Saund

ESIMESE EESTI AJA POPMUUSIK: John Pori teadis, mis rahvale peale läheb (6)

Aigi Viira, 12. november 2016 04:00
OMA AJA KUULSUS: Esimese Eesti aja täht John Pori ei kaotanud oma sära ka Nõukogude korra saabudes. Ta juhatas Punalipulise Balti Laevastiku Maja ja Tallinna Töölisteatri džässorkestrit. Restoranis Gloria mängis ta oma orkestriga nii Saksa kui ka NSV okupatsiooni all. Pilt on tehtud 1944. aastal. Foto: Rahvusarhiiv
Orkestrijuht, kelle sünnist möödus eile 110 aastat, tõi meie kuulajate kõrvu "Viljandi paadimehe" ja "Õllepruulija".

"Pori teadis, et tänu iganädalastele raadioülekannetele tunti teda kõikjal Eestis," kõneles muusikaloolane Valter Ojakäär raadiosaates "Papa Valter pajatab" John Porist, kelle orkester oli esimese Eesti vabariigi ajal ütlemata populaarne.

"Oli juba kitsas sõjaaeg, kui ta oli läinud Viljandimaal ühte tallu söögipoolist otsima. Kahtlemata oma orkestri tuntuses, oli Pori end talurahvale esitledes öelnud: tere päevast, mina olengi see Pori. Vastuseks olnud piinlik vaikus. Selgus, et majas polnud raadioaparaati."

See piinlik vaikus pidi tähestaatust nautiva tantsumuusiku küll imestusest keeletuks võtma. Iseasi, kas see aastakümnete jooksul muusikute seas suust suhu rännanud legend üleüldse vett peab. "Pole kuulnud sellist lugu," naerab Pori tütretütar, sopran Aile Asszonyi südamest.

"Ja vaevalt see lugu ka tõsi on."

Tõsi on aga ilmselgelt Ojakääru väide, et aastal 1940 oli Eestis 98 861 raadioaparaati, seega leidus raadio igas kolmandas peres. Regulaarselt, igal nädalavahetusel, mängitati Eesti Raadios kahte orkestrit: Kurt Strobeli ja John Pori oma. Strobel mängis põhiliselt Ameerika lööklaule ja Pori rahvalikku repertuaari, näiteks palasid "Postipoiss", "Mulgimaa", "Viljandi paadimees" ja "Õllepruulija", millest sai õllesõprade hümn.

John Pori orkester kõlas raadios laupäeviti, Strobeli oma pühapäeviti. "Need olid kaks ääretult populaarset otseülekannet, mis püsisid raudselt iga nädal kavas, niikaua kui venelane sisse tuli. Siis kadus muidugi otseülekanne ära – see oli ju väga ohtlik, igaüks võis tulla sinna mikrofoni juurde ja mõne mõttetera poetada," märkis Ojakäär, kes ise John Pori orkestris mängis.

VILJANDI KOOLIPOISID: Iseseisvalt pillimängu õppinud Johannes ehk John Pori (vasakul) kandis 1920ndatel poistebändi tehes veel perenime Porisammul. Viljandi jäi Tallinnas kuulsaks saanud Porile armsaks alati: laulud «Mulgimaa» ja «Viljandi paadimees» olla ta pühendanud mulgi neiule, ilusate silmadega Amaliele.Foto: Rahvusarhiiv

Porisammulist Poriks

Aastaid enne, kui Pori oma orkestriga tallinlasi tantsitas ja raadiokuulajaid rõõmustas, oli ta Viljandi gümnaasiumi õppurina kodulinna tegijate seas. Toonane koolipoiss, kes enne nimede eestistamist kandis nime Aleksei-Johannes Porisammul, mängis viiulit Viljandi maagümnaasiumi poiste tantsuansamblis The Bonzo Band. Iseõppijana pillimänguoskuse omandanud Porisammul oli viiuldaja, saksofonist ja trompetist ning kui ta aastal 1928 kaitseväes ajateenistust alustas, moodustas ta seal 11-liikmelise orkestri Side Bonzo, mida juhatas üleajateenijana aastani 1931.

Pärast seda koitis tema tähetund. Omanimelise orkestri liidrina. "Nimede eestistamise ajal lühendas ta oma nime Porisammul lihtsalt Poriks," rääkis Ojakäär raadiosaates "Vikerkäär".

John oli muusikunimi. Vestluses hüüti meest, kuidas juhtus – teinekord ka Juhaniks, Johniks aga mitte kunagi.

John Pori mängis esiotsa oma orkestriga nii Grand Marina kinos kui ka keldrirestoranis Must Kass. Viimane oli Ojakääru mäletamist mööda skandaalne koht: "Kui tollased uusrikkad seal pummeldasid, trumpasid nad meie praegused üle." Aastal 1944 Pori orkestrisse kuulunud helilooja Uno Veenre lisas "Vikerkääres", et seesama isevärki kuulsusega Must Kass oli omal ajal ka vapside lemmikkoht. Iga restoran soovis oma lavale parimaid muusikuid ja 1930. aastateks, kui konkurents oli halastamatu, tõusis Pori orkester ses taevas koos Strobeli omaga säravamaks täheks. Pole ka ime, et Pori maandus Glorias ja ühtlasi ka öölokaalis Dancing Paris.

Pani riigi tellimusel rahva jooksupolkat tantsima

1930. aastate lõpul oli öölokaal Dancing Paris, mida rahvasuu nimetas kodusel viisil Pariisiks, pealinna üks esinduslikumaid paiku. Ajaleht Uus Eesti kirjutas: "Äsjaavatud dancing-öölokaal näib seniste tähelepanekute juures kujunevat kohaliku parema seltskonna lokaaliks. Lokaali külastajate suures enamuses võib ära tunda meie majandus-, poliitika- ja avaliku elu tuntumaid kujusid."

Mõistagi lõbustasid öö-lokaalis pidutsejaid kabaree-eeskavad, "neegrirevüüd" ja "rahvusvahelised tantsitarid" ning üks oma aja tippudest, John Pori orkester, kelle tantsumuusikat kanti laupäeviti raadios üle. "Tema trumbiks olid rahvalikkus ja lööklaulud, mida kõik oskasid kaasa laulda," märkis muusikaloolane Ojakäär.

Kõige popimad tantsud, mille mängimisest ei pääsenud toona ükski ansambel, olid foks, tango, boston ehk inglise valss ja muidugi viini valss. Tantsiti aga ka krakovjakki ja vengerkat. Kuid samal ajal 1930. aastail hoo sisse saanud nimede eestistamisega sai eestimeelset lisa ka tantsumuusika. Riigi tellimusel.

"1930. aastate teisel poolel tekkis propagandatalitus ja nimede eestistamise ja kodukaunistamise kõrvale tekkis ka eesti tantsude alane hoogtöö," kõneles Ojakäär "Vikerkääres".

"Kindlasti olid nimekirjas jooksupolka, reinlender ja viru valss," lisas Uno Veenre.

"Neeid tuli paralleelselt tango ja fokstrotiga ära õppida ning mängida. Aga seda ei tehtud vastumeelselt. Keegi ei tõmmanud nägu krimpsu, vaid need lood läksid tantsuõhtul mõnuga."

Veelgi enam, Ojakääru sõnul telliti täiesti ametlikus korras John Pori orkestrile rahvamuusika seadeid. Näiteks helilooja Adolf Vedro arranžeeris eesti rahvaviisi "Jooksupolka", mida Pori ansambel oma esinemistel söögi alla ja söögi peale esitas. "Need lood plaadistati ja nende järgi tantse õpitigi," tähendas Veenre.

"Kümme aastat hiljem, kui oli võitlus kodanliku natsionalismi vastu, tulid teised lood. Padespan näiteks. Ja nende vastu oli rahvas küll."

Ehkki Pori orkestri esitatud lööklaulud on eestlastele rohujuureni eesti lood, siis tegelikult see nii ei ole. Pori lihtsalt kirjutas või tõlkis laulusõnu lugudele, mis kujunesid ajapikku siinmailgi rahvalikeks lauludeks. Näiteks Wilhelm Gabrieli loost "In München steht ein Hofbräuhaus" sai maakeelne "Õllepruulija", Alfrēds Vintersi laulust "Gaujas laivinieks" "Viljandi paadimees", Ameerika päritolu loost "They are Tough, Mighty Tough in the West", "Mulgimaa" ja Clive Erardi-Frank Traffordi loost "Postipoiss".

"Suuremale osale tegi tema tekstid, kõik läks riimi ilusti," sõnas Ojakäär raadios.

"Rahva teadvusse jäid need lood aga Pori nime all. Nagu ka "Kääri käised ülesse". Poril oli haruldaselt hea nina taipamaks, mis rahvale peale läheb." Veenre võttis vaid imestada orkestrijuhi osavust repertuaari täiendamisel: "Ei tea, kust ta kõik need kantrilood leidis, aga ta tegi neile hiilgavad sõnad."

John Pori orkester ei kadunud pildilt ka pärast seda, kui iseseisvast Eestist sai juunipöörde järel nõukogude sotsialistlik vabariik. Hedonistliku elustiili paradiis Dancing Paris liikus alguses Punaarmee, seejärel Tallinna toitlustrusti kätte. 1941. aasta kevadel sai sellest uuesti restoran, mis küll kandis veidra-võitu nime Rahvasöökla nr 87. Endine Paris.

John Pori lõi uusi muusikakollektiive. Aastail 1940–1941 oli tal näiteks Laevastiku maja orkester. "See äratas kerge-muusika ringkondades suurt tähelepanu, sest oli täiskoosseisus orkester," mäletas Veenre, et Pori, kes mängis orkestris saksofoni, tegi ilma ka punavabariigis.

"Pool koosseisu oli tema enda sõjaeelne orkester, ülejäänud olid punalaevastiku üleajateenijad ja ajateenijad. Eks Pori armastas suure orkestri kõla."

Suri vaid 40aastaselt

John Pori, kodanikunimega Aleksei-Johannes Porisammul ja aastast 1937 Johannes Pori, sündis 11.11.1906 Venemaal Barnaulis ja suri 26.06.1947 Tartus. "Vanaisa suri kopsumädanikku. Ta haigestus raskelt Tallinna ümber kaevikuid kaevates. Ja päriselt enam terveks ei saanudki. Antibiootikume ju polnud," heidab tütretütar Aile Aszonyi valgust Pori traagilisele saatusele.

Ooperisopran tuli ilmale pea 30 aastat pärast oma kuulsa vanaisa surma. Aile arhitektist ja laskesportlasest ema Aino oli vaid kaheksane, kui ta isa kaotas. John Pori on maetud Tallinna Aleksander Nevski kalmistule.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee