Kuivõrd koostöövalmid on aga uues valitsuses kolm osalevat erakonda? Portfellide jagunemise põhjal on väga selgelt näha, et Keskerakonnale pole usaldatud ühtki võtmeministeeriumi: välis-, kaitse-, sise-, justiits- ja rahandusministri kohad jätsid võimupöörde ette võtnud IRL ja sotsid targu enestele.
Teisalt annab tunda kaua võimult eemal olnud Keskerakonna lühike pink, sest peale ministrikohtade tuleb leida pädevad inimesed ka komisjonide juhtideks, keegi peab kindlal käel ohjeldama fraktsiooni ja olema ka asespiiker. Valitsuses olles ei saa Keskerakond äpardumist lubada ja on seetõttu ministriteks pannud oma raudvara – Kadri Simsoni ja Mailis Repsi. Lõivu on tulnud maksta vene valijale meeldimiseks – mis puust on ministrina Mihhail Korb ja Martin Repinski, näeme nende edasipidisest tööst.
Kui ühtne on tegelikult IRL, oli näha mitmepäevasest piinlikust venitamisest ministrite nimetamisel, kui erakonna esimees Margus Tsahkna pidi võitlema kaitseministri koha eest Marko Mihkelsoniga.
Et sotsid võtavad seekordset valitsust väga tõsiselt, on näha nende ministri valikust, kus olulised portfellid võtavad vanade olijatena enda kätte Sven Mikser, Andres Anvelt, Urve Palo ja Indrek Saar. Selline valik võiks Keskerakonnale olla ohumärk, et Jüri Ratas võib ikkagi osutuda peaministriks Jevgeni Ossinovski valitsuses, kui kogenud sotsid asuvad kindla käega oma rida ajama ning IRLi seis on sama närb, nagu ta viimastel aegadel on olnud.
Millised huvid on aga Keskerakonnal esiplaanil? Peale maksureformide on nende sümbol ka protokoll Ühtse Venemaaga, haridusministri koht taheti saada vene valijat silmas pidades, vene valijale tehti silma ka ministrite valikuga. Kuid neil on nüüd kauaoodatud võimalus tõestada oma valitsemisvõimekust ja hajutada Reformierakonna külvatud sise- ja välispoliitilisi hirme.
Kommentaarid