"Kui ma võrdlen iseennast 25selt ja praegu, siis see on täiesti erinev asi. Ma olen hästi palju rahulikum, ma olen kahe jalaga maa peal. Varem ma tahtsin, et elu oleks pidevalt üllatusi pakkuv ja tohutult vaheldusrikas, aga praegu mulle meeldib mingi rutiin, rahulikum tempo. Vanaks hakkan jääma," muigas Ines.
Ta lisas, et kipub viimasel ajal ka harvem seltskonnaüritustele: "Ma tunnen, et tahan üha rohkem olla omas ruumis, käin suhteliselt vähe väljas. Eks igasuguseid kutseid ju saadetakse, aga ma ei taha üldse eriti kusagile minna. Mulle meeldib olla kodus omas ruumis oma inimestega. Olen kuidagi kodusemaks muutunud."
Ines vihjas, et on mõelnud ka lastele, kuid ei soovi jutuga sündmustest ette rutata.
Laulja avaldas ka, et oleks lavanärvi tõttu teismelisena peaaegu laulmisest loobunud. "Mul värises põlv isegi kuhugi kultuurimaja lavale minnes. Ma ei suutnud närvist üldse üle olla. Aga mu armas vanem õde, kes on mind hästi palju tagant utsitanud ja uskunud nii minusse kui ka mu vennasse (basskitarrist Ivo Ettisse – toim), tõukas mind tagant, et ma ikka "Kahte takti" läheksin," rääkis Ines.
Konkursil "Kaks takti ette", mille ta 1999. aastal võitis, kimbutas teda pöörane lavahirm. Samuti Eurovisioni ajal, ehkki 2000. aastaks oli tal juba rohkem esinemiskogemust. Ines möönab, et televisioonis lauldes lööb tal siiani pulsi natuke üles. "See, mis on tänasel päeval, ei ole muidugi võrreldav 17aastase närviga, aga väikene värin on sees."
Kommentaarid