VIDEO | Roald Johannson veetis nädala Eesti ökoinimeste seltsis (4)
"Pole mingi saladus, et kõigile meile meeldivad asjad. Veel uuem telefon, veel suurem televiisor, vingem auto… Aga kogu maailmas on tekkinud päris suur hulk neid inimesi, kes tahavad sellest hullust tarbimise ja raiskamise rattast välja hüpata,“ tutvustas Roald Johannson oma seekordse reportaaži peategelasi.
Nii veetiski ta nädala kahes Eesti ökokogukonnas, mille liikmed on välja astunud kapitalismi edurattast ning edu ja asjade asemel väärtustavad loodust, hingerahu ja inimsuhteid, edastas Kanal 2. "Roaldi nädal: Ökoinimesed“ viib vaataja kahte omalaadsesse ökokogukonda: Parmu ökokülasse Valgamaal ja "Väike jalajälg“ nime kandva kogukonna juurde Raplamaal.
Valgamaal kohtus Roald Johannson inimestega, kes eelistavad eluviisi ja töövõtteid, mis olid omased pigem 100 või isegi 200 aastat tagasi. Tagasi juurte ja elu põhiväärtuste juurde, see on sealsete elanike põhiväärtus. Kui Parmu küla elanikud elavad igaüks oma talus, siis Raplamaal asuv "Väike jalajälg“ elab täieliku koostegutsemise tähe all - kõike otsustatakse ja tehakse koos.
On see uutmoodi ühiskonna katselabor, seda lähebki saatejuht täna uurima.
"Roaldi nädal“ on Kanal 2 ekraanil täna algusega kell 20:30, kohe pärast „Kuldvillakut“.
Praegu paistab see asi küll väga trööstitu olevat, varsti on lastel (eriti!) ja ka iseendil ühekülgse toitumise tagajärjel ainete puudusest tingitud tervisehäired käes. Hambutud suud mustavad vastu nagu mullamuti augud ja küll tulevad hädad juustega, nahaga, küüntega, silmadega ja kõikide siseorganitega... jne.jne.
Ja sellist antisanitaarset olukorda ei mingiks ÖKÖ*ks nimetada ega pidada. Vett ja seepi peaks majapidamises olema, samuti rahvast, nii, et elamine vähemalt võiks korras ja puhas olla.
Tühipaljas jutt ei maksa midagi, kui tegusid pole ja laiskus kontides.
Mina küll nii elada ei saaks ega tahakski. Meie 6-e lapselises peres oli tööjaotus paigas. Ei tohtinud kunagi pesemata nõusid olla, toad pidid alati koristatud olema, aitasime emal süüa teha, käsitsi pesu pesta, suvel käisime karjas, aitasime loomi talitada, peenrad pidid umbrohust puhtad olema, samuti kartulimaa, ei olnud meil õues mingeid umbrohu puhmaid, kõik pidime ära kitkuma, lillepeenrad tuli korras hoida, kasta kui vaja, marjad korjata, puhastada, samuti õunad korjata, olime abiks mahlategemisel ja no mida kõike veel... Töökasvatus oli täiega paigas, ei mingit vasruhakkamist ega virisemist ja ilmselt ka tänu sellele kõigele on meie pere lastest sirgunud tõsised tööinimesed ja tänu meie armsatele ja asjalikele vanematele lõpetasime kõik 6-kesi ka kõrgkoolid oma meelepärastel erialadel. Aga eks igaühel oma nägemus elust.
Tahaks väga loota, et neil n.ö. ÖKÖ*lastel kõik paika loksuks ja neist asja saaks, selleks - jõudu, visadust, eestlaslikku jonni, puhtusearmastust, jaksu ja õnne!