Tõnu Õnnepalu: lugesin “Tõe ja õiguse” järjest läbi alles eelmisel aastal (17)

nimetav: nõbu
omastav: nõo

kui ikka rukkivali lainetab, põrssad perenaise sabas tuterdavad ja järgmise põlvkonna alged koguvad väge, pole kahtlustki, armastus on ja ajab võrseid.
Armastus ja lõbu, lõbu ja armastus, üks on viljakas teine jätab enesest järele ...lihtlabaselt viljatu pohmelli.
Andres on vastutust võttev peremees, tõde otsiv kannatav inimene, kelle kuningriigis-talus on võimalik ajakohane elu. Elu, Ilu, Valu on meite regivärsiline, kolmainuline õnne valem:), kõik komponendid on asendamatud, kes Andrese kuningriigis Ilu ei suuda tabada:), otsigu õlust lohutust :D

mõnel mehel on ikka palju aega käes.

Ükskõik kui raske on elu, millised on tingimused, armastus ei hooli sellest. Ta on inimeste südames ja sellega ei laamendata.
Kaasajal on armastus suurest kõnelemisest keele peal ja seks tunnistatud ainsaks armastuse aluseks
ja tõenduseks. Suurest armastusest rääkimisest, 24x7 seksist rääkimisest , naise paljakskoorimisest igal võimalikul põhjusel, mehe tagantpiitsutamisest, naise seksikusest laterdades, on armastus lörtsitud ja pole enam kahe südame omavaheline asi, vaid lörtsitud läga.

praegustele noortele on "Tõde ja õigus" ilmselgelt üle jõu käiv kirjandus. See oli Eesti elu , millest kirjutab Tammsaare. Sel vaesel maalapil elada ja ellu jääda sai ainult tõepoolest tööd rügades. Aga sellele vaatamata oli armastus olemas, muidu oleks see rahvas mandunud. Aga ei mandunud, jäi ausaks ja arenes kõigi olude kiuste. Mis aga usku ja kirikusse puutus - siis sellest arutamine vajab mälu ja tarkust.
Siis ei räägitud armastusest. Ei räägitud seksist. Nüüd on see põhiteema ja elamisväärse elu aluseks kuulutatud. Kahjuks ei ole armastusel ka praegu väärtust. Väärtus on seksil. Kas see teeb inimesed õnnelikuks, annab inimestele püsiva perekonna, kodutunde, lastele emad, isad?
Kahju, et kirjanikuhärra ei saanud oma kodust kaasa eestlusele põhja pannud väärtusi, mis ei aegu. Ja tunnistab tõsimeeli, et luges alles nüüd teost, mis ei propageeri vaid rasket tööd ja töövaeva , vaid on eestlaste ellujäämise seletus.

Mina jälle lugesin Arnold Oksmaa "Hüljatud Eesti moodi" viis aastat tagasi läbi.

Eks ta luterlikust töökultusest kirjutas. Lutrelastest talupoegadelt on pärit ka lasue, kus töö vabaks pidi tegema. Tammsaarel pidi armastust tooma. Paljud on kahjuks selle unustanud, et tööd tehti ja vaeva nähti, aga armastust pole Vargamäel kunagi olnud.