Suri helilooja Valter Ojakäär (15)

Valter Ojakäär astus 1956. aastal Tallinna riiklikku konservatooriumi ja õppis seal Mart Saare ning Heino Elleri kompositsiooniklassis, samuti on ta mänginud klarnetit ja saksofoni mitmes orkestris ja ansamblis, vahendas Kultuur. 1945. aastast kuni 1970. aastani oli ta Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio estraadiorkestri saksofonirühma kontsertmeister. Tema üheks tuntumaks saateks oli "Helisev kroonika", mis sai alguse 1971. aastal ja kestis kuni 2009. aastani. Ojakäär on tutvustanud aastakümneid ajakirjanduses, raadios ja televisioonis levi- ja džässmuusikat. 

Valter Ojakääru abikaasa, pianist ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia emeriitprofessor Heljo Sepp suri 2015. aasta novembris, olles samuti 93aastane. Nende poeg on raadioajakirjanik Jaak Ojakäär.

Kolleeg Olav Ehala ütles ERR raadiouudistele, et Valter Ojakääru lahkumisega on Eesti muusikast lahkunud üks generatsioon kõvasid tegijaid, vahendas ERRi uudisteportaal. "Valter Ojakäär oli helilooja ja saksofonist, kes jõudis enda pika elu jooksul tohutult palju korda saata nii loomingus kui ka talletamises," ütles Ehala ja tõdes, et kui kellelegi noorematest oli vaja mingit informatsiooni varasema aja muusikasündmustest, siis esimene, kelle poole pöörduti, oli Valter Ojakäär.

"Ta oli levimuusika entsüklopeedia, millest annavad tunnistust ka tema poolt kirjutatud raamatud Valgrest, Naissoost ja Oidist, samuti ka tema pop- või levimuusikaga seotud teosed, mis on hindamatuks allikaks noortematele generatsioonidele," lisas Ehala.

Valter Ojakääru heliloomingusse kuulub mitmeid klassikalise muusika teoseid ning kaks muusikali - "Suveöö ilmsi" ja "Winnetou". Laiem avalikkus teab Valter Ojakääru eelkõige estraadiloomingust. Tema tuntuimad laulud on "Oma laulu ei leia ma üles", "Sõit pilvelaeval" (kuulus 2004 laulupeo kavva), "Meeletu maailm" ja "Olematu laul".