"Kuidas rikkalt surra?", 2016, Keian Publishing, 528 lk
Raamat
14. november 2016, 12:51

ARVUSTUS: „Kuidas rikkalt surra?“ näitab, et rikaski võib muutuda kerjuseks (1)

Kas leidub mõni jumal, kes andestaks meile ebaausal teel rikastumise, eriti kui sellest tulenev sündmusteahel on nõudnud meile armsa inimese elu? Allan Keiani rahatriloogia kolmandas osas jõuab peategelane Adrian Aus Tai kloostris mungaelu elades järeldusele, et sellist jumalat pole siia ilma veel loodud.

Oma isiku varjamine, hingepiinad, ärevushood ja öised luupainajad on pant, mida vaid 25aastasel vaheda mõistusega, ent rikkusjanust pimestatud noormehel tuleb tehtu eest maksta.

Allan Keiani viies romaan, krimiromaanide „Kuidas rikkaks saada?“ (2012) ja „Kuidas rikkaks jääda?“ (2013) järg „Kuidas rikkalt surra?“, on triloogia eelnevatest osadest paksem ja tuumakam. Autor jätkab loo edasiandmist mõnusalt lühikeste peatükkidega, mis võimaldavad lugeda korraga nii palju, kui parasjagu aega on. Süžeegi kulgeb endiselt filmilikult, hingamisruumi lugejale eriti ei anta – kogu aeg püsib põnevus saada teada, mis on järgmine keerdkäik raamatukangelase hüplikus elus.

Neil põhjustel võiks see romaanisari sobida raamatutemaailmaga tutvuse sobitamiseks noortele, kes pole seni lugemisest kuigivõrd vaimustunud. Rääkimata sellest, et ei tee halba, kui meie rahakultuslikus ühiskonnas edasi rühkijate ridadega liituvad noored inimesed hetkeks endasse vaatavad ja küsivad: mis hinda olen mina nõus maksma materiaalse varanduse eest?

Romaanisarja esimeses osas suure varanduse pihta pannud ja sellega Šveitsi pagenud ning teises osas ebaõnnestunud miljarditehingu tõttu seadusesilmade hambu jäänud ja tagaotsitavaks kuulutatud Adrian alustab kolmandas jaos oma seiklusi Venemaal, kuhu ta pageb haavatuna pärast seda, kui talle hinge pugenud neiu temaga koos politsei eest põgenedes surma saab. Edasi kulgeb rännak valedokumentide abil Taisse ja Hispaaniasse. Eriti Taimaa puhul tundub, et autor teab ja tunneb kohti, millest ta kirjutab. Mõnd looduskaunist kohta on kirjeldatud nii täpselt, et näed seda silma ees. Omamoodi on mõningad peatükid kui Taimaa reisikiri.

Adriani elu kulgeb kui Ameerika mägedel: kord elab ta luksushotellis, kord kerjab rahatuna toidupalukest. Ta satub surmasuhu ning põletab elu baarides ja ööklubides, sest ei taha ööseks oma musta südametunnistusega üksi jääda. Erinevad naised ilmuvad ja lähevad: massöörid, prostituudid, täitmatud seksikiisudest venelannad, noor Rootsist pärit fotomodell ja Ungarist pärit neiu, kes otsustas Taisse jääda, sest seal saab odavalt pläru tõmmata – mis sest, et raha tuleb teenida oma keha müütades. Vastandina pöörasele ööelule veedab Adrian aega mungakloostris palvetades, paastudes ja mediteerides.

Kuna raha on otsas ja hirmus kümnete aastate pikkuse vanglakaristuse ees ei saa ta kusagil ametlikult tööle asuda, peab ta taas hankima raha varastades, misjärel tema tee ristub Barcelonas romaani kandvaima naistegelasega – tõeliseks maailmadaamiks sirgunud neiuga, keda Adrian on kunagi kohanud kirjandusolümpiaadil. Nende saatused on olnud kohati sarnased. Lavastanud kaaslanna abiga enda surma, istub Adrian eralennukisse ja võiks paluda end viia, kuhu tahes. Siin olnuks üks mõeldav koht, kus romaanile punkt panna. Kuidas peategelane oma uut elu alustanuks, jäänuks iga lugeja enda välja mõelda.

Kuid ei tea, kas koduigatsus, soov elus veel midagi tõeliselt ära teha või naiivne uskumine, et uue nime all saab ta elada minevikuta, sunnib Adriani naasma kodulinna Tallinnasse, kus temast saab noorpoliitik. Ta tõuseb poliitikaredelil kiirelt. See on kasulik lugemine igahele, kes sellesse maailma pürgib. Romaan näitab mängu räpasust, südametuid karjeriste, kes lähevad oma võimuihas üle laipade. Ära tunneb nii mõnegi Eesti poliitikas figureeriva tegelase ning pildid valimistest, reklaamikampaaniast, rahva haneks tõmbamisest ja võimupartei kramplikust strateegiast mõjuvad tõeselt. Võib ka uskuda, et avalikustades parteis toimuva korruptsiooni ja rahapesu, võib sümpaatiat äratav kriminaal saadagi üsna lihtsalt poliitliidriks.

Õnneks jätab romaani lõpp lugejale siiski mingil määral vabad käed seda ühel või teisel moel mõista. Ja kujutlusainet jagub – just nagu filmi vaadates kipume tihti pahelistele tegelastele kaasa elama, läheb ka Adriani saatus miskipärast korda. Peas vasardab mõte, et miks raiskab sellise potentsiaaliga noor mees ennast riukalikul teel. Kui suur on olnud selles roll tema vanemate hoolimatusel?

Jah, pangaröövel peaks karistust kandma. Aga kas see peab olema mitukümmend aastat vanglas? Teeks see kellestki parema inimese? Kas ei ole mõnd muud moodust nooruses tehtut heastada?

Adrian jõuab isegi mõtteni, et saanuks ka teisiti. Vaadates Facebookist, kuidas tema endistel klassikaaslastel läheb, avastab ta, et osa neist on kuue ja poole aastaga ka täiesti ausal teel kaugele jõudnud. Üldiselt oleksin tahtnud palju rohkem teada saada Adriani mõtetest ja tunnetest, näha teksti lugedes väliskesta taha. Kuid ilmselt ei laskunud autor sellesse, et hoida üleval tempot. On ju tänapäevaste noorte lugemisharjumusi analüüsides selgunud, et kirjeldusi üldiselt ei armastata. Nii et tekst tabab naelapead ehk sihtauditooriumi.