Tõnis ErilaidFoto: Tairo Lutter
Blogid
12. november 2016, 04:00

Kuidas müüdi Katariina Suure kuldkell (1)

Kolmekümnendail aastail oli Tallinnas pool tosinat antikvariaati, kui lugeda 1930. aasta novembri Uudislehte. Kui ajakirjanikku uskuda, siis antikvariaadipidajad polnud just suured vanavara tundmise spetsid. Näiteks räägib ajaleht, kuidas vaesunud Judenitši armee ohvitser müüs antikvariaati kuldkella, millel graveering Katariina Suur. Antikvaar raputas kõhklevalt pead, kuid lõpuks ostis uuri tavalise kuldkella hinnaga ära ja oli valmis Riia antikvaarile veel hinnaalandustki tegema, et kellast ikka lahti saaks. Pärast kuulis, et riialane oli kella Saksa kollektsionäärile kümme korda kallimalt edasi müünud. Rokokookummuteid ükski antikvariaat 650 krooni eest ei tahtnud, omanik müüs siis muuseumi kaudu Stockholmi – sai 50 korda rohkem raha.

Oligi nii, et paar korda aastas käisid Berliini ja Stockholmi antikvaarid meie poed läbi ja ostsid kõik väärtusliku kokku. Uudislehe andmeil leidus ainsa väärtusliku asjana antikvariaatides 1930. aasta novembris Olustvere lossist pärit Prantsusmaal valmistatud kell, mille omaaegne väärtus olnud tuhandeid kuldrublasid. "Meil pole ostjaid. Eestis võib inimesi, kes väärtuslikke muinsusi koguvad, sõrmedel üles lugeda. See ongi tinginud, et kõik kallihinnalisemad ja suure ajaloolise või kunstilise väärtusega asjad välismaale rändavad," kurdab Uudisleht.