Heidy Tamme: Ojakääru mälestust ei korjatud tervikuna üles (4)

Heidy Tamme on tänasel kurval päeval kurb veel teiselgi põhjusel. „Eks iga inimene asu kord teele, kust enam tagasitulekut ei ole. Olgu ta vundament, alustala või hoopis mõiste “levimuusika” väljamõtleja. Kaotus võib olla nii korvamatu kui tahes, kuid hoopis kurvemaks muutub kõik, kui lahkuja asub teele pungil kotiga, millest keegi pole tahtnud midagi võtta, sest ei ole viitsinud või tahtnud või pole pidanud seda päevakohaseks.

Valteriga on minu meelest just nii läinud. Miks ei ole ükski kangelassaaga kudujatest rääkinud Valteriga neid jutte siis, kui ta veel elus oli? Miks ei ole tera tera haaval pandud tallele neid tarkusi, mida Valteril oli öelda pea iga teema kohta, mis puudutas muusikat?” heidab Tamme ette. “Olen ka ise – enne kui võtsin Soomes üles pedagoogitöö – kuulanud kui koolitüdruk Ojakääru loenguid ja tähelepanekuid muusikast ning tundnud end pärast seda hulga paremini relvastatuna. Nüüd oleme tõesti päästmatult hiljaks jäänud.”

Siiski on Tammel ka terake positiivset nukra jutu kõrvale panna: “Ojakääru looming ei kao kusagile, vaid muutub hea veini kombel aastatega aina paremaks. Väike laul jääb rannale maha alatiseks,“ lausub lauljanna, parafraseerides Ojakääru Ellen Niidu sõnadele kirjutatud laulu “Üks väike laul oli rannas maas”.