Nädal tagasi toimunud PÖFF-i avapäeval kerkis Solarise keskuse katusele hiiglaslik helendav täiskuud kujutav hundipall Foto: Foto: Teet Malsroos (Õhtuleht)
Eesti uudised
17. november 2016, 17:43

PÖFF kui iseenesestmõistetavus

20. korda toimuv pimedate ööde filmifestival PÖFF on igal aastal võimsam kui varem, kuid tavalise kinosõbra jaoks on festivali suurim väärtus vahest hoopiski stabiilsus.

Teadmine, et november on Tallinnas ja Tartus filmide vaatamise aeg, annab kultuurihuvilistest filmisõpradele mõnusa enesekindluse. Paremat aega kui november ei oleks Eestis ühe filmifestivali korraldamiseks võimalik välja mõelda. Kõige pimedamal ajal filmide vaatamine ja neist rääkimine hoiab ära igasugu depressiivseid mõtteid, mis ilmselt muidu oleksid just kaamose ajal kerged tekkima.

Tehnoloogia edusammude ajal, kus varsti on juba igaühel oma kodukino, võib ilmselt PÖFF-i teeneks pidada asjaolu, et eestlane armastab hoolimata kõigest käia kinos. Aasta alguses selgus ühest uuringust, et eestlased on Euroopa ühed suuremad kinoskäijad. 2015. aastal oli meil 3,1 miljonit kinokülastust, selle tulemusega on Eesti Portugali järel üks kiiremini kasvavaid kinoriike.

Kui veel kümmekond aastat tagasi võis täheldada tendentsi, et PÖFF-i ajal on küll saalid puupüsti täis, aga muul ajal kinosaalide kõrvale kvaliteetfilmidele publikut enam ei jagu, siis praeguseks on eestlaste kinoharidus on kordades kasvanud. Sõpruse ja Artise eluspüsimine tõestab, et ajad on muutunud ja väärtfilmidel on oma kindel publik. Arenguruumi muidugi on, sest Eesti parima filmivalikuga Sõpruse kinos on jätkuvalt pea igale seansile vabu kohti.

Küllap on igal filmisõbral välja kujunenud oma kindel PÖFF-i rutiin. Olen avastanud, et minu jaoks on kõige põnevam minna PÖFF-i puhul filme vaatama täiesti juhuslikult. Nii olen näiteks sattunud vaatama üht vaegnägijatele mõeldud seanssi, rääkimata väga eksootilistest Aasia filmidest. Kõik see avardab maailmapilti.

Just huupi filme vaatama minnes võib sattuda mõne tõelise pärli peale või saada filmielamuse, mis põhjalikke eelanalüüse tehes jääks kogemata. Kehtib PÖFF-i põhimõte – mida eksootilisem, seda parem. PÖFF-i tunnetamiseks ei pea igal õhtul samme kinno seadma. Teinekord on tähtsamgi teadmine, et PÖFF on siin ja praegu olemas ja kui tekib soov, saab kohale minna. PÖFF on muutunud lihtsalt millekski nii iseenesestmõistetavaks.

Kõige eelneva taustal oli mul väga valus lugeda eelmise nädala Õhtulehest PÖFF-i peakorraldaja Tiina Loki sõnu, et riigi toetuse vähenemise tõttu oli suvel tõsiselt olemas võimalus, et PÖFF- i tulevik on küsimärgi all. Lõpuks riik ikkagi vajamineva raha leidis, aga kujutan elavalt ette, kui palju uneta öid võis festivalitiim vahepealse aja jooksul veeta. Uskumatu, et Eestis leidub veel neid, kes ei saa aru PÖFF-i kui Eesti kultuuri ühe olulisema visiitkaardi väärtusest.