Inimesed

Vitali Manski: "Terve Ukraina rahvas ei tea enam isegi, kes ta on!" 

Urmas Vahe, 23. november 2016, 04:00
SUGUVÕSA: Kõik Vitali suguvõssa kuulunud nõod. Nüüd räägivad nad kahte keelt ja on ka kahte meelt.Foto: Erakogu
Filmi "Suguvõsa" režissöör räägib autori suure pere lõhestumisest Ukrainas pärast Krimmi vallutamist. 

Samal teemal

"Ukrainas ei elagi enam inimesi, kes saaksid kaljukindlalt väita, et nad on just selle või teise rahvakillu esindajad. See oli kui appikarje! Terve suurrahvas ei tea enam isegi, kes ta on," kommenteerib oma PÖFFil linastunud filmi "Suguvõsa", milles on osa ka Eesti filmitegijatel, Ukrainas sündinud ja Lätis elav vene režissöör Vitali Manski. 

Filmirežissöör Vitali Manski ei saa ise ka täpselt aru, mis rahvusest ta on. Vanasti teadis imehästi, et Ukrainas sündinuna on ta ukrainlane. Kõik muutus, kui ta pärast keskkooli Moskvasse kolis, seal ülikooli lõpetas ja oma elu Moskvas sättima hakkas. Siis lahvatas Vitali endise ja praeguse kodumaa vahel sõda. Arvestades seda, mida ta Venemaal Venemaa kohta öelnud oli, ei pidanud ta võimalikuks enam Moskvas elada ja kolis Lätisse. Kolimine toimus päeval, kui Venemaa tungis Krimmi. Lätis ta filme tegema hakkaski.

Film hiiglaslikust suguvõsast

Vitali on teinud kaks dokumentaalfilmi, mida on saatnud rahvusvaheline edu. Juba tema esimene film Põhja-Koreast, "Päikese all", äratas imestust selle poolest, et Vitali suutis läbi murda maailma kõige suletuma riigi kaitsesüsteemist ja enda kasuks tööle panna sealsed vankumatud ametnikud, kelle sekka tekkis palju Manski kaasmõtlejaid, ent veel enam tema vastaseid, kes tegid kõik endast oleneva, et filmi valmimist takistada ja sellele nii poliitilisi kui ka ideoloogilisi kaikaid kodarasse loopida. Ja teevad seda seni.

"Päikese all" tekitas suurt rõõmu kogu maailmas. Ent Venemaal ja Põhja-Koreas ei olnud tunded just sama rõõmsad.

Midagi sarnast on toimunud ka pühapäeval PÖFFil näidatud filmiga "Suguvõsa", mis räägib režissööri suure pere lõhestumisest Ukrainas pärast Krimmi annekteerimist. Ukrainas ja Slovakkias on film teeninud kiidusõnu, ent mis hakkab toimub detsembri algul Moskvas, kus Vitali Manski "Suguvõsa" end samuti filmifestivali mänguplaani on sättinud? "Moskvas saavad filmid avalikule festivalile pärast kultuuriministeeriumi litsentsi kättesaamist. Praegu seda litsentsi igal juhul veel ei ole," ei suuda režissöör ärevust maha suruda.

"Suguvõsa" ongi film hiiglaslikust suguvõsast, mille liikmeid leiab paljudest Ukraina elutähtsatest punktidest. Neid on noori ja vanu, nii neid, kes on emakeeleks jätnud ukraina keele, kui ka neid, kes on läinud olude sunnil kaasa vene keele ja kahjuks ka meelega. "Ukrainas ei elagi enam inimesi, kes saaksid kaljukindlalt väita, et nad on just selle või teise rahvakillu esindajad. See oli kui appikarje! Terve suurrahvas ei tea enam isegi, kes ta on," kommenteerib režissöör.

Ukraina ja Venemaa konflikti puhul elab igaüks eri maailmas. Vitali Manski ütleb esimese hooga, et selles on süüdi mõlemad pooled. Kas konflikt sai alguse siis, kui saatusliku otsuse tegi riigijuht Nikita Hruštšov – miks kinkis ta 1954. aastal kõigi üllatuseks seni Venemaale kuulunud Krimmi hoopis Ukrainale? Kas teadsid lihtsad inimesed, et selle kummalise käigu taga oli NLiidu suutmatus Krimmi majandamisega toime tulla. Pidi ju sinna tulema tulevane Iisraeli riik – aga seal oli ju ainult stepp. Ja venelastel kopikatki raha Krimmi ülesehitamiseks. Nii andsidki venelased Krimmi kui mittevajaliku käest ära. Et seda 50 aastat hiljem sõja ja tuhandete sõdurieludega tagasi nõuda. Või on venelastel praegugi raske ette kujutada, et Sevastopoli kuulsusrikkas sõjasadamas hakkavad randuma NATO sõjalaevad?

Vitali Manski sai sealtsamast Sevastopolist üsna iseäraliku kogemuse. Ta oli kogu oma Ukraina-elu elanud teadmises, et vana-aastaõhtul tuleb kogu rahvas koos vahuveinipudelite ja salatikaussidega Sevastopoli peaväljakule. Üle-eelmisel aastavahetusel, 2015. aasta tulekul ootasid rahulikke pidutsejaid Venemaa sõdurid, kes lasid kohemaid käiku kogu individuaalrelvade arsenali, lõid asfaldile puruks kõik pudelid ja kausid ning vähegi vastu hakanud pidutsejate kätele ka rauad. Vähe oli puudu, et 2015. aasta oleks alanud korraliku verevalamisega. 

Õõvastavaid stseene filmis pole 

Samas ei salga filmi režissöör maha Krimmis valimiste eel korraldatud rahvaküsitlust, kus kohalik elanikkond otsustas rõhuva enamusega, et nemad näeksid end meelsamini Venemaa koosseisus. Ega Krimmi rahvastiku koosseisu: juba 2014. aastal olid seal peaaegu neli viiendikku venelased.

Donbassis filmis oma telefoniga Vitali Manski ise, sisenedes sõjakoldesse Venemaa poolelt ja saavutades Ukraina operaatorite ees korraliku edumaa (ning veel korralikumad kaadrid). "Nägin Donbassi sisenemas kümneid ja kümneid ešelone noorte, üheealiste poistega, samamoodi ühesuguste soengute ja spordidressidega. Nende autodes olid piklikud kastid, mille sisuks olid arvatavalt vaid relvad. Ent üle maailma kõlas vaid üks hääl: Donbassi lähevad üksnes sportlased, kes viivad kohalikele venelastele eluks vajalikke aineid ja esemeid. Neid kaadreid on mul tundide viisi, ent ma ei kiirustanud kogu seda teemat filmi toppima."

MAA, MIS KÕMISEB KIVISÖEST JA MIS ON KAHE SUURRIIGI SÕJA PÕHJUSEKS: Täna on siin Donbassi Vabariigi ja suure Venemaa lipud. Homme raiuvad rauda kahurid.Foto: Filmikaader

Teine fakt, mida Venemaa ei üritagi enam salata, on hilisem avalik sõda. "Rääkida, et süüdi on mõlemad pooled, on pisut ennatlik. Võtaksin kasutusele sootuks karmima tooniga leksika: see on tuli, mis sai alguse ainult ühe mehe käes olevast tikust. See mees on Putin. Ja see on ka sõnaselgelt filmis formuleeritud," ei häbene Manski tunnistada.

Seda enam teeb Manski sõnul mõtlikuks, et Ukraina riiki kutsub oma vennaks, õeks, kõige armsamaks sugulaseks suur Venemaa. "Aga just venelased on need, kes löövad pussi ukrainlaste neeru nende kõige raskemal ajal. Piltlikult öeldes tulevad nad oma venna juurde kuuri värvima pärast seda, kui nad on ukrainlaste maja põlema pannud."

Ometi pole filmis erilisi õõvastavaid stseene, ei voola veri ega valata leinapisaraid. Keegi ei sure kaadris, kuigi surm on aimatav kaadri taga. Vend võitleb venna vastu vintpüssiga.

Filmis on antud võrdselt sõna mõlemale poolele – nii ukrainlastele kui ka venelastele. Ehkki vaatajas ei kao hetkekski kahtlus, kellele kuulub filmitegijate sümpaatia tegelikult.

"Suguvõsa" valmis Ukraina, Vene, Saksa ja Eesti filmitegijate koostöös ning seda on näidatud juba mitmel filmifestivalil.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee