"Kas need soovid, mis mu südames keerlevad, kas need täituvad?" rääkis Virve, et usaldab oma salasoovid sellele osalejale, kes läbib tema küsitlusvooru. Usaldusisikuks sai Anu. "Aga see, mis sa rääkisid, oli kõik õige," rääkis Virve Anule.
Pärast seda, kui räägiti ja masseeriti teisigi Kihnu elanikke, oli aeg hakata lahendama juhtumit minevikust. Selleks kutsuti kohale ka teine Kihnu saare kuulus naine – Roosi.
Esimesena astus ette Anu. "Surm ... näen merd. Paadis on meremees," rääkis Anu, kes kirjeldas Roosi mehe surma. Ka Roosi ise on korra olnud kliinilises surmas, pärast mida hakkas ta nägema kummalisi nägemusi. Suuremat sündmust Anu aga ei näinud.
"Ma näen kõrget heledat hoonet. Kirik?" küsis Vladimir, kes oli saarele sõites joonistanud enda käele märgi ja pakkus, et tegu on püha kohaga. Seal paigas asus tõepoolest kirik, kus rahvas palvetamas käis. "Kuplid põlesid," teatas Vladimir. "Ma ei näe,“ vastas ta ning sellega oli tema katse lõppenud.
Antonina pakkus, et tegu oli naabritevahelise kokkupõrkega, ent see juhtus 30 aastat tagasi. Kui ta ringi käis ja uuris, teatas ta, et tegu oli tuleõnnetusega. "Katk, väga palju surnuid on siin," sõnas naine.
Tõepoolest, aastaks 1710, pärast Põhjasõda jäi katku tõttu saarele vaid paarsada inimest.
"Mul tuli palju erinevaid pilte. See võib olla seotud suguvõsa ajalooga …" rääkis Jelena ja mainis ära kellatorni ja kolmnurkse katuse.
"Tuli, tuli, lämmatab. Selline reaktsioon hakkab. Ma näen metallist asja, millega värav suletakse. Seal on ka lapsed," kirjeldas Jelena. "Nendega on tumedas pikas riides mees. Seisab ja rahustab kõiki. Helistab kella … /---/ Näen inimesi luku taga," lõpetas Jelena.
Kommentaarid