Kommi asemel pomm: lastele kommi andmast keeldunud pere sai halloweeni puhul toore munaga (53)

Munarünnaku ohvriks sattunud pererahvas ei jätnud asja sinnapaika ja teavitas sellest Facebooki postitusega ümberkaudseid elanikke. Avalikus kirjas paluti pahandust teinud lastel järgmisel päeval vabandama minna ja hoiatati, et kui seda ei tehta, pöördub pererahvas kohaliku konstaabli juurde ja teavitab lähikonna koole. Turvakaamera abil oli olemas ka tõendusmaterjal.

Postituse peale lahvatas Viimsi elanikele mõeldud sotsiaalmeediakogukonnas grupis torm. Ülekaalukalt tehti teema algatajale etteheiteid: tegemist oli kõigest toore munaga, viskajaks olid lapsed, reageering on liiga karm jne. Sõnasõda kogus tuure ja puruks visatud muna kohta heideti nalja, et sellest on saanud Viimsi kogukonna ühendaja.

Leidus ka neid, kes hakkasid pererahvast ähvardama: "Oleks aadress, ma loobiks sul igapäevaselt neid mune aknast sisse," lubas üks. Kuna ähvardajaid oli veel, ei soostunud pererahvas asja ise lähemalt selgitama. Viimane postitus pühapäeva hilisõhtul teavitab, et trepiesine muutus märkamatult puhtaks, aga vabandusi sellega ei kaasnenud.

Folklorist Marju Kõivupuu selgitab, et meie enda kohalikus mardi-ja kadrikultuuris on sarnaselt lääne päritolu halloweenile olemas omad kombed, kuidas santide sisselaskmisest või kommi andmisest keeldujaid kohelda. Kõivupuu selgitab, et kui majarahvas sante sisse ei lasknud, lauldi ukse taga, kus sajatati ja sooviti, et perel hästi ei läheks. “Aga see ei läinud selleni, et kui ma ei saa, siis ma virutan,” toonitab ta.

Kõivupuu sõnul on murekohaks just inimeste teadmatus, et mida sandiks käimine tähendab: "Lastel on jäänud selline mulje, et inimestel on kohustus neile anda – ei ole!"

Kõivupuu sõnul tuleks lastele selgitada andide küsimise tõelist tähendust. Ta kirjeldab: "Minupärast maskeerigu nad kelleks iganes: tulgu või Barbie ja Ken. Aga oluline on see, et jääks alles see [mõte], et miks ma tulen; et ma valmistan sulle oma külaskäiguga rõõmu; et ma soovin sulle head ja mul oleks väga hea meel, et sa mind selle eest tänaks, kui see on võimalik." See, et heade soovide eest vastu antakse, on Kõivupuu sõnul boonus, see ei ole tingimus. "See on omavaheline kogukondlik suhtlemine," lisab folklorist.

Kõivupuu lisab, et sanditades kogutud ande võiksid lapsed jagada ka teistele: näiteks viia lastehaiglatesse, lastekodudesse või Toidupanka. See õpetaks Kõivupuu sõnul lapse maast madalast märkama ja jagama. "Ja see viib algsete kommete juurde tagasi, miks üldse sandid ehk siis pühad mehed käsid mööda maad ande kogumas."

Sanditamine

Ukselt uksele käimise traditsioon on väga vana ja seotud tugevasti kristlusega. Oluline osa kombestikust on üles ehitatud aga hoopiski jagamisele ja mitte saamisele.

"Euroopa katoliiklikus kultuuriruumis käisid lapsed hingede ajal ukse taga. Lauldi vaimulikke salmikesi: selle eest said lapsed kakku. Aga kui nad said kakku, siis nad pidid lahkunud lähedaste eest palveid lugema," räägib folklorist Marju Kõivupuu.

Ta lisab, et Eestis sanditamise kristlikust taustast ei teata, sest nõukogude ajal sellest lihtsalt ei räägitud. "Halvemal juhul kujutatakse ette, et see ongi üks andmine ja pullivärk: tõmbame karunaha selga ja vaatame, et kust mida saab."

Just kristluse kaudu jõudis sanditamise komme ka siia. "Meie talupojakultuuris oli see vallaliste noorte võimalus ühiselt aega veeta sellel ajal, kus talupoja töises aastaringis oli natuke pikem paus." Tarest tarre käimine andis võimaluse kodukandi inimestega kohtumiseks ja heade soovide jagamiseks. Sooviti viljaõnne, karjaõnne, kosjaõnne. Vastutasuks saadi ande, mis annetati kas abivajajatele või jaotati omavahel ära.

Selgitused jäävad lastevanemate õlule

Ida-Harju konstaablijaoskonna piirkonnavanem Kairi Ränk ütleb, et halloween ja kadri- ja mardipäev mööduvad politsei jaoks tavaliselt pigem rahulikult. "Olenevalt riigist tähistatakse neid pühi küll erinevalt, kuid sellest olenemata peaks meeles pidama, et teise inimese vara rikkumine ei ole ühelgi juhul lubatud."

Ta selgitab, et kambakesi liikuvad noored ei saa tihtipeale ise aru, et alguses süütuna näiv tegu võib tegelikult rikkuda kodusolija rahu või tekitada varalist kahju. "Lapsevanemad peaksid lastele selgitama, kuidas on selliste pühade ajal sobilik käituda ja tundma huvi kus ning kellega ringi liigutakse."

Inimestele, kes selliste vembutegijate küüsi siiski satuvad, soovitab Ränk esmalt rääkida kas laste eneste või nende vanematega. "Kui see ei anna tulemust, siis tuleks juhtunust teada anda politseile."