"TÕDE JA ÕIGUS" TÕNISSAARE KÜLAS EHK ELU PÄRAST "VÕSAREPORTERIT": õed Puugid on emaks saanud, Vesipea käib tööl, Pauno saatus on teadmata (21)

"Võsareporteri" kunagise kultussaate värvikad peategelased klaarisid teleekraanil omavahelisi arveid, nii et tolmas. Viljandimaal kunagises Saarepeedi vallas Tõnissaare külas tammsaarelikult tülitsevaid naabreid mäletab eesti rahvas suurepäraselt ka täna.

Kaheksa aasta eest kutsus Võsa-Petsi oma kodukülla proua Fatme, kes ekraanil Kitukaks tembeldati. Tõnissaare külas üksteisega maid jagavatele naabritele pandi teleekraanil asjakohased hüüdnimed nagu Vesipea, õed Puugid ja Pudi. Palju toredaid inimesi!

Saarepeedi saaga kõrval kahvatuvad kõik seninähtud seebiooperid. Teleekraanile jõudis, kuidas Fatme tembeldas vargaks ja kahenaisepidajaks siilipäise Vesipea, sädistavad kaksikõed Puugid heitsid Fatmele omakorda ette, et soome vanamehest austaja Pano kingib talle kodumasinaid ja kulda. Seltskonnas kõikusid ka paar üpris pehmekeelset noormeest: Pudi, kelle paljale ülakehale oli emailvärviga võõbatud kaelaehe ja muidki maalinguid, ning tema sõber Keio, kel oli kindel plaan minna uue viina järele.

Tänaseks pole alles enam isegi samanimelist valda ning eluteatri näitelavast endastki on järel vaid uste ja akendeta vare.

Mis on aga saanud tänapäeva Krõõdast, Marist, Andresest ja Pearust? 

Must kass jooksis naabrite vahelt läbi

See oli läinud nädala kolmanda veerandi lõpul. Päike läheneb silmapiirile, olles sedavõrd madalal, et enam ei ulatu valgustama ei mööda teed sammuvat keskealist Fatmet ega ka ligi viiekümneaastast reporterit, kes kõnnib naise kõrval.

"Bussi praegu ei tule, peab jala minema," ütleb naine vaikselt, silmitsedes jalge ees looklevat asfaltteed. Sageli ekslikult Mulgimaa pealinnaks peetava Viljandini on jäänud veel kolmteist kilomeetrit.

Fatmele teeb haiget, et teda hakati ka elus Kitukaks kutsuma, kui ta veel riigikogu karastuseta saatejuht Peetri Tõnissaare külla kutsus. Pöördus ta ju telesse abi saamiseks hoopis seepärast, et vanainimest aidata.

"Kutsusin, sest üle tee asuvas majas elanud 82aastast Annat kogu aeg piinati. Tema juures käisid joodikud, narkomaanid ja vargad söömas ja joomas. Vanainimest pidevalt traumeeriti. Varsti pärast saadet ta kukkus libedaga ja murdis puusaluu. Haiglast viidi ta juba hooldekodusse. Ma ei tea, kas ta enam eluski on. Aga sellega, et vanainimest üritasin aidata, kahjustasin oma peret. Lapsi narriti ja mulle öeldakse tänini: telestaar," räägib Fatme.

Krõõt ja Andres mõtlesid Vargamäele saabudes kõigepealt minna üleaedseid vaatama. Et aga saunarahvas kinnitas, et Tagapere Pearu olla vististi kõrtsis, siis lükati see külaskäik edasi ja taheti minna kohe piire vaatama. Tõnissaarelgi polnud algul mingit hõõrumist, käidi naabritel külas ja arutati maailmasju. Must kass jooksis külakaaslaste vahelt läbi, kui Vesipeaks kutsutud Guido juurde asusid elama Saaremaalt pärit noorukesed õed Maris ja Maren, keda kutsuti nöökamisi õdedeks Puukideks. Fatme tõdeb, et toona olid töötud nii naabrimees kui ka tema juures elanud noorukesed õed. Ometi käis naabermajas palju külalisi. "Isegi mulle taheti narkootikume sisse joota. Pärast nad ise ütlesid, et pakutud klaasis oli ecstasy-tablett sees. Õnneks ma keeldusin," meenutab ta.

Fatme on inimene, kel on raske andestada, kuid oma kunagistele naabritega ta tegelikult tülis ei olnudki. "Me kõik läheme eluga edasi. Tunnen heameelt selle üle, et Saaremale tagasi kolinud Marisel ja Marenil on pered ja lapsed. Guido kolis Kolga-Jaani ja teeb sealses firmas puutööd. Mis on saanud telesaates värvitud kõhuga esinenud Pudist ja tema sõbrast, seda ma ei tea," tõdeb pereema, kes on ainsana Võsareporteri saates osalenutest jäänud Tõnissaarele pidama. Küll sattus mullu taas meediasse Pudi sõber Keio, kes Soomes eestlaste jaanipeol vilkuvaid jänesekõrvu kandis ning kõneles, kuidas ta Eesti mentide eest Soome pages ning nüüd sööb liha, teised söögu makarone.

Ligi kahekümne elanikuga külas on pooled majad tühjad. Elaniketa on ka kaks kõrvutiasuvat varet, mis andsid omal ajal häärberi mõõdu välja ning kus elasid vanatädi Anna ja Guido oma sõpradega. "Kurb on. Mis tühjaks jääb, see rüüstatakse ära. Kolisin siia küll Põhja-Eestist, aga olen oma kodukoha patrioot ja mulle meeldib maal elada. Siit ära ei lähe, kuigi nüüd on siin probleemid ühe teise naabriga," tunnistab Fatme.

Võitlus jätkub

Lastekodus üles kasvanud Fatmel pole elus kerge olnud, kuid ta ei ole inimestesse usku kaotanud. Küll ei usu ta jumalasse, kuigi on ristitud.

"Praegu on siin rahulik," alustab ta, kuid lisab siis, et küla terroriseerivad naabrite kaks koera, kes tikuvad eriti jalgrattureid sääremarjast hammastega tõmbama. Muidu rahulikus külas on siiski olnud ka väiksemaid tülisid. Üle-eelmise aasta aprillis teatas politsei, et Viljandimaal Saarepeedi vallas Tõnissaare külas tungis naaber tüli käigus kallale 44aastasele naisele. Kannatanu fikseeris vigastused haiglas.

Majad, milles elasid Anna ja Guido, jäid legendaarse saate järel tühjaks. Õigemini, ühes neist on end sisse seadnud Prügikolliks kutsutav mees. Ometi pole Tõnissaarel võitlused võideldud. Kui Fatme poeg oli kümneaastane, peksis üks tema majas elav mees poissi julmalt. "Kui läksin küsima, miks sa mu last lõid, andis ta ka mulle lõuga," meenutab naine tüli naabrimehega. Kätele voli andnud naaber viibis seejärel ravil Jämejala psühhiaatriahaiglas, kuid aasta pärast leiti siiski, et ta on võimeline oma tegude eest vastutama.

Tõnissaarel elab mõistagi ka palju toredaid inimesi ning üks Fatme naabrimees käib koguni Soomes tööl. Ühele soomlasele on naine aga iseäranis tänulik. Aastaid tagasi võttis Pauno-nimeline Viljandimaal tegutsenud ettevõtja oma auto peale maanteel hääletanud naise ja sõidutas ta linna. Pauno ja Fatme pere vahele sigines pikaaegne sõprus, mis paraku sai aga järsu lõpu: siis, kui soomlast saates ebatäpselt Panomeheks nimetati. "Ja seal ei tehtud mitte nalja, vaid teda mõnitati. Ta oli väga solvunud, pettunud ja vihane. Saadet nägi ju kogu eesti rahvas. Ta on väga sümpaatne ja suure südamega härrasmees, kes käis Eestis olles alati meie juurest läbi. Minul sel ajal tööd ei olnud, ja ta toetas meid ka materiaalselt. Lampi aitas, midagi vastu tahtmata. Ütles, et tal on endal naine ja lapsed, ja miks mitte aidata neid, kel parasjagu raske. Selliseid inimesi on maailmas väga vähe. Ma ei tea temast nüüd juba aastaid midagi," ütleb Fatme kurvalt.

Asfalt maas

Praegu näeb Tõnissaare küla majavarede tõttu nukram välja kui kaheksa aastat tagasi. Ometi läheb elu seal edasi nagu Vargamäe aegadelgi, oma väikeste murede ja suurte rõõmudega. Külas ei ela küll enam 21 inimest nagu legendaarseks saanud saate tegemise ajal, kuid endise kruusatee asemel lookleb väikese rohelusse uppuva majaderühma vahelt nüüd läbi asfalttee. "Kui töömehed asfalti panid, siis nad lõõpisid, et see ju nüüd nii kuulus küla, et tuleb asfalt maha panna," räägib Fatme.

Ta ütleb, et erinevalt "Tõe ja õiguse" mõnest tegelasest tema naabrite peale kade ei ole ja tunneb vaid heameelt, kui kellelgi läheb elus materiaalselt paremini kui temal. Kui Guido olla kuuldavasti puutöö peal, siis Fatme töötab kärssninadega. Tööliste buss teeb varahommikuti tiiru ja viib ta viieteistkümne kilomeetri kaugusel asuvasse põllumajandusettevõttesse.

Tammsaare kirjutas, kuidas Krõõt hakkas heleda häälega sigu kutsuma, ikka "kotsu, kotsu, kotsu, põssa, põssa, põssa". Tükk aega jäi kõik vaikseks, kippu ega kõppu polnud kuulda. Aga siis hakkas kostma ruugamine. "Tulevad!" hüüdis Krõõt niisuguse rõõmuga, nagu võiks tema rõõm ka Pearu südant rõõmustada. Fatmelegi meeldib kärssninadega töötada, kuid kas ta põssasid heleda häälega kutsub, see jäägu juba Tammsaare mõõtu kirjamehele kuulata ja paberile panna.