Kerttu Rakke: “Tõde ja õigust” ei tohiks koolis käsitleda (46)

Kerttu Rakke meelest ei tohiks sel nädalal 90. aastapäeva tähistavat “Tõde ja õigust”, eriti romaanisarja avaosa, üldse kooliprogrammides käsitleda, kuna selle mõistmiseks on vaja elukogemust. “Alles natuke aega elanuna saad aru Tammsaare suurepärasest karakterite kujutamise oskusest. Ilmselt tundis ta eestlaste hingeelu hästi,” möönab Rakke.

“Tammsaare näitab, mitte ei õpeta, ta selgitab, mitte ei õigusta,” seletab Rakke. Püüdes asja noortele pisutki arusaadavaks teha, pikitakse tema sõnul romaani analüüsides sisse loogilisena tunduvaid hinnanguid ja nii ongi teose retseptsioon paigast ära.

“Näiteks arvatakse, nagu õigustaks Andrese naisepeksu tema jumalakartlikkus. Tammsaare näitab hoopis, kuidas vagaduse sildi all jäädakse dogmadesse kinni. Aga eks igaüks loeb igast asjast välja seda, millest ta on võimeline aru saama, ja võib-olla olen ma täiesti valel teel,” mõtiskleb Rakke.

Lemmik on “Kõrboja peremees”

Kirjanik ise jõudis Tammsaare lugemiseni alles pärast keskkooli, kui oli väikese lapsega kodus. “Keskkooli ajal oli muudki teha – ringijooksmisest kirjutamise ja poliitilise tegevuseni –, kohustusliku kirjanduse jaoks aega ei jäänud,” meenutab Rakke.

Tammsaare tuntumad teosed on kirjanik praeguseks siiski läbi lugenud, kuigi suurteks lemmikuteks ei pea ta neist ühtegi. Tammsaare teoste põhjal tehtud lavastusi on Rakke samuti üsna palju näinud. “Mäletan telelavastust „Rudolf ja Irma“, mis mu emale ja tädile hirmsasti meeldis. Aga nende vaimustus oli tingitud rohkem näitleja Evald Hermaküla säravast isikust, mitte Tammsaare loomingust,” muigab Rakke.

Kui ta peaks siiski ühe lemmiku valima, oleks selleks „Kõrboja peremees“, mis on tema sõnul Eesti üks ilusamaid ja kurvemaid armastusromaane. “Korduse kasutamine stiilivõttena on siin väga mõjus,” arvab Rakke ja lisab, et kui ta algklasside käis, mängis ta isa Võru Rahvateatri samanimelises etenduses Katku Villut. “Käisin proovides ja etendustel kaasas, uudistasin lava taga ja võõrastasin isa grimmi – üks silm oli ju kinni kleebitud –, aga tüki sisu jättis mind tollal üsna külmaks.”

Ülikooli ajast on Rakkel meeles Tammsaare kirjanduskriitilised artiklid, mis olid tema jaoks huvitavamad kui meie klassiku ilukirjandus. “Tammsaare kriitika oli argumenteeritud, ta oli oma ideedelt tänapäevasem ja euroopalikum kui need kaasaegsed, kes tahtsid oma sõnul eurooplasteks saada,” selgitab Rakke.

Kirjanik nendib, et Tammsaarelt on kirjutajana õppida küll. “Ma olen koguni Tammsaaret ja tema „Tõde ja õigust“ oma loomingus maininud – romaanis „Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud“, just koduvägivallaga seoses. Lõpetan praegu sellele romaanile järje kirjutamist. Ja, nagu Tammsaaregi, püüan rohkem asju ja olukordi näidata ning inimeste tegutsemismotiive lahata, mitte kuulutada tõde või kedagi solvata,” tõmbab Rakke paralleele.

Tammsaarega kauges hõimluses

Muide, Kerttu Rakke, kelle tegelik nimi on Kadi Kuus, on Geni andmetel sugulane Tammsaare abikaasa nõbu (vanaonu tütrepoja Johannes Talviste) naise Helene Elviine Marie õemehe Karl Otto Mandeliga. Mees, kes oli niisiis abielus Tammsaare kaasa nõbunaise õe Juuli Johannaga, oli Kuusile vaaronu poeg.

Naine nendib, et tal polnud sellisest seosest Tammsaarega aimugi ning ta pole kindel, kas nii kaugelt seotud inimesi võibki omavahel hõimlasteks pidada. “Sel suvel käisin ühe teise haru suguvõsa kokkutulekul, kus selgus, et olin juba varem tuttav mitme inimesega, kellest ei teadnudki, et pärineme samadest esivanematest. Ja need, peaaegu võõrad inimesed, olid sugupuu järgi mulle mitu korda lähemal kui Tammsaare abikaasa,” seletab Rakke, et ei tähtsusta kauget seost kuulsa kirjanikuga.