Film

Tiina Lokk: "Olen kaks korda läbi põlenud, täiesti ametlikult." (6)

Jaanus Kulli, 12. november 2016, 04:00
20 AASTAT PÖFFi: Solarise keskuse katusele paigaldati 20. PÖFFi avamise puhul hiiglaslik kuumaõhupall, mis kujutab täiskuu paistel ulguvat hunti. Peakorraldaja Tiina Lokk ütleb, et päris esimene PÖFF toimuski täiskuu ajal. Foto: Teet Malsroos
Pimedate Ööde filmifestivali ehk PÖFFi peakorraldaja Tiina Lokk mängib juba 20. aastat peaosa justkui mitte iialgi valmivas linateoses. "Kui keegi oleks mulle kunagi öelnud, et sellise festivali korraldamine on niivõrd keeruline, poleks ma hakanud seda kunagi tegema," tõdeb ta. PÖFF kannab tänavu teist aastat A-kategooria festivali tiitlit. Lokile tähendab see lugematuid unetuid öid.

Tiina, palun kirjelda oma suurimat ehmatust PÖFFi 20aastase ajaloo vältel.

Samal teemal

Vähemalt ühe korra olen ma igal aastal ataki äärel. Kõige suurem atakk oli siiski tänavu, kui kultuurkapital jättis meid ilma 165 000 eurost. Põhjenduseks toodi vaid, et reeglid on muutunud. Sel hetkel mõtlesin küll, kas ma homme hommikul veel elus olen. Olin, aga meelekoht oli ööga halliks läinud, sest ma olin nii püha viha täis.

Kust sa selle raha siis lõpuks leidsid?

Pärast mitut selgitust kanti see raha meie rea peale tagasi. Paraku alles suvel. Kuna kogu aeg on PÖFF alarahastuses, kord on miinus ühtepidi ja kord teistpidi ja kui lisandus veel see 165 000, mõtlesin sel hetkel küll, et nüüd võib PÖFFi lõppenuks kuulutada ja uksed kinni panna.

Eelmisel aastal sai PÖFF A-kategooria festivaliks. Mis selle tunnustusega kaasneb?

Esiteks pidime ära unustama oma eelmised festivalid, mille keskmes oli "EurAsia" võistlusprogramm ja hakkama üles ehitama uut formaati. See tähendab lisaraha, aga ta on võimeline hakkama ka ise raha tootma. Sellepärast kõik võitlevadki, et oma regiooni A-kategooria festival saada. On tõestatud, et seda tüüpi festivalid on kohaliku majanduse promootorid, eriti turisminduse ja teeninduse vallas.

Nüüd, kus me teist aastat teeme A-kategooria festivali, on selle potentsiaal palju suurem, kui me ka ise oskasime seda ette arvata. Mitte võtta vastu seda kohta, mida rahvusvaheline filmitööstus on meile võimaldanud, oleks kuritegu. Kas või selline näide: meie uue presidendi pressiteade ja CV trükiti ära 40 maailma riigis. PÖFF leidis mullu kajastust enam kui 50 riigis. Meil ei ole ühtegi teist kultuuriüritust, mis rahvusvaheliselt sellisesse mastaapi võiks jõuda.

Mille poolest tänavune PÖFF, lisaks sellele, et see on juubelifestival, eriline on?

Näiteks esimest korda on meil rahvusvaheline esilinastus, mille taga on Sony Pictures. Sa ei taha teada, mis see maksma läheb.

Siia tuleb Sony viitsepresident ning Sony publikatsiooni- ja kommunikatsioonijuht, lisaks esilinastuva "17, hirm ja rõõm" näitleja, mis tähendab meile kokku laias laastus 25 000–30 000 eurot lisakulutusi. Selle summa oleme pidanud laest võtma, sest ega ka meie teadnud, et Sony tuleb.

Miks te ära ei öelnud?

Nalja teed või. Kui me oleks ära öelnud, poleks ta enam kunagi tulnud. See on meeletu näitaja, et Sony tuleb. Ameerika tähed ja filmitööstus ei taha minna Moskva filmifestivalile, mis loob meile aga paremad võimalused: luua sillad väga põnevate maade vahel.

Meil ei pea olema suuri esilinastusi kümnete kaupa, piisab kolmest või viiest, millega on kindlustatud palju suurem turistide vool. Sony tuleb siia, aga me näitame nende inimestele meie paiku. Juba aastaid on meil üks päev pühendatud Eesti filmitööstusele, kus me tutvustame meie tingimusi, meie ärikeskkonda, e-residentsust – kõik see on väga oluline, et seda äri hakata pööritama. Meil on vaja saada siia suured stuudiod.

Jätame hetkeks A-kategooria ja tuleviku ning vaatame festivali juubeli puhul tagasi minevikku, eriti esimestesse aastatesse. Milliseid piinlikke momente tuli sul selle juures läbi elada?

Piinlikke momente on olnud igasuguseid. Piinlik on olnud mõne külalise pärast, kes on olnud väga rumal, sest teadupärast on kõige väiksematel laevadel kõige suuremad kaptenid. Mul on piinlik olnud enda inimeste pärast, mis aga näitab arenguruumi.

On olnud igasuguseid drastilisi hetki. Näiteks siis, kui me näitasime kino linnahallis, kus polnud filme näidatud vist mitukümmend aastat, aga projektor seal oli, mida me eelnevalt katsetasime ja see töötas. Aga kui Philip Glass tegi viimase taktikepi löögi ja jooksid tiitrid, siis sel hetkel läks see projektor põlema.

Või kui ühel aastal, vist kümnenda PÖFFi ajal, polnud Tartus ühtegi kino, aga et vahet mitte sisse jätta, otsustasime teha seansi Jaani kirikus. Selle tarbeks rentisime Soomest tohutu kalli projektori ja siis selgus, et meil Eestis pole enam ühtegi kinomehaanikut. Üks jalutas õnne kombel meile Tartu linna peal vastu, aga pärast selgus, et see oli pigem õnnetus, sest kokku juhtusid piltlikult öeldes Moskvitši juht ja BMW viimane mudel. Ühesõnaga, see mehaanik suutis selle projektori põletada läbi enne, kui festival peale hakkas.

Nii et need on olnud raskused, mida vaataja ei tea ega peagi teadma.

Mitu pakki validooli sul iga PÖFFiga keele all ära kulub?

Ma ei söö validooli. Olen kaks korda läbi põlenud, täiesti ametlikult. Esimest korda ma ei teadvustanud seda, teine kord sain ma sellest juba aru, kui vaimne ja füüsiline pinge lähevad sedavõrd suureks, et hakkavad tekkima ärevushood. Mina näiteks ei suutnud enam oma lauseid lõpetada, tekkisid magamishäired ja kõrge vererõhk ja ma sain aru, et selle nimi on läbipõlemine. Tegelikult on seda võimalik hallata, kuigi just tänavu olen ma selle piiri peal ja püüan mitte uuesti sinna auku kukkuda.

On sulle pakutud altkäemaksu, et mõni film PÖFFile jõuaks?

Otseselt pole olnud, aga meeletult tülisid selle pinnal on olnud, kus üks või teine riik šantažeerib: kui sa seda filmi ei võta, siis ma teisi ka ei anna.

Mis oli kirss tordil, mis tegi PÖFFist A-kategooria festivali?

Aastal 2014 tekkisid kummalised allhoovused, kui tekkis traagilis-koomiline kokkupõrge Ladina-Ameerika filmilevitajatega, et miks me ei võta nende filme oma võistlusprogrammi. Ütlesin, et meil on "EurAsia" programm, mille peale nad kostsid, et mitte keegi ei võta meid enam kui üht kitsast võistlusprogrammi, sest me oleme nii rahvusvahelised. See jutt jäi mulle kõrvu pinisema, kuigi ma ei võtnud seda tõsiselt.

Vist samal aastal võttis FIPRESCI’ ehk rahvusvahelise filmikriitikute ühingu president Klaus Eder mul pärast festivali käe alt kinni, et kirjuta avaldus, mille põhjal saaks PÖFF A-kategooria festivaliks. See ettepanek tundus mulle, kes ma olen tulnud nõukogude aja süsteemist, kui ma tütarlaps Tiinana ei pääsenud Cannes’i festivalile, sedavõrd absurdne, et ma ei võtnud seda väga tõsiselt. Kirjutasin siiski avalduse, arvamata sellest midagi, aga see läks läbi.

Veel ajaloost ja festivali embleemist?

Olin vahetult enne esimest festivali näinud dokumentaalfilmi, kus oli jäädvustatud emahundi ulg täiskuu ajal. Kusjuures esimene festival toimus fataalselt just täiskuu ajal.

Kuidas on füüsiliselt võimalik läbi vaadata 1500 (mängu)filmi ja nende hulgast valik teha?

Möödunud aastal oli meil veel rohkem kandidaate. Ma arvan, et teist aastat järjest olen ma vaadanud läbi umbes 800 filmi. See tähendab, et teist aastat järjest ei tea ma öelda, mis värvi on suvi. Aga meid aitab rahvusvaheline meeskond, kes valib välja filme ka teistele festivalidele. Lisaks valime välja pooled filmid, mis on alles töös.

Kõige lühem öö, mis sul PÖFFi ajal on olnud?

Esimestel aastatel oli lühikesi ja mitte üldse öid palju. Nüüd ikka saab magada. Iseasi, kui hea see uni on, sest ma pidevalt ärkan kell kolm või neli üles, närvid püsti.

Kõige suurem kiitus, mida väliskülalised sulle pärast festivali on öeldud?

Võib-olla see A-klassi ettepanek. Ja kui PÖFF tegi Euroopa Filmiakadeemiat, mille eest me saime hullult igalt poolt kiita. Samas tuleb meelde seik, kui ma Berliinis kõndisin mööda tänavat ja juurde astus keegi noormees, kes ütles, et teie olete Tiina Lokk – kas te teate, et me Austraalias oleme jälginud kogu aeg teie festivali programmi ja meile nii meeldib teie festival? See tundus nii jabur ja samas nii kihvt.

Millal astub PÖFFi avamisel punasele vaibale mõne Oscari võitnud näitleja jalg?

See pole üldsegi ebareaalne, aga ma tuletan meelde, et meil on must vaip. Me pole veel ei rahaliselt ega mentaalselt punase vaiba ja Oscari võitja vastuvõtuks valmis, kuna pole mõtet hakata konkureerima Cannes’i või Berliiniga. Aga must vaip annab paraja iroonia ja distantseerituse.

Olgem ausad, Oliver Stone (USA režissöör ja stsenarist, kolme Oscari võitja – toim) oleks tänavu tulnud, aga meil pole seda raha, et teda kutsuda. Vastasel juhul oleksime pankrotis. Ilma naljata. Sest sellised tähed ei sõida kunagi üksinda ega tavaklassis. Nii et kas või üks Oscari võitja on meile väga kallis lõbu, milleks meil ei ole mitte ühtegi senti. See lõpeks katastroofiga.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee