Raamat

Tõnu Õnnepalu: lugesin “Tõe ja õiguse” järjest läbi alles eelmisel aastal (17)

Kais Allkivi, 25. oktoober 2016, 15:29
Tõnu Õnnepalu alias Emil Tode sai tuntuks 1993. aastal esikromaaniga "Piiririik", nüüdseks on ta avaldanud kuus romaani, seitse luulekogu, esseid, päevikuid ja tõlkeid. Foto: ARNO SAAR
“Tõe ja õiguse” lugesin päris järjest läbi esimest korda alles läinud aastal,” tunnistab proosakirjanik ja luuletaja Tõnu Õnnepalu, keda seob 90. aastapäeva tähistava romaanisarja autori Anton Hansen Tammsaarega üsna lähedane hõimlus: tema vanaonu oli abielus Tammsaare nõbuga.

“Väga üllatav see hõimlus ei ole, sest isapoolne suguvõsa on kõik – nii palju, kui ma tean – samuti Järvamaalt pärit, kuigi pigem Järvamaa teisest servast, Koeru poolt,” märgib proosakirjanik ja luuletaja Õnnepalu, kes kasutanud ka pseudonüümi Emil Tode. Tammsaare kasvas teadupärast üles Albu vallas.

Õnnepalu isaema Marta Õnnepalu vend August Süldvere oli abielus Tammsaare nõbu Hildegardiga. Hildegard Süldvere ja Anton Hanseni vaarisad olid vennad.

Samal teemal

Tunneb Tammsaarega keelehõimlust

“Seda olen tajunud küll, et Tammsaare teoste keel on mulle väga lähedane, sest laias laastus on see ju sama keel, mida vanaema kõneles või mida isagi räägib, kuigi neil pole muidugi päris seda Pearu ja Sauna-Madise Põhja-Järva murret olnud (see kruav ja suapad). Ühesõnaga, nii ema kui isa poolt puhta põhjaeestlasena tunnen Anton Hanseniga tugevat keelehõimlust,” kinnitab Õnnepalu.

“Temal on tunda just seda tugevat loomuliku maakeele, murdekeele põhja, tema keel on veel kirjakeele kunstlikkusest suuresti rikkumata – käis ta ju puht venekeelsetes koolides, kus emakeelt vaid näpuotsaga anti,” kirjeldab Õnnepalu Tammsaare keelekasutust. “Sellesamaga on ta üks moodsa eesti kirjakeele alusepanijaid.”

Õnnepalu möönab, et on kindlasti Tammsaarelt ka üht kui teist külge võtnud. “Kasvõi juba nimetatud keelelise läheduse pärast. Midagi nii omast hakkab kergesti külge. Samas muidugi nii väga otse üheltki kirjanikult midagi õppida ei saa, sest tema oli tema ja mina olen mina, temal oli tema asi ajada ja elu elada siin ilmas, minul on minu.”

Tammsaare võlu avastas pigem täiskasvanuna

Kirjanik meenutab, et läks keskkooli just siis, kui 1978. aasta algul tähistati suurelt Tammsaare 100. sünniaastapäeva. “Mäletan, et õppisin ka midagi pähe ja kandsin ette. Üldiselt ma ei lugenud koolis kohustuslikku kirjandust kunagi siis, kui pidi, vaid kas olin juba lugenud või lugesin hiljem või ei lugenudki kunagi,” selgitab Õnnepalu, kes leiab siiani, et romaanide lugemine saab olla ainult vabadus ja lõbu, mitte kohustus. Hilisemas eas on ta Tammsaare teoseid ikka ja jälle kätte võtnud.

“Viimati läinud suvel-sügisel, kui plaanisin üht Tammsaare-ainelist dramatiseeringut, laadisin kõik tema romaanid endale arvutisse ja sõitsin nendega Prantsusmaale. Enne olin nad raamatutest läbi lugenud,” räägib Õnnepalu. Siis luges ta ka esimest korda järjepanu läbi kõik “Tõe ja õiguse” viis osa, mis aga polegi tema meelest mõeldud ühe jutiga lugemiseks. “Need on siiski viis erinevat romaani, mida omavahel seovad mõned tegelased ja üks koht.”

Tema suuremad lemmikud Tammsaarelt on tolle esimene ja viimane romaan – “Kõrboja peremees” ning “Põrgupõhja uus Vanapagan”. “Esimene oma õrna (melo)dramaatikaga, teine väga eripärase huumoritajuga ja mingi kibeda soojusega inimese vastu,” põhjendab Õnnepalu.

“Tammsaaret on lugenud needki, kes tema raamatuid kätte võtnud pole.”

“Üleüldiselt on Tammsaare pidanud kannatama pigem üle- kui alalugemise käes. Või tegelikult vist ikkagi alalugemise, aga ületähtsustamise. Ta on just selline rahvuslik autor, keda väga ei loeta, aga kangesti tsiteeritakse,” mõtiskleb Õnnepalu, kelle arvates oli see, et Tammsaare 1940. aastal, täpselt koos vana Eesti vabariigiga, kirjamehele nii õnn kui õnnetus.

“Nii ei pidanud ta minema ei pagulusse ega kannatama sõjajärgsete repressioonide all, teda hakati Nõukogude Eestis üsna pea jälle avaldama, tema sotsiaalkriitikat – ta oli ju selle vana vabariigi ja Pätsu korra suhtes kaunis kriitiline – andis käänata sobivas suunas, aga salaja andis temasse lugeda jälle kõik need rahvuslikud frustratsioonid ja igatsused, kogu selle nostalgia kadunud Maa-Eesti ja vana ilusa aja järele.”

Õnnepalu tõdeb, et see on iga lahkunud kirjaniku saatus, et teda loetakse vastavalt ajavaimule ja teinekord täiesti risti vastupidi tema teoste vaimule.

“Igal juhul on ta olnud üks väga viljakas põllumaa, kuhu järjestikused põlvkonnad on saanud oma mõtteid ja unistusi külvata, kui mõelda vaid nende ilmlõpmatute Tammsaare romaanide dramatiseeringute peale. Nüüdseks on see kõik juba selline paks rammus kultuurisõnnik, millest keegi enam ei tea, kust see õieti alguse sai.

Tammsaaret on mingil moel lugenud needki eestlased, kes iial ühtki tema raamatut kätte võtnud ei ole,” sedastab Õnnepalu. “Ja lootusetult on sassi läinud ka Tammsaare, tema kodukoht (Põhja-Tammsaare talu – K. A.), mille nime ta võttis endale kirjanikunimeks, ja Vargamäe, mille nime ta laenas hoopis kuskilt mujalt. Inimesed käivad nüüd ju Vargamäel, kuigi tegelikult käivad ikka Tammsaares,”

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee