas presidendiks ja seetõttu on maailmas üha rohkem hakatud esitama küsimusi Trumpi võimekuse kohta hoida stabiilset maailmakorda ja hallata tuumakohvrit.

Ameerikas elav vene kunstnik ja kirjanik Igor Ponotševnõi kirjeldas pärast Trumpi võitu sündmusi üsna irooniliselt: "Juba kolmas inimene hüppas aknast alla. Kõikjal valitseb paanika. Inimesed pakivad kohvreid ja sõidavad minema. Mehhiko piiril on mitmekilomeetrised ummikud.

Levivad kuuldused, et Trumpi pooldajad hakkavad tapma pagulasi suurekaliibrilistest kuulipildujatest. Kaupluses on otsa saanud tualettpaber, tuletikud ja plastkahvlid. Alkoholi müük on peatatud kuni uue korralduseni. Telefon 911 ei tööta. Kõrvaltänavas põleb maja.

Madalal kõrgusel lendavad helikopterid. Kanada on riigipiiri sulgenud. Trampofiilid õlitavad relvi ja valmistuvad pikkade nugade ööks trampofoobide vastu. Clinton on põgenenud Singapuri.

Obama korrastab dokumente, et saada alaline elukoht Kenyas. Mehhiko immigrante uputatakse massiliselt Vaiksesse ookeani. Minagi lähen põranda alla. Järgmise sideseansini."

Millega USA president ringi liigub?

Võib oletada, et tuumakohvri jätab Donald Trump enda lähedale, kuid mõnest riigi poolt ette nähtud liiklusvahendist võib ta siiski loobuda, sest neid on tal endalgi jalaga segada. USA presidendile on antud ametlikuks kasutamiseks lennuk, helikopter, limusiin ja buss ning kõiki neid tuntakse kogu maailmas kutsungite järgi.

Kõige tuntum nimetus on Air Force One, mis tähistab ükskõik millist USA õhujõudude lennuaparaati, mille pardal asub USA president.

Riigipea kasutada on kaks spetsiaalselt riigipea jaoks kohandatud lennukit Boeing 747-200B (Boeing VC-25), kuid kui mingi lennuväli pole suuteline sellist suurt lennukit vastu võtma, siis võetakse presidendilennukina kasutusele Boeing C-32.

Barack Obamal on olnud kaks lennukipilooti: kolonel David Banholzer, kes suri tänavu 4. novembril 47aastasena, ja kolonel Scott Turner.

Järgmisel aastal tahetakse praegused presidendilennukid välja vahetada Boeing 747-8 vastu. Kui president peaks kasutama USA tsiviillennunduse lennukit, siis antakse sellele hüüdnimi Executive One.

Praegu pole veel teada, kas president Donald Trump hakkab presidendilennukit kasutama või lendab edaspidigi nii siseriigis kui ka välismaal oma eralennukiga. Teadupärast on Trumpi omanduses Boeing 757-200, kus on ruumi 43 reisijale. Kui Air Force One on kindlus, siis Trumpi lennuk on loss.

Trump Force One ehk T-Bird on presidendilennukist tunduvalt luksuslikum: seal on marmorist ja kullast vannituba, 24karaadise kullaga kaetud turvavööd, 57tolline videoekraan ja Hollywoodi tippkinosaalile omane helisüsteem. Muide Trumpi eraomanduses on veel ka väiksem lennuk ja kolm helikopterit.

Marine One tähendab USA merejalaväe lennuaparaati, mille pardal on USA president. Tavaliselt tähendab see üht mitmekümnest helikopterist, mis kuuluvad lennueskadrilli HMX-1 Nighthawks koosseisu. Selleks võib olla Sikorsky SH-3 Sea King või väiksem VH-60N White Hawk.

Mõnikord on presidendil mugavam kasutada lennuki asemel just helikopterit, mille kasuks räägivad odavus ja sageli ka turvalisus. Tihti tõuseb Marine One õhku koos mitme (kuni viie) sarnase helikopteriga – kui ühes neist asub president, siis ülejäänud on mõeldud võimalike vaenlaste segadusse ajamiseks.

Selsamal eesmärgil vahetavad helikopterid lendamisel omavahel kohti rivis. Marine One saadab presidenti kõigil tema ringreisidel nii USAs kui välismaal.

Maismaal liikumiseks kasutab president ametlikku riigiautot, milleks on Cadillaci baasil ehitatud soomustatud limusiin. Seetõttu kasutatakse presidendiauto identifitseerimiseks nimetust Cadillac One, aga ka First Car, The Beast, Stagecoach.

USA eriteenistuste standarditele vastavalt ehitatud limusiin on varustatud paljude abi- ja lisavahenditega, mis on kasuks võimalike õnnetuste, rünnakute puhul või muudel erakorralistel juhtudel. Presidendi käsutuses on üle kümne üliturvalise auto, mille igaühe maksumus on ca 1,5 miljonit dollarit.

Ajakirjandusse on jõudnud kuuldused, et Trumpile valmistatakse uut ametlikku autot, mis teeb oma esimese etteaste inauguratsioonipäeval, 20. jaanuaril, kui hakkab uut presidenti ja tema peret sõidutama.

Presidendi transportimiseks on veel must soomustatud buss Ground Force One. Kui varem kasutati presidendi vajadusteks üüribusse, siis mõni aasta tagasi otsustati võtta kasutusele oma buss.

Õnnelikuks osutus Kanadas ehitatud X3-45 VIP 3, mida hiljem täiustati Tennessee’ kompaniis Hemphill Brothers Coach Company. Bussi hind oli 1,1 miljonit dollarit. Ameerika Ühendriikide salateenistus ostis kaks sellist bussi 2011. aasta suvel.

Tuumakohvri koodikaarti on saadetud ka pesumajja

Tuumakohvri taoline ese ilmus esimest korda Dwight David Eisenhoweri (USA president aastatel 1953–1961) ajal, kuid praeguse väljanägemise saavutas see president John Kennedy ajal 1960. aastate algul kohe pärast Kuuba ehk Kariibi kriisi, mis oleks väga kergesti võinud kaasa tuua ülemaailmse tuumasõja.

Kennedy nimelt kartis, et tuumasõjakäsk antakse ilma tema nõusolekuta või asub ta komandopunktist kaugel ega suuda ise käsku anda. Nendel ja teistelgi põhjustel korraldati USA tuumajõudude juhtimise süsteem ümber ja loodi tuumakohver. Olgu lisatud, et Nõukogude Liidu liider sai tuumakohvri alles paarkümmend aastat hiljem.

Õhujõudude major Robert Patterson ehk Buzz, kelle ülesandeks oli kanda tuumakohvrit president Bill Clintoni ajal, on rääkinud: "Sa oled pidevalt nagu tulistel sütel. Kogu aeg oled seda kandes suure pinge all." Ta meenutas, et ohtlikku pagasit pidi ta tassima Clintoni järel isegi siis, kui president tegi hommikust sörkjooksu ümber Valge Maja.

Bill Clinton oli koti avamiseks vajaliku kaardi kord koguni ära kaotanud. Pärast seda, kui Monica Lewinskyga seotud skandaal oli üldsuse kõrvu jõudnud, palus tuumakohvri eest vastutanud ohvitser presidendilt koodikaarti koti avamiseks, et võtta kasutusele uus kaart. Selle peale pidi Clinton tunnistama, et ta on kaardi kaotanud, kusjuures tal polnud aimugi, millal see oli juhtunud – kas nädalate või isegi kuude eest.

On teada, et presidendid Jimmy Carter ja Ronald Reagan eelistasid hoida tuumakoode oma pintsakutaskus, Reagan mõnikord ka rahakotis. Kord olevat Carter unustanud koodid pintsakutaskusse, mis saadeti keemilisse puhastusse.

Viimastel aastakümnetel on tuumakohver olnud presidendi vaateväljast kaugemal kui reeglite järgi lubatud ja mõnikord pole seda ka piisavalt valvatud. Nendel juhtudel oleks kohvrit olnud mõne välisriigi eriteenistusel kerge varastada, kuid midagi taolist polevat siiski juhtunud.

Kõige lähemal tuumakohvri kasutamisele oli president George Bush pärast 11. septembri terrorirünnakuid.

Esimene naine, kellele oli usaldatud tuumakohvri kandmine, oli Vivien Crea (sündinud 1952), kes tegi seda Ronald Reagani ajal kolm aastat.

Heal lapsel mitu nime: ranitsast jalgpallini

Tuumakohvri kohta on inglise keeles kasutusel kümmekond sõna või väljendit, millest ametlikult kasutatakse kõige sagedamini President’s Emergency Satchel. Veel on kasutusel järgmised terminid:
Presidential Emergency Satchel
President’s Emergency Response Satchel
Nuclear Football
Nuclear Button
Atomic Football
Button
Black Box
Football.