Nukuteatri näitlejanna Helle Laas: "Ei ole mul kunagi suurt sõprade hordi olnud. Ma ikka väga valin, keda lähedale lasta.“ (8)

Sel põhjusel, et suured rahvahulgad pole Hellele hingemööda, hoiab ta end ka kõikvõimalikest massiüritustest võimalikult kaugele. "Mulle need ei istu,“ tõdeb ta. Teisalt on ta aastaid tagasi Pärnus vaat et massiüritusele sarnanevat etendustki andnud. Takkajärele tähendab üksnes, et tegu oli ilmselt tema näitlejaelu jubedaima hetkega. Päratu saal ja 600 last.

"Mõtlesin laval, et tagumistele lastele olen nagu must kärbsetäpp,“ kirjeldab Helle toonast olukorda muigelsui. “Tegin etenduse ära, aga see oli täielik jama.“ Paar tundi hiljem, kui astus samale lavale järgmist etendust andma, hüppas näitlejanna süda suurest rõõmust. Kõigest 400 last saalis! "Nemad ma sain pihku!” poetab Helle uhkusenoodiga hääles ning lisab, et saali allutamine tekitab kirjeldamatut võimutunnet. Sel juhul käib mäng tema reeglite järgi. "Minu jaoks on oluline, et ma haldan saali. Selle ma tunnen ära, kas nad tulevad minuga või ei tule.“  Ning mis seal salata – näitleja võimutunne on säärastel puhkudel võimas.

"Ära otsi teatrist endale sõpru.”

"Eks ma ole ikka omaette kulgeja,“ mõtiskleb Helle, kes on elu jooksul mänginud seitsmes monotükis ning lavastajanagi eelistanud väikest truppi. "Ma ei taha suure arvu näitlejatega tükke ka teha. Olen proovinud, aga kui igaüks hakkab eraldi veiderdama seal, siis läheb sul kogu toss selle peale. Seda jõudu ja tahtmist mul ei ole, et hakkan kõigi nende tujudega tegelema. Kui on aga kaks-kolm inimest, siis saan nendega hakkama.“

Sama käib ka sõprade kohta. Kui Helle noore näitlejana nukuteatriga liitus, söövitas vanem kolleeg Laine Vaga-Mandri talle mällu nukrapoolse tõe: "Ära otsi teatrist endale sõpru.” Nende õpetussõnade kohaselt on praegu 51. hooaega teatrilaval mängiv Helle ka toiminud. "Ei ole mul kunagi suurt sõprade hordi olnud. Ma ikka väga valin, keda lähedale lasta.“ Ongi valinud. Näitlejana ohtralt reisinud Hellel on tuttavaid ootamas nii Lätis-Leedus kui ka Venemaal. Praegugi peab ta ühe oma Moskva sõbrannaga pikki telefonikõnesid või vestleb arvutis. Kuid paratamatult viib aeg endaga lähisõbrad kaasa.

"Eks isiklikus elus on ikka olnud hetki, kus oled pihta saanud,“ poetab Helle. "Siis, kui sõbrad sinu juurest lahkuvad. Mul ei olegi enam sõpru jäänud. Sõpru, kes on väga lähedased, on mul väga vähe olnud. Need, kellega oleme aastaid koos olnud, on läinud. Minu ümbert on tühjaks jäänud. Vanus, mis teha.“

Helle lisab kurvavõitu tooniga hääles, et uusi sõpru enam peale ei tule. Tavaliselt. "Kui nad tulevadki ja sa tahad, et nad jääks, siis nad ei jää, sest on nii noored,“ arutleb Helle, miks sõprussuhted temast aastaid nooremate inimestega ei pruugi püsima jääda. „Neil on ju oma sõbrad, kellega nad peavad edasi minema. Mina võin kiinduda, aga nähtavasti teine inimene siiski mitte. Kui sa oled inimesesse kiindunud, siis näed kõik ära, ka selle, kuidas kerge vale ta suust tuleb, aga sa ei taha seda näha. Minu jaoks võib inimene olla väga väärtuslik, aga see ei tähenda, et mina tema jaoks väärtuslik olen. Ma mõistan seda ega pea kellegi üle kohut.“

Säärased hetked, mis oma teravate servadega näitlejanna hinge rebestavad, on Helle talletanud oma märkmikraamatus "Pidipudi targutused“. "Mind oli sinu jaoks liiga palju,“ kirjutab näitlejanna endast kurbust välja. "Et uutele ja huvitavatele ruumi teha, tõstsid sa mu lihtsalt välja. Mis teha, muusad tulevad, muusad lähevad. Vähesed peavad lõpuni vastu.“

"Mulle ei meeldi üllatused, mis teha!“

"Mida vanemaks jään, seda vähem mulle meeldivad üllatused, kasvõi äkilised tulekud minu juurde koju,“ naerab Helle, et eelistaks üllatustevaba elu. "Ma ei tea kunagi mis seisundis ma olen, see on juba vanusest, ja kui äkki tullakse uksest sisse suure rõõmuga ning mina olen seal hädine, siis see mulle ei meeldi.“

Profinäitleja võiks küll vabalt rõõmurõngaks ümber kehastuda, kuid see poleks Helle meelest teab mis õige asi. "See on nii ebaaus värk, et kui inimesed tulevad üllatust tegema, siis mina mängin professionaalse näitlejana maha etenduse a la „oi, kui tore, et tulite“. Seda ma küll teha ei tahaks.“ On veel üks asi, mida Helle ei talu: seda, kui teda lugupidavalt nukuteatri grand old lady'ks nimetatakse. "Mulle kohe üldse see nimetus ei istu!“ naerab ta kõrinal. "Ei istu ja kõik!“

Üllatusi ja kõmisevaid aunimetusi põlgab, oma tööd aga jumaldab. Ega ta muidu oleks teatrilaval üle poole sajandi püsinud. Kõige väiksemate inimeste rõõmuks. "Selle elukutsega rikkaks ei saa, aga rõõmu on kui palju,“ särab Helle, kelle käes on saanud endale lavaelu nii lapiline karu, poni Gümnastika kui ka Karabas-Barabas. "Olen harjunud teatris tegema seda, mida teised parajasti ei tee. Näiteks lavastusi väikestele lastele. Neid tükke lihtsalt ei ole, sest noored ei taha neid teha - väikelastetükis ei saa ju filosofeerida. Siis kirjutasin ise „Tsuhh, tsuhh, tsuhhi“. Kolmele inimesele. Tulid järgmised tükid. Praegu aga peavad teised tegema, mul enam pea ei lõika ja tunnen, et ei suuda praegu midagi uut teha.“

Tõik, et nukuteatri näitlejad ei maitse tavaliselt nii suurt kuulsust kui teiste teatrite näitlejad, Hellet ei häiri. "Nukuteatri näitleja ei huvita naljalt kedagi peale laste,“ muigab ta. "Täiskasvanud tunnevad huvi endavanuste tehtud teatri vastu. Inimestel on iseenda ja oma maailma avastamisega nii palju tegemist, et teiste maailmad neid ei huvita. Eks ma isegi hakkasin titetükke väga hilja tegema. Samal põhjusel.“

Aastaid tagasi itsitas Helle rahulolevalt, et nukunäitleja ongi hea olla, sest saab tänaval tundmatuna ringi kõndida. Hõiskas enne õhtut. "Tundmatu olla on tore, aga enam nii ei ole, tuntakse ära,“ lausub ta naeratades. "Ükspäev jooksid mulle kaks mulatilapsukest järele, hakkasid tänama. Ema oli neil valge, isa tume. Nemad olid nukumuuseumis käinud, nägid mind ja tulid kallistama.“ Ega see olnud esimene kord. Lapsi, kes on Hellet 51 teatriaasta jooksul kallistanud, on ohtralt. "See on ikka rõõm!“ löövad Helle silmad heameelest hõõguma. "Olen eluaeg lastele tola teinud. Eks need kallistused olegi nagu roosid tolale!“

"Must auk laval on minu jaoks kõige hirmsam asi!“

„Ma ei olnud enne „Ajarefrääni“ täiskasvanuile teab mis ajast etendusi andnud, aga selle hirmu, mis mul täiskasvanud publiku ees on, oskas lavastaja Jaanika Juhanson maha võtta,“ kiidab Helle, kes monotükis „Ajarefrään“ jutustab publikule maha terve oma elu. Kõige valusamate seikadeni välja. „Inimesed imestavad, et mida ma pabistan: sa oled nii kaua laval olnud, et küll välja mängid. Muidugi ma mängin, aga hirm oli ikka.“

„Ajarefrääni“ etendamisega on Hellel juhtunud sedagi, et peas valitseb ühtäkki tühjus. „Olen käinud laval ringi, sest on must auk,“ kõneleb ta. „Käin ja käin, räägin kõva häälega: meelest läks ära, ei tea, mis nüüd tuleb. Mõtlesin, et kõnnin nüüd viimase korra ära ja kui meelde ei tule, siis hüüan: Jaanika, kus ma oma järjega olen? Ta oli mul esimesed etenduskorrad saalis toeks.“ Õnneks tuli kadumaläinud tekst siiski pärast pisukest ringitammumist meelde. Saalis istusid teatriinimesed, kes halligi aru ei saanud, et midagi valesti oleks. „Nähtavasti olin ma nii loomulik ja publik arvas, et nii pidigi olema. Aga tõesti, must auk laval on minu jaoks kõige hirmsam asi!“

Helle Laas

*Sündinud 5. novembril 1941

*Lõpetanud 1961. aastal Tallinna 7. keskkooli ja õppinud aastail 1962–65 ETÜ Nukuteatri õppestuudios.

*NUKU teatris 1968–1982 ja on 1986. aastast NUKU näitleja tänaseni.

*Kirjutanud ja lavastanud väikelastele üheksa populaarset lavalugu: “Ise, ise ka!” (2005), “Tsuhh, tsuhh, tsuhh” (2006), “Metsakülad” (2007), “Hanel oli auto” (2009),

“Vurr-vurr vurrkann” (2010), “Käed ja kindad” (2011), “Kodud” (2011), “Pesamunad” (2012) ja “Munatopskid” (2013).

*Kirjutanud üksteist lasteraamatut: „Unistame ümber“ (1980) , „Kes on narr?“ (1981), „Väikeste lindude laul“ (1983), „Oi vabandage! Lepatriinu“ (1986), „Nad olid, meie oleme, nemad tulevad“ (1989), „Piia mängib“ (1990), „Ajarefrään“ (1990), „Ämbliku pesupäev“ (2007), „Emma ema, Emma emme“ (2009), “Hanel oli auto” (2014) ja „Kodud“ (2016). Üllitas tänavu ka märkmikraamatu „Pidipudi targutused“.

(Allikad: NUKU teater ja Helle Laas)

FOTOALLKIRJAD

Stanislav Moshkov

NUKUTEATRI TÄHT: „Usun saatusesse,“ räägib NUKU teatri näitlejanna Helle Laas, kel praegu käsil 51. teatrihooaeg. „ Kui saatus viskab midagi ette, siis vaatan, kas võtan sellest kinni või mitte. Aga mul on tegelikult täiesti süsteemselt olnud õnne.“