Liigume
13. november 2016, 08:00

Kertu Jukkum: New Yorgi maraton TEHTUD! (35)

Vabanda, et aeg on kulunud, aga New York elab teises rütmis, kui kogu ülejäänud maailm. Veelgi enam presidendivalimiste ajal. Seega pole olnud ülemäära aega magadagi, rääkimata muust. Aga parem hilja, kui mitte kunagi.Pöörasesse NYC-sse jõudes ootas mind ees alustuseks tutvumine eestlastega, kel kõigil oli ees see sama hullumeelne eesmärk - läbida New Yorgi maraton. Teadsin, et tuba jagan Lea-nimelise naisterahvaga. Kohe temaga kohtudes mõistsime, et oleme ühel lainel ning juttu jätkub meil kahel kauemaks. Jahvatasin kohemaid oma kolmest tehtud maratonikogemusest, aga siis, kui Lea omadest kümnetest hakkas rääkima, tundus mõistlik targemat ja kogenenumat kuulata. Mis vanuses ning vormis pealgi! Wow! No tegelikult oli enamus eestlastest, kes kohale tulnud, jooksnud varem nii umbes 16 või 37 ning enamgi maratoni, ühes ja teises maailm otsas. Kusjuures enamus neist avastanud enese jaoks jooksmise alles neljakümnendates - mitmed kaotanud jookmise läbi paarkümmend k

Väiksemas kambas lubasime endale seejärel eriti suured ja rammusad pastad otse hotelli lähedal asunud restoranis, kuigi mina olin tegelikult pasta peal elanud viimased kaks nädalat, sest Margus ütles, et süsivesikud ennekõike ning kaks nädalat enne maratoni ei ladestu midagi. Pärast pastat ja väikest sotsialiseerumisringi kukkusin voodisse, sest ajavahe tegi oma töö ja tõtt-öelda oli isegi hea, et aklimatiseerimist polnud veel toimunud. Lootsin, et see annab maratoni päeval väikese eelduse.


Suurel päeval ärkasin veidi pärast kella 4 hommikul. Hullumeelsus, aga tervislikud kaheksa tundi olid magatud ning pealegi ootas buss meid juba 5.45 maja ees, et viia maratoni starti valmis. Hommikusöögiks olid kaasas vastavalt soovile kaerahelbepuder ning tatar ja veel üht-koma-teist. Kella seitsme paiku olime stardialal ja alustuseks tuli läbida turvakontroll, justkui oleksime lennujaama sattunud. See kõik vajalik turvalisust silmas pidades. Seejärel sai haarata vastavalt soovile banaani, kohvi-teed ning isegi Donkin Donats–i üsna veidraid, aga see-eest sooje mütse. Uskumatu rahvamass oli juba ootamas meid ees, veel uskumatu on seal täiesti juhuslikult Raoald Johansoni kohata, kuigi tema viibimine maratonil. Võtsime kena ühisplatsi eestlastega otse heintel, kuhu maandusime hõbedaste kiledega, et oodata oma starti. Kel tuli oodata paar tundi, kellel lausa neli tundi - vastavalt oma stardigrupile. Ootajad sõid nagu ees oleks maraton, jõid, manustasid soolatablette ja mõni lausa magas. Mina olin samuti nelja tunni seas ja see tähendas starti kell 11 alles ning üheskoos Krista ja Erkkiga. Kristaga seostub nüüd ja alati üks mu lemmik maratonilugusid. Nimelt tuli ta NY-i rohkem kui reisifirma esindaja ja tööle, kuid ometi küpses tal peas plaan, et ehk võiks temagi justkui muuhulgas joosta maratoni nagu see oleks väike pagarikojast läbi astumine või muu säärane. Isegi ta mees ei teadnud, et naine ühes teise 58 000 inimesega maratonil stardib. 

/---/

Nii hea pole mu enesetunne veel kunagi pärast maratoni olnud ja ka lihaste olukord järgmistel päevasel, sest kuigi kükke päris vabatahtlikult ei teeks ning pikkadest treppidest ei kõnniks, siis vahel harva andsid lihased oma olemasolust märku. Ehk olid need need suurepärased Zeropoint maratonijärgsed põlvikud ning kompresspüksid? Igal juhul on elu neljas maraton tehtud. Aeg midagi 4:58 ja pool tundi filmimaterjali, millest peagi loodan meeleoluka video kokku saada. Emotsioone jagub veel pikemaks ajaks ning ka naeratus ei taha veel kuhugi kaduda. Maratonilt sain kaasa veel tubli portsu uusi ja toredaid tuttavaid.

Loe kogu Kertu maratonikogemust http://kertujukkum.blogspot.com.ee/!