VANA PÕLLUTEHNIKA KOGUJA: mitu korda on mu elu kallale kiputud! (5)

"Õhtul õuele valgunud kamba seast hõigati valju häälega, et Prost pole parteilane, järelikult pole ta ka keegi, kelle vastu üldse huvi tuntaks. Juba läks keegi autost poolemeetrist raudlatti võtma, mille otsa oli tera keevitatud. Aga nagu jumala sõrmest keeras hoovile ekskursioonibuss, mis õuele palju rahvast tõi," meenutab üht hetke vanavara kogumise tumedamast poolest Heino Prost, Nõo vallas asuva põllutöömasinate muuseumi looja ja peremees. 

Heino muuseum sai alguse 1954. aastal, enam kui 60 aasta eest. Siis oli kevadel 83. sünnipäeva tähistanud Heino veel verinoor mees, alles 21aastane. "Tulin ühel kevadel koolist jälle koju. Ilus ilm kruttis mõtted õite kevadiseks, hing lausa hõiskas. Kõik see oli aga kui käega pühitud, kui nägin lint­traktori järelkärule tõstetud koormat keskuse poole vuravat: kärus oli mu vanemate aurukatel, mida utiili veeti. Tundsin, nagu oleks keegi kui noaga kõri kallale tulnud. Sellest päevast hakkasingi masinaid tallele panema – uus muuseum oligi tekkinud."

Heino läks pealinna kultuuriministeeriumi. "Seletasin, et kui selline hävitamine jätkub, võime varsti lõhkise küna ees olla. Viidi suure ülemuse ette. Ime juhtuski – mulle kirjutati välja kogumise tõend. Isegi peaaegu uut, kuid aktiga maha kantud tehnikat võisin koguda."