Daniel Levi jäi ummikusse ja jõudis Eesti Laulule 8 minutit pärast tähtaega: ajastus vedast alt, aga lõpp hea, kõik hea! (10)

Täna päeval oli telemaja taas sagimist täis, sest käima läks Eesti Laul 2017. Õhtuleht käis vaatamas, kes oma lood viimase tunni jooksul ära toovad. Tund enne tähtaega tuleb majja staarisaate võitja Rasmus Rändvee, kelle lugu mälupulga asemel pandud välisele kõvakettale, mida tal siiski kohapeale jätta ei soovitata. Rasmus kaob meeskonnaliikmetega telemaja koridoridesse, et kuidagi lugu ikka mälupulgale saada. See õnnestub. “Võistlusele läks üks väga eriline lugu, mis sündis vaid 25 minutiga. See oli mul ammu valmis, aga hoidsin seda sahtlis,” ütleb Rasmus.

Rasmus võitis aastal 2012 staarisaate ja andis auhinnaks saadud plaadi välja oma bändiga Facelift Deer. Tänaseks on Facelift Deer aga minevik. “Oleme üksteisega loominguliselt ikka seotud, lihtsalt bändi enam pole,” ütleb Rasmus, kes tõi konkursile keerulisest armastusest rääkiva soololoo. “Kuna kõrgkoolid on üle maailma laiali ja inimesed läksid erinevatesse koolidesse, on meil loominguline puhkus. Mina otsustasin aga jääda meelekindlaks ja teha oma asja edasi.” Eesti Laulul otsustas Rasmus osaleda seetõttu, et tegu võib olla hea hüppelauaga soolokarjääris. “Tegu ei ole projektipõhise asjaga, et tulen vaatan, kuidas Eesti Laulul läheb ja saan korra rambivalgusesse. See on suure projekti algus,” lubab ta.

Tund enne tähtaega käib rahvast telemajast läbi pigem hõredalt. Seda enam haaravad ajakirjanikud iga kohaletulnu kohe oma haardesse. Miskipärast inimesed aga justkui pisut kardavad – jooksevad sisse, viskavad oma loo kasti ja kihutavad minema. Mõni toob lisaks oma loomingule kaasa ka sõbra loo, kes selle kullatükina on sõbra kätesse usaldanud. Miks aga just viimasel tunnil? “Kõik toovad ju. Näed siin vanu sõpru ja eks väike edevus on ka sees – saab kaamera ette,” tunnistab üks noormees.

Sarnaselt Rasmusele on päris oma asjaga võistlustules ka ansambli Ziggy Wild lauljatar Laura Prits. “Tulen kahe looga ja tegu on päris teistsuguse stiiliga, kui ma seni olen teinud,” ütleb ta ja lisab, et uued lood on talle endalegi väga põnevad. Noortebändi võistluse võitja Ziggy Wild on Laura sõnul hetkel loomingulisel puhkusel. “Meil on bändis toimumas liikmete vahetus, bassimees vahetub, kuid rokiveri voolab minu soontes endiselt.” Laura ütleb, et tal tekkis lihtsalt võimalus teha midagi teistsugust. Siiski ei julge ta veel midagi neist lugudest rääkida. “Kui see tuleb ilmavalgele, siis tuleb,” ütleb ta, et kõik on alles üsna katsetamise ja proovimise faasis. “Eks näis, mis tulevik toob.” Küll paljastab ta aga, et üks lugu räägib armastusest ja teine parimatest sõpradest. “Teine lugu on minu jaoks väga eriline. Selle sündimise ajal juhtus tohutult palju ja loodan, et isegi kui see edasi ei saa, siis saan seda inimestega ikka jagada. Sel lool on väga sügav taust.”

Tundub, et ERRi oma töötajad ei teagi, et selline suursündmus telemaja koridorides toimub, sest nii mõnigi vaatab trepist üles või alla kõndides suurte silmadega, mis toimub. Muidugi visatakse oma maja inimeste kulul ka nalja: “Noh, tulid lugu tooma, jah?” Eesti Laulul on tagasi ka Priit Pajusaar, kes möödunud aastal üle seitsme aasta taas eurolaulumöllus osales. Pool tundi enne tähtaega loo kasti pannud mees ütleb, et pole see nii viimasel hetkel midagi. “Kunagi sai ikka tõesti tuldud viimasel hetkel nii, et sõitsime läbi Tallinna kiirusega, mis polnud lubatud, et õigeks ajaks kohale jõuda.” Priidu sõnul täna mingit kiirustamist ega hingeldamist polnud.

Heliloomingukorüfee Pajusaar ütleb, et loomulikult teeb ta ise kaasa loos, mis ta ära tõi, kuid sellega informatsioon ka lõppeb. Mees ei paljasta, kes tema kirjutatud lugu tänavu esitab. “Küll see info õigel ajal avaldub.” Siiski on ta kindel, et kui laul isegi poolfinaali ei pääse, näeb see ilmavalgust igatahes. “Olen veendunud, et ta on niivõrd hea lugu küll. Selge see, et kui on sadu laule, ei saa eeldada, et tingimata 20 sekka saad. Kui ei saa, ei juhtu ka midagi.” Priit sõnab, et tuli taas Eesti Laulule seetõttu, et see võistlus, ja ka Eurovision, on teda taas kõnetama hakanud. “Eurovisioni muusikaline tase on läinud hoomatavalt paremaks võrreldes selle jaga, kui viimane kord “Leto Svetiga” 2008. aastal osaletud sai.”

 Paarkümmend minutit enne kella kukkumist täidavad telemaja ajakirjanikud ja meeskonnaliikmed, laulutoojatest järjekordi ei moodustu. Kohale tuleb ka muusik Silver Sepp, kelle võistluslugu “Kui äkitselt muutuvad ilmad” sündis eelmisel aastal detsembrikuus, kui äkitselt õues väga külmaks läks. “Tunni ajaga läks temperatuur üle kümne kraadi allapoole, see oli väga inspireeriv.” Sõnad on kirjutanud Silveri abikaasa Kristiina Ehin.

Kristiina ja Silver on varemgi koos laule teinud, kuid mitte Eesti Laulul osalenud. Viimasel hetkel jõudis lugu kasti aga täiesti lihtsal põhjusel – see ei saanud lihtsalt varem valmis. “Olime eile 16 tundi jutti stuudios, kella neljani öösel ja täna hommikul täitsin ma veel ankeete.”

Silveri järel näitavad nägu Kalle Sepp ja Mikk Tammepõld, kes toovad ära ühise loo – muusika on Miku poolt ja sõnad kahe mehe koostöös. Kuidas käib kahekesi sõnade kirjutamine? “Inimesed saavad kokku ja kirjutavad kahekesi koos sõnad,” ütleb Mikk täiesti iseenesestmõistetavalt. Siiski paljastavad mehed, et tavaliselt läheb nii, et üks mõtleb välja rea, teine täiustab seda ning nii lugu sünnib. “See on väga äge lugu, seal on natuke poppi, diskot ja rokki ka,” lubab Kalle Sepp. Mikk on varem autorina Eesti Laulul osalenud – aastal 2015 oli ta Luisa Värgi loo “Minu päike” muusika autor ning sõnad olid tehtud Luisaga kahasse. Kalle on võistlusel uustulnuk. “Rumal oleks kogu seda meediakajastust kasutamata jätta,” tunnistab Kalle, et ülipopulaarne näosaade andis osalemiseks ka tibakese tõuke. “Usun, et on õige aeg konkursile üks hea lugu tuua.”

Kümme minutit enne tähtaja kukkumist on telemaja täiesti rahulik. Tundub, et päris viimasel hetkel ei tulegi keegi. Kuid siiski – ühel hetkel kihutab tuulispasana majja Rauno Pella, kes jõuab täpselt 15.00. Ta räägib, et lõikas lugu veel täna hommikul lühemaks, et see reglemendi järgi võistlusele mahuks, 15 minutit enne tähtaega trükkis ta alles laulusõnu sisse, telemajja sõites tõlkis neid taksos ja jõudis viimasel sekundil kohale. Kui ajakirjanikud arvasid, et viimane on nähtud, tuli veel üks üllatus. “Daniel Levi helistas, et ta jääb hiljaks, on ummikus,” teatab peaprodutsent Mart Normet.

Kaheksa minutit pärast kella kolme Daniel tulebki. Paneb loo ära ja tahab kohe minema kihutada, ütleb, et takso ootab. Kuid ei, ajakirjanikud on teda oodanud ning mõned intervjuud tuleb tal siiski anda. “Läks, jah, kuidagi nii, et ajastus vedas alt,” ütleb Daniel. “Ma loodan, et see ikka oli väärt siia tulemist. Lugu on tõesti hea ja ma olen ülipõnevil, et see varsti juba kõigi teie kõrvu jõuab!” Daniel ütleb, et tal vedas väga, et Mart Normeti number tal telefonis oli. “Helistasin, ütlesin, et jään paar minutit hiljaks ja Mart ütles, et ootab mu ära. Väga armas temast.” Mõned osalejad on tunnistanud, et tulevad viimasel hetkel just seepärast, et see on ju tasuta reklaam. “Ütlen ausalt, et ma olen natuke edev inimene, aga mitte nii edev, et seepärast loo viimasel minutil tooksin,” naerab Daniel. “Meil läks tõesti produktsiooniga natuke kauem, kui arvasime. Lõpp hea, kõik hea.”

Kaks aastat tagasi jäi Daniel Levi oma looga “Burning Lights” Eesti Laulu finaalis teiseks. Kas see tiivustas teda tagasi tulema? “Ega see koht polegi kõige olulisem. Meil on lihtsalt ülihea laul ja tahame, et inimesed seda kuuleksid. Meie unistus ja ambitsioon on kirjutada järjest paremaid lugusid. Arvame, et see lugu on parim, mis siiani teinud oleme.” Mees ei paljasta veel, millest lugu räägib. “Ma ei hakka ära rikkuma ja lasen laulul rääkida enda eest, kui ta ükskord välja tuleb. Seda ma võin öelda, et see on meie poolt teistmoodi katsetus. Oleme väga põnevil ja ma arvan, et teile väga meeldib see.”

Danielil vedas ja lugu võeti vastu.