10 PÖFFil linastuvat filmi, mida ei tohiks kindlasti maha magada

Põhivõistlusprogrammist:

"Tuos“, Filipiinid, režissöör Roderick Cabrido

Üks PÖFFi programmi eksootilisemaid filme räägib loo Filipiinidel, binokuti hõimus erakuna elavast naisest, kelle tema kaaslased on valinud hõimu traditsioonide edasiandjaks. Filmi lavastaja Cabrido põimib imekaunilt üles võetud live action kaadreid vaheldumisi sugestiivsete ja sümbolistlike animatsioonipiltidega, andes sellega filmile fantastilise iseloomu, kujutades kummitusi, müüte ja legende. Kaunis ja fantaasiarikas lugu traditsioonide elushoidmisest. PÖFFil toimub filmi rahvusvaheline esilinastus.

"Vaikne unelm“, Lõuna-Korea, režissöör Lu Zhang

Tänavuse Busani avafilmiks valitud tragikomöödia keskmes seisab Seouli anonüümses äärelinnas ühes kuuris tegutsev väike baar, kus kohalikud eluheidikud päevi mööda saadavad. Lõuna-Korea ja Hiina päritolu režissöör Lu Zhang on saavutanud filmis nauditava tasakaalu veidra huumori ja mõtiskleva loojutustamise vahel. Ta jälgib oma lemmik-inimtüüpi: võõrastes keskkondades või ühiskonna äärealadel toimetavad inimesed, kes üritavad antud tingimustes oma eluga toime tulla ning leida sealjuures mõtte- või teekaaslasi. Need veidrad karakterid, eriskummalised situatsioonid ja filmi läbiv unelev meeleolu panevad pidevalt küsima, kas tegevus toimub ikka reaalsuses või hoopis kellegi vaikses unenäos, mis ühel hetkel lõpeb ja kuhu tagasipöördumist ei ole? PÖFFil toimub filmi rahvusvaheline esilinastus.

"Kodu lävel", Hispaania, režissöör Eduard Cortez

Mõtlemapanev filmmuusikal 2007. aasta sündmusest Hispaanias, kui kogu maailm seisis finantskriisi äärel. Film meenutab teemakäsitluselt mõneti eelmisel aastal PÖFFil linastunud teost “Tuba kostiga”, kuid pakub veel rohkem. Noor näitlejanna Adriana Ozores, kes teeb filmis peategelasena debüütrolli, on hetkel üks parimaid Hispaania lauljaid ning nakatab ka ülejäänud meeskonda, täites filmi laulude, koreograafia ja kaadritega, mis üllatavad publikut ja viivad meid teisele poole ekraani. PÖFFil toimub filmi rahvusvaheline esilinastus.

Debüütfilmide võistlusprogrammist:

"Püha rattur“, Brasiilia, režissöör Homero Olivetto

"Püha rattur" on tõenäoliselt tänavuse debüütfilmide võistlusprogrammi üks omanäoliseimaid filme, mis mõjub nagu värske briis kuumas Brasiilia kõrbes, kus mootorrataste mürisedes sõidavad missioonile lindpriid.

Film on küpsenud režissöör Homero Olivetto peas juba 20 aastat ning avab publiku ees omanäolise maailma. Tähelepanelik vaataja võib märgata 1960ndate aastate B-kino mõjutusi, legendaarse filmitegija Robert Rodriqueze hingust, nimetada filmi eelkäijaks "Mad Max"i või isegi Brasiilia ainukest Kuldse Palmioksa võitnud filmi "The Given Word", kuid kokkuvõttes räägib filmi eest enim hoopis selle mõnusalt värske energia. Teoses on läbivalt tunda nüüdisaegse režissööri kätt, kes ei karda kokku panna religioosset allteksti ja kuulide vihinat, taustaks üllatav heliriba. PÖFFil toimub filmi rahvusvaheline esilinastus.

Väljaspool võistlusprogrammi:

“Suvi on läinud”, Hiina, režissöör Zhang Dalei

Tundlik ja vaoshoitud linateos kannab meid väiksesse Hiina provintsilinna. 
Mustvalge, mõõdukalt kulgev ja enamjaolt seisva kaameraga üles võetud film peegeldab viimase suvekuu unisevõitu ja melanhoolset elutempot. Nostalgilise linateose keskmes on 11aastane poiss Xiaolei ja tema perekond. Xiaolei on pigem vaatleja rollis – tema silmade läbi avaneb täiskasvanute maailm nii mõnegi nurga alt. Läbi kumab ka initsiatsioonilugu - öised kinoskäigud, kokkupuuted suurte poiste gängiga, aknast piilutud naabritüdrukud ja sõidud isa ratta pakiraamil. Isikliku ja intiimse ümber voogavad ühiskondlike muutuste nähtamatud lained. 
Debütant Zhang Delai on seda ajastut tabanud sügavalt, omapärase nukra poeesiaga. PÖFFil toimub filmi Euroopa esilinastus.

Erilinastuste programmist:

"Pista see küsimus...: Frank Zappa tema enda sõnadega“, Saksamaa, režissöör Thorsten Schütte

1940. aastal sündinud Frank Zappa (helilooja, muusik, bändijuht ja iseõppinud produtsent, aga ennekõike vabamõtleja) pani juba 14-aastaselt paberile oma esimesed avangardistlikud, Varèse loomingust mõjutatud helitööd, kuid alles kahekümnendates hakkas ta kirjutama laulusõnu. Tema debüütalbum "Freak Out", mis avaldati 1966. a, tõi aga kaasa tema kiire tõusu popmuusika üheks kõige enam tsiteeritud ja vastuolulisemaks häälekandjaks. Dokfilmi režissöör Thorsten Schütte on kogunud maailma telejaamade hämaratest keldritest kokku Zappa unustamatud intervjuud ja esinemised läbi kolme aastakümne ning loonud sel moel ainulaadse 90-minutilise dokumentaalfilmi. Jälgides Zappa teekonda kenasti raseeritud ja ülikonnas noorukist kartmatuks friigiks kuni tema väsimatult produktiivsete viimaste päevadeni enne tema surma 52-aastaselt, tõmbab see film meid algusest peale pinevalt tooliservale ning piisavalt lähedale Zappale, et lugeda tema silmis virvendavaid emotsioone.

Ööfilmide (Öised värinad) programmist:

"Rasvane kägistaja“, USA, režissöör Jim Hoskings

Jim Hoskinsi debüütfilm hullutas maineka Sundance'i ööfilmide programmis kõiki vaatajad peekoni, rasvatilkade ja põlvini ulatuva peenisega autopesulas. Sellest saati tuuritab film rõõmsalt mööda festivale ringi ja ongi jõudnud otsaga PÖFFile. Kui te otsite selle aasta festivali programmist seda va kõige veidramat filmi, siis see on kindlasti midagi sellist, mis sobib teile.

Midagi nii rasvast, naljakat ja samas, mis eriti oluline – tegelikult südamlikku – annab otsida. “Rasvane kägistaja” on kindla peale selle PÖFFi üks lahedamaid rasvaseid üllatusvorstikesi sõbralikus (ja ikkagi natuke vastikus) õlilägas. Seega kasutage harukordset võimalust oma huumorisoon ja pime õhtu proovile panna!

Dokumentaalfilmide (doc@poff)  programmist:

"Suguvõsa“, Saksamaa, Ukraina, Eesti, režissöör Vitali Manski

Mulluse PÖFFi parima režissööri auhinna pälvinud Vitali Manski (“Päikese all”) püüab uues filmis omaenda pere loo taustal aru saada, mis on toimunud rahvaga – inimestega, kes kunagi olid ühe suure riigi kodanikud – ja esitab lõpuks küsimuse, kas Ukraina ida ja lääs saavad üldse enam kunagi kokku. Rännak viib režissööri oma suure ukraina pere erinevatesse elupaikadesse: läänemeelsesse Lvivi ja Odessasse, Kiievisse, Venemaa ajupestud Donbassi regiooni ja okupeeritud (paljude arvates vabastatud) Krimmi. Konflikt on raskeim Ukraina rahva katsumus pärast Teist Maailmasõda ning on tülli ajanud õed ja vennad, vanemad ja lapsed.

„Suguvõsa“ paneb mõtlema laiemalt Vene-Ukraina suhetele ning varem lihtsad küsimused polegi enam nii üheselt mõistetavad, kui meedia ja poliitikud kinnitavad.

Foorumist:

"Lahutamatud“, Itaalia, režissöör Edoardo De Angelis 

Dasy ja Viola on Napoli vaeses äärelinnas elavad siiami kaksikutest õed, kes allakäinud vanemate survel laulmisega elatist teenivad. Siiraste ning hõbehäälsetena mõjuvad nad ümbritsevate friikide ja ahnete ärakasutajate taustal oma naiivseid laulukesi esitades väheste normaalsetena. Nende paadunud mängurist isa ja pidevalt pilves ema veavad neid kõikvõimalikele imelikele üritustele, kus tüdrukute käperdamine tundub olevat publikule osa show'st. Olles äravahetamiseni sarnased ja füüsiliselt ühendatud, on nad ometi kaks täiesti erineva iseloomuga inimest. 

Režissöör Edoardo De Angelis filmis teevad õed Angela ja Marianna Fortuna väga krapsaka debüüdi, allakäinud Napoli äärlinnade grotesksed elanikud on kunstiliselt lahedalt kujutatud ja üle võlli keeratud. Loo inspiratsiooniks on 20. sajandi Inglismaa siiami kaksikud Daisy ja Violet Hilton, keda samuti vodevillides ja burleskietendustes ära kasutati. Noorte naiste ponnistused sõltumatut elu alustada meenutavad sisult mullust Türgi hittfilmi "Mustang", kuid stilistikalt ja loo käsitluselt on tegu pigem korralik arthouse-filmiga.

Screen International kriitikute valikust:

"Layla M“, Holland, Belgia režissöör Mijke de Jong

Tänavustel festivalidel juba edukalt linastunud filmis "Layla M" hakkab pettekujutelmade all vaevlev noor mosleminaine ette kujutama, et aina sallimatumaks muutuvas Euroopas ei ole talle enam kohta. Otsus hüljata oma perekond ja alustada uut elu Lähis-Idas sütitab temas naiivset lootust leida koht ja usk, kuhu ta tunneb end kuuluvat.

Selline on väga lõhidalt filmi "Layla M." fatalistlik taust. Elu Amsterdamis erineb oluliselt elust põgenikuna. Me mõistame, et loo õnnelik lõpp on äärmiselt ebatõenäoline, kuid pinnale kerkib ootamatuid pisiasju ning Nora el Koussouri rolliks saab jutustust edasi kanda. Tema suured ja igatsevad silmad, kuumad vihasööstud ja pettumuspisarad väljendavad ühel uskumatul teekonnal tekkivat emotsionaalset segadust.