Kerttu Rakke: “Tõde ja õigust” ei tohiks koolis käsitleda (46)

see ongi ajalugu.loen huviga just vanemat kirjandust,et mõista kui ränka tööd ning millistes tingimustes elasid meie esivanemad.tänapäevalullitamist näevad noored ju kõikjalt .

Tõde ja Õigust peaks lugema isegi kaks korda, sest nooruses vaatad elule teistmoodi, eakas eas saad inimeseks olemisest hoopis teisiti aru, ning see on vapustav.

Liiga raske noortele kogenematutele õpilastele. Mäletan ka enda kooliajast, jättis külmaks, pidi lahkama seda toast ja kohtstuslikus korras saigi tehtud aga midagi meelde ei jäänud kui ebameeldivus ja rohkem seda lugenud ei ole ja ei ole ka vastava teemalisi lavastusi näinud. See on nagu 6aastasele lapsele kästa lugeda 5 klassi lapsele määratud raamatut.
60 a

Miks ei tohi? Lugesin esimese osa 10-aastaselt paari päevaga läbi ja oli nii huvitav, et otsisin kodus kõik ülejäänud osad ka üles ja lugesin läbi.
Ülejäänud osiiski enam eriti huvitavad lapse jaoks polnud, aga miski tunne seda Tammsaaret lugedes on siiski tekkinud. Midagi temas nagu oleks, mida Rakkes pole ja miks ma Rakket lugeda ei taha nagu.

Ärge tembeldage kõiki, kes T&Õ ei armasta lollideks. Inimesed ongi erinevad. Ja kui ikka tõele au anda, siis ongi suhteliselt masendav raamat tööst, tööst ja vaevast ning armastus jäigi enamuses tulemata. Ei ole ju loogiline, et kõik peavad sama asja heaks pidama. Nii elus ei ole. ka mina olen seda meelt, et enne keskkooli seda raamatut pole mõtet käsitleda. Ja ka siis tuleb õpetajal väga palju juurde selgitada ilma ja olusid. Elu on edasi läinud ja suur hulk noori pole iial maatööd teinud, selliseid elamistingimusi tundnud ega oska neist ka aru saada. Nad pole ju selles süüdi, et elavad uuel mugaval ajal.

aabitsad keelame ka ära! Loll olla pole keelatud! :)

Käsitleda võib koolis kõike. Küsimus on, kuidas, millises mahus ja milliselt pinnalt. Teoseid ei õpita elukogemugese pinnal, vaid teksti, kirjapandud sõnade ja lausete järgi. Kui laps uurib lugu nagu kriminaaluurija, esitades pidevalt küsimusi, kes millal mida ütles või tegi, saab asi aste astelt selgeks. Koolis ei pea teost kirjandusteadlaste tasemel uurima. Sageli on palju ka õpetajale üle jõu, mis enamasti viib ka lapsed otsima teostest asju, mida seal pole ja mitte märkama seda, mis seal on. Sama soovitaks ka Kerttu Rakkele enesele.

Mul see vastumeelsus Tõe ja Õiguse vastu lapsepõlvest saadik sees. Praegu on Vikerraadios selle ettelugemine ning tundub ka nüüd, et millegist ma ilma pole jäänud. Ei meeldi see raamat.

Tahaks teada, miks O.Lutsu ja E. Vildet ei propageerita, väga head lugemised?

peaks uuesti lugema.

on kade ja rumal.

Tegelikult on suurejoonelisim armastuslugu hoopis Pearuga seotud. Öösel, salaja, vaikides silub ta teed, et Krõõdal oleks siledam kodust surnuaiale minna.
Ei asjatut lobisemist armastusest, kuid taga on võimas traagiline tunne.
Rakke on lihtsalt mitte just tark ega ole ta ka suurem asi kirjanik. Kuna Tammsaare käib tal üle jõu, ei saagi ta enamat olla.

Eks siis tuleks suremine ära keelata Üldiselt elu ongi üsna vastik asi Näe täna oleme kolme noore inimese jagu vähem Üht ma tean Rakke ei suuda kunagi kirjutada elutõde nii nagu Tammsaare

Mina keelaks hoopis lolli juttu ajava Rakke ära. No nii vanalt ei saa ikka nõnda lapsik ka olla. Äkki on ta arengupeetusega?

tuletage mulle meelde,kas rakke moor mitte keskerakondlikku p...a ei tootnud!?

ÕÕVASTAV on vaadata lapsi-inimesi, kes tööd teha ei oska, aga paberid hoolega määrivad!

Muidugi, käsitleda tuleks "Kalevipoega", Kerttu Rakke "Kalevipoega".
Oleks ka huvitav näha viidet, et kuskohas siis " arvatakse, nagu õigustaks Andrese naisepeksu tema jumalakartlikkus." ??

Tühja sest Tammsaarest! Viskame ta välja ja asendame geenius Kerttu Rakkega.

Huvitav! Meie, kes me õppisime 90ndatel, saime küll Tammsaarest aru. Saime Balzacist aru, saime Dostojevskist aru! Ei suuda uskuda, et tänapäeva noored on nii infantiilseks muutunud, et ei ole võimelised klassikalist kirjandust läbi seedima. Mina leian, et klassikat peabki just gümnaasiumis käsitlema, sest see annab kuidagi avarama arusaama elust, inimestest, ajaloost ... Ja klassika ei aegu. Sellepärast ta klassika ongi! Ma ei väida, et kerge sisuga ajaviitekirjandust või kaasaegset kirjandust (nagu kasvõi seesama Rakke) peaks põlgama, kuid koolis olgu rõhuasetus siiski klassikalisel kirjandusel. „Tõde ja õigus“ võib meeldida või mitte meeldida, kuid see on ikkagi Eesti kirjandusklassika, mida haritud eestlane peab tundma. Sain omal ajal hea hariduse, õppisin kirjanduskallakuga klassis ja lugesin palju. See ehk kõlab suureliselt, kuid tajun inimesega rääkides üsna ruttu, kas ja kuivõrd ta on kursis klassikaga. See on seletamatu fluidum, haritud inimese „lõhn“. Klassikaline kirjandus käsitleb niivõrd üldinimlikke ja ajatuid probleeme, et inimene, kes on valdkonnas n-ö kodus, saab paljude asjade olemusest ikka tunduvalt paremini aru, kui see, kes õieti midagi lugenud pole. Näen, et praegusel ajal on väga populaarseks muutunud teatud liiki kirjandus, mille puhul on žanrimääratlus keeruline. Mina nimetaks seda „eneseabiõpikute žanriks“. Sinna hulka kuulub ka n-ö esoteeriline kirjandus. Kõikvõimalikud „juhendid“, kuidas süüa, juua, hingata, mõelda jne. Põhirõhk näib olevat söömisel. Et mida siis ikkagi süüa? Tore, et niisuguseid raamatuid ka ilmub, kuid nende rohke „tarbimine“ näitab, et midagi on inimestega valesti. Otsitakse mingeid „vastuseid“ kahtlastest kirjatükkidest, aga kui oleks õigel ajal head kirjandust loetud, siis võib-olla „küsimusi“ üldse ei tekiks.

Tammsaaret lugesin. Ise ka maapoiss ja väga arusaadav oli, mida kõike saab tööarmastusega õigustada. Nõukogude ja Prantsuse "kirjandusklassika" oli aga väga vastumeelne ja nende lugemist õnnestus vältida.

I osa oli kõige huvitavam. Muidugi, kuidas ikka tänapäeva noorele selgitad, et töö tahab tegemist ja hiljem tuleb ka armastus töö vastu. Noorele praegu on ju töö keelatud. Naabrimehe lapselaps, nii 5-6 aastane poisike oli hoida ja arutasid siis vanaisaga vanu asju. Poisike pidi kreepsu saama, kui kuulis siis ei olnudki nutitelefone ja teler oli mustvalge ja väike nagu seasilm. Lõpuks küsis,et mis siis oli? Töö oli ja kõplamine ja kino ja ujumine. Tead, vanaisa, tööd ei tohi üldse noorelt teha, muidu seadus paneb vangi ja laps läheb mujale. Hullumaja, seepärast sa vanaisa oledki selline tola, et tööd tegid. Ema ütleb , et töö on nendele, kes elada ei oska.
Vaat nii, sedasi arvatakse elust 60-70-ndatel ja seda õpetatakse ka oma lastele. Vanaisa on tööinimene ka nüüd ka vanast peast, poeg ka, minia arvamus on teine. Nii et nende jaoks on raamat tööst küll üleliigne.

olen 50+ praegu, aga mäletan, et koolis vihkasin "Tõde ja õigus" lugemist - kui masendunud pidi inimene olema, kes selle kokku kirjutas ja kohustuslikuks kirjanduseks välja valis...? Ja siis imestame: MIKS LAPSED LUGEDA EI ARMASTA?! Loodan, et tänapäeval on koole, kus õpilastel endil lubatakse loominguliselt asjale läheneda ja raamatud endil valida- õpetajal ka huvitav õpilase arengut ja fantaasiat jälgida!

kõik Tammsaare teosed lugesin gümnaasiumis läbi ja väga meeldisid, eks elutarkuse kogunedes loen kunagi uuesti

Huvitav, meie, kes nüüd 60+, õppisime Tammsaaret ja "Tõde ja õigus", eriti I osa oli oma looduskirjelduste poolest võrratu lugemisvara. jka elu käikudest ja töö tegemisest saime ka imelikul kombel aru... Ju siis tänased teadmised ja arusaamad nii madalale vajunud... Nojkah, tööd ju noored enam teha ei tohi ja õpetaja on neile teenindaja, kelle peal oma lauslollusi proovida. Aeg läheb edasi ja nõnda tagasi ahviseisusesse langemegi... Muide, kui seda juttu oleks rääkinud kirjandusõpetaja, aga üks , kes end kirjanikuks nimetab, siis on natuke häbi...et see, kes sulepead peos oskab hoida, saab kohe kirjanikuks