SUURED SILMAD: 1926. aastal valminud «Faustis» kohtab palju sellist näitlemist, mis nüüdisajal tundub selge ülemängimisena. Foto: Kaader filmist
Inimesed
14. november 2016, 04:00

Olav Ehala improviseerib klaveril tummfilmi taustaks (1)

Kui Vene teatri suures saalis ilmub homme õhtul ekraanile Saksa režissööri Friedrich Wilhelm Murnau 1926. aastal valminud tummfilm "Faust", istub helilooja Olav Ehala klaveri taha ning vaatab, mis sõrmede alt tulema hakkab.

Ehala on harjunud pakkuma helitausta sündmustele, kus mitte midagi ei toimu. Tänavu 24. veebruaril saatis ta klaveril presidendi vastuvõtu kätlemistseremooniat. Inimesed aina astusid ette ja minema, tema aga muudkui mängis, mis pähe tuli, kokku pea kolm tundi. Natuke viskas vahele nalja ka. Riigikogulaste riburada tervitas Ehala omaenda looga "Lambalaul": "Lambad on siin ja lambad on sääl".

Ja kui saabus Tõnis Mägi kord presidenti kätelda, läks Ehala kohe üle viisile Mägi laulust "Looja, hoia Maarjamaad".

SUURED SILMAD: 1926. aastal valminud «Faustis» kohtab palju sellist näitlemist, mis nüüdisajal tundub selge ülemängimisena. Foto: Kaader filmist

Aga maestro on pidanud pikalt musitseerima ka palju igavama koosviibimise taustaks – kolm tundi ja pisut pealegi lasi ta sõrmedel üle valgete ja mustade klahvide käia kunagi 1990ndatel, kui Tiit Vähi valitsus korraldas mitmekäigulise õhtusöögi välisdelegatsiooni auks. Tummfilmi kohapealne helindamine on sedajagu elavam töö, et ekraanil käib konkreetne tegevus, mille meeleollu ja temposse peab Ehala oma heliseade sättima. Ettevalmistusi maestro filmi klaverisaatja ehk tapööri tööks suurt ei tee. Vaatab paar korda YouTube’ist "Fausti" läbi, istub seansi alguses saali akustilise kabinetklaveri taha, piilub aeg-ajalt linale ja imestab ka ise, mis sõrmede alt tulema hakkab. Nimekirja lugudest, mida ehk kasutada, maestrol ees pole. "See on puhas improvisatsioon," kinnitab Ehala.

"Mitte midagi ma ette ei mõtle ja mingisuguseid valmis lugusid ei kasuta."

Mingit vigurit võib kinokülastaja ju tapöörilt ikka oodata? "Üldiselt on see film küllaltki tõsiselt tehtud, aga tolleaegsele tummfilmile omaselt on seal tohutult ülepingutatud mängimist," arutleb Ehala.

"Ehk saab seda siis natuke ka heli poolt toetada ja mõnikord muutub niisugune rõhutatult traagiliseks aetud stseen juba veidi koomiliseks."

Vene teater tähistab "Fausti" näitamisega teatrimaja 90. juubelit. Õigemini taasnäitamisega, sest just selle linateosega Vene teater omal ajal avatigi.

SUURED SILMAD: 1926. aastal valminud «Faustis» kohtab palju sellist näitlemist, mis nüüdisajal tundub selge ülemängimisena. Foto: Kaader filmist

"Tavakinodes on heli liiga tugev."

"Ma käin kinos suhteliselt harva, sest meie tavakinodes on filmiheli üle mõistuse tugev. Kui ma üldse kinos käin, siis enamasti Sõpruses, kus näidatakse väärtfilme ja heli on ka veel talutav. Coca-Cola Plazas ja kinos Kosmos IMAX on ikka väga vali helitaust. Sellest on olnud juttu, aga öeldakse, et niisugune on standard. Ma tean, et paljud ametivennad ei käi ka selle pärast kinos, et seal peaks kasutama kõrvatroppe. Ma, muuseas, avastasin, et kõrvatropid on kinos täiesti müügil, aga oleks ju võimalik seda heli natuke vaiksemaks keerata. Ma ei saa keskenduda filmi nautimisele, kui pean aeg-ajalt kõrvu kinni hoidma."