Raamat

Tõnu Õnnepalu: lugesin “Tõe ja õiguse” järjest läbi alles eelmisel aastal

Kais Allkivi, 25. oktoober 2016, 15:29

17 KOMMENTAARI

k
käänamine/ 1. veebruar 2018, 01:06
nimetav: nõbu
omastav: nõo
t
talueestlase armastus on viljakas/ 28. oktoober 2016, 12:45
kui ikka rukkivali lainetab, põrssad perenaise sabas tuterdavad ja järgmise põlvkonna alged koguvad väge, pole kahtlustki, armastus on ja ajab võrseid.
Armastus ja lõbu, lõbu ja armastus, üks on viljakas teine jätab enesest järele ...lihtlabaselt viljatu pohmelli.
Andres on vastutust võttev peremees, tõde otsiv kannatav inimene, kelle kuningriigis-talus on võimalik ajakohane elu. Elu, Ilu, Valu on meite regivärsiline, kolmainuline õnne valem:), kõik komponendid on asendamatud, kes Andrese kuningriigis Ilu ei suuda tabada:), otsigu õlust lohutust :D
k
küll/ 27. oktoober 2016, 20:41
mõnel mehel on ikka palju aega käes.
e
ehh/ 27. oktoober 2016, 11:53
Ükskõik kui raske on elu, millised on tingimused, armastus ei hooli sellest. Ta on inimeste südames ja sellega ei laamendata.
Kaasajal on armastus suurest kõnelemisest keele peal ja seks tunnistatud ainsaks armastuse aluseks
ja tõenduseks. Suurest armastusest rääkimisest, 24x7 seksist rääkimisest , naise paljakskoorimisest igal võimalikul põhjusel, mehe tagantpiitsutamisest, naise seksikusest laterdades, on armastus lörtsitud ja pole enam kahe südame omavaheline asi, vaid lörtsitud läga.
n
nonoh/ 27. oktoober 2016, 07:19
praegustele noortele on "Tõde ja õigus" ilmselgelt üle jõu käiv kirjandus. See oli Eesti elu , millest kirjutab Tammsaare. Sel vaesel maalapil elada ja ellu jääda sai ainult tõepoolest tööd rügades. Aga sellele vaatamata oli armastus olemas, muidu oleks see rahvas mandunud. Aga ei mandunud, jäi ausaks ja arenes kõigi olude kiuste. Mis aga usku ja kirikusse puutus - siis sellest arutamine vajab mälu ja tarkust.
Siis ei räägitud armastusest. Ei räägitud seksist. Nüüd on see põhiteema ja elamisväärse elu aluseks kuulutatud. Kahjuks ei ole armastusel ka praegu väärtust. Väärtus on seksil. Kas see teeb inimesed õnnelikuks, annab inimestele püsiva perekonna, kodutunde, lastele emad, isad?
Kahju, et kirjanikuhärra ei saanud oma kodust kaasa eestlusele põhja pannud väärtusi, mis ei aegu. Ja tunnistab tõsimeeli, et luges alles nüüd teost, mis ei propageeri vaid rasket tööd ja töövaeva , vaid on eestlaste ellujäämise seletus.
o
ohhjahh/ 27. oktoober 2016, 16:39
vargamäe inimestel siiski oli tglt üleüldine inimliku armastuse puudus südames. või kus sina seda armastust näed nendel? mis religiooni ja kirikusse puutub, siis ka see ei ole iialgi nõmedat inimest toredamaks teinud, pigem vastupidi. vargamäe andres, väga usklik, aga nii julm ja toores. mis inimene see on kes peksab koera vaeseomaks.
n
nonoh/ 29. oktoober 2016, 09:00
Andres oli julm, peksis koera...
Vargamäe inimestel oli inimliku armastuse puudus...
Usk ei ole kedagi toredaks teinud...
Olid ajad...
Nüüd ei ole usku, mis inimest segaks. Nüüd ei ole ränkrasket tööd, mis inimesele üle jõu käib. Nüüd on arstid, kes aitavad ellu jääda iga lapse. Nüüd on inimestel aega armastada, ja seksist teha elu mõtte.
Armastada inimlikult. Peksta inimest ja looma on keelatud. Perekond on au sees, püsiv ja lastel on peredes õnnelik lapsepõlv...
On ajad ja kirjandus...
e
Eesti Riiklik Kirjastus, bibliofiili signeet, poolnahkköide/ 26. oktoober 2016, 23:53
Mina jälle lugesin Arnold Oksmaa "Hüljatud Eesti moodi" viis aastat tagasi läbi.
i
irw/ 26. oktoober 2016, 01:58
Eks ta luterlikust töökultusest kirjutas. Lutrelastest talupoegadelt on pärit ka lasue, kus töö vabaks pidi tegema. Tammsaarel pidi armastust tooma. Paljud on kahjuks selle unustanud, et tööd tehti ja vaeva nähti, aga armastust pole Vargamäel kunagi olnud.
j
just/ 26. oktoober 2016, 12:28
tööd on rügatud nagu loom, vimma ja vihaga. armastust ei ole tõesti seal iialgi olnud.
n
nojah/ 25. oktoober 2016, 20:57
Krõõt oli Andrese ori, Peaaruga oleks lõbusam olnud.
N
:)/ 26. oktoober 2016, 01:55
Nii rääkis ka kirjandusõpetaja meile juba 20 aastat tagasi.
n
Nojahile/ 27. oktoober 2016, 10:00
Nii arvavad ka kõik need naised, kes joodikule naiseks lähevad, et armastus muudab jõmmi, aga hiljem saavad ikka peksa.

m
mul vedas/ 25. oktoober 2016, 17:32
keskkooli lõpetasin siberis ja kohustuslikud olid hoopis muud "telliskivid", samas oli kooli raamatukogus meetrite kaupa juba enne nõukogude aega tõlgitud väliskirjandust:), siberi metsa ja stepi kirjanikke ja uskuge või mitte, aga need viimased on väärtus omaette.
niisiis, peale keskkooli lõpetamist leidsin end mitte igatsetud lapsepõlvemaal, vaid vaenulikus kolhooslikus libaeestis ja Tammsaare virtuaalmaailm kandis mind, lugesin kõik köited vahet tegamata läbi, umbes nagu hiljem Zelazny, Tolkien jt fantasy meistrid:)
m
Mina ka/ 25. oktoober 2016, 17:07
Aasta tagasi lõpetasin.Kolmanda ja neljanda jätaksin üldse ära ja kuna osaliselt tegelased kattuvad,siis tuleks viies ümber kirjutada ja kolmandaks nimetada.Ei kujuta ette mis tsetsekärbes ja must melanhoolia Antonile kallale tuli aga kolmanda osa paarkümmend lehekülge,kus Andres saab esimest ja viimast korda mõisas peksa,vanem poeg kuuli ja sureb tema kätel,järgmine poeg ütleb,et tema Vargamäele kindlasti ei jää,Indrek on tagaotsitav....Hullem kui Jakobsoni vaeste patuste alev v'oi söekaevurid.
k
Kui väga rumalad/ 26. oktoober 2016, 07:56
viitsivad Tammsaaret lõpuni lugeda ja selllest midagi arvata,siis ju ei olegi meie rahva vaimne seis nii sant?
a
ainult väga rumalad/ 26. oktoober 2016, 12:29
kes ennast kangesti targaks peavad, need loevad ja imetlevad tammsaaret.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee