Seni kuni on võimalik lahutada, on mõttetu ka abielluda. Kõik abielutseremoonia ajal öeldu on sisutühi, sest reaalsuses see ei vasta ju tõele. Et muuta abielu jälle millekski eriliseks, peaks selle puhul lahutuse võimalus olema 100% välistatud. Siis peaks ikka pikalt järgi mõtlema, et kas valitud kaaslane on ikka see, kellega soovitakse veete kogu ülejäänud elu. Kui kindel pole, aga sooviks ikka mingis vormis oma kooselu registreerida, siis selleks oleks hetkel kehtiv kooselu seadus.
abielludes valitaksegi kaasa kogu ülejäänud eluks. Vahel läheb teisiti, kurb muidugi, aga mitte just maailmalõpp. Hoops hullem on see, kui kunagi ei abiellutagi ja lapsed vallaslapsed. Kuna kõik kooselulised pole ka väga kaugelt kokku jäänud, siis see lahutus ei saa ka tavalisest laialiminekust kuidagi hullem olla.
tähtis on ikkagi vaid abiellumine, pulm juba igaühe maitseküsimus vaid, kes taha suurelt, kes väikeselt, kes üldse mitte. Mina näiteks ei tahtnud üldse, aga kujunes kuidagi suurelt. Tegelikult on hea kuulda, et inimesed taas abielluvad:) Õnne neile!
noh jahh, lapsi ei tasu ka sünnitada, nagunii surevad. Ja mõtle kui kallis see veel kõik kokku on? Pole just kaks väikest riigilõivu. Tegelt, egas selle lahutusehirmu pärast küll ei tasu elu elamata jätta. Lahutus ei ole maailmalõpp. Maailmalõpp on see, kui sa abielu ja muidu elu ei alustagi üldse.
See suhtumise asi, kui raha ei ole , siis seda tuleb korjata selleks ürituseks. Võlgu ei sobi pulmadeks võtta, see ei too õnne abielus. ( võlgupulmad viivadki lahku).
Milleks selleks? Kui riigilõiv liigkallis tundub, siis mõistagi ei maksaks abielluda ega muidu ühtegi liigutust teha. Nõnda meile isegi kollid tekkinud on, kuna ei julge ega taha ja isegi mõni raha riigilõivuks liigsuur ettevõtmine ja põhjendamatu kulutus. No lihtsalt ei jaksa ega viitsi.
KOMMENTAARID (18)