ARVUSTUS: Mart Kadastiku „Nüüd ma siis kirjutan“ – isiklik sissevaade meediamaailma (15)

Indu elutööraamatu kirjutamiseks sai Mart Kadastik, kauane Postimehe juht ning meediaettevõtte Eesti Meedia üks ülesehitajaid, Rein Veidemanni esseest, milles too kirjutab: „Võin lisada oma metafüüsilisele hirmule surma ees sellegi, et samavõrd ja nüüd, vananedes ning üha enam perifeersemasse ruumi taandudes, hirmutab mind enamgi veel, et lähen koos oma (elu)kogemusega. Jääda ilma oma minevikust ja läbikäidud teest – kas see pole isegi kohutavam teadmisest, et niikuinii oled ilma jäetud tulevikust?“

Raamatusse raiutut ei saa keegi olematuks tunnistada. Nii kirjeldab Kadastik oma ajakirjanikuteed, mis sai alguse 1977. aastal ajalehes Edasi. Juba 27aastaselt, aastal 1983, sai ta Edasi, hilisema Postimehe peatoimetajaks, kümmekond aastat hiljem Postimehe vastutavaks väljaandjaks. 1998–2015 oli ta AS Postimees nõukogu ja AS Eesti Meedia juhatuse eesotsas. Ja siis oli järsku kõik. Pöördumatu konflikt Eesti Meedia uue omaniku Margus Linnamäega viis Kadastiku lahkumiseni ajakirjandusest.

Tundub, et oma elutöö tähendas Kadastik raamatulehekülgedele üles ka selleks, et sõlmida rahu iseenda ja muu maailmaga. Kas tema lugu läheb aga korda ka inimesele, kelle ainus seos ajakirjandusega on see, et ta loeb lehest uudiseid, kui sedagi?

Kuna minagi ei ole meediainimene, on mul raske võtta seisukohta Linnamäe isiku ja tegevuse suhtes. Elus ongi kõik suhteline. Raamatust saame teada, kuidas on Postimehe muutlikke tuuli omal nahal tajunud Kadastik. Igal juhul on silmaringi avardav lugeda inimestevahelistest suhetest ajalehetoimetuses ja ärimaailmas, taasiseseisvumisjärgse meediaäri ülesehitamisest, halastamatust konkurentsist väljaannete vahel.

Autori eakaaslase ja ajaloolasena oli minu jaoks iseäranis huvitav lugeda 1980.–1990. aastatest, mil Nõukogude kord kokku varises ja tuli Eesti vabariik – kuidas neid sündmusi vaadeldi Edasi ja Postimehe toimetuses ning mida mõtles ja tundis peatoimetaja Kadastik, keda on süüdistatud koostöös KGB-ga. Nõukogudemeelsete lugude tõttu, mille ta kirjutas Jaak Kalju varjunime all 1984. aastal kohtuprotsessidest, kus mõisteti dissidentidena vangi Lagle Parek, Arvo Pesti, Heiki Ahonen ja Enn Tarto, võttis Kadastik mullu tagasi oma kandidatuuri Tartu aukodaniku kohale.

Praegu on kombeks taguda vastu rinda ja jutustada, kui suured vabadusvõitlejad me ikka kõik 80ndatel olime. Kadastik tunnistab, et tema ei mõistnud tollaste dissidentide motiive. Ta iseloomustab end kui inimest, kes ei olnud kergesti kohanev ja vajas endaga toimetulemiseks pigem stabiilset keskkonda kui soona kõikuvat jalgealust. Ta võis riskida, isegi oma heaoluga, aga mässata – kindlasti mitte. Lisaks märgib ta, et tolerants ja empaatia ei ole alla kolmekümnese inimese kõige tugevamad küljed, siis on kogu maailm allutatud eneseteostuse ahvatlusele. Kadastik õigustab end sellegagi, et kuna ta kohtuprotsesside juurde lubati, said lugejad neist teada.

Absoluutset süüdlast või süütut pole mõtet otsida. Ettepanek, et Eesti NSV peaks minema üle täielikule isemajandamisele, ilmus just nimelt ajalehes Edasi. Kadastik kirjeldab, kui keeruline oli tingimustes, kus EKP keskkomitee ajakirjandust kontrollis, saavutada oma lehele võimalikku vabadust selleks, et teha huvitavat lehte, mis inimestele korda läheks.

Põnev oli lugeda ka Kadastiku kokkupuudetest tuntud inimestega ja tema hinnanguid neile. Näiteks selgub, et Edgar Savisaar oli otsatult umbusklik ning tal oli vajadus kõike kontrollida juba 1987. aastal.

Alles väga noore mehena, aastal 1980, avaldas Kadastik Edasis loo „Ühe ajakirjaniku portree“, kus kujutles end 56aastase punaseks kirjutatud silmadega, veidi kühmu vajunud mehena. „Vahel pungitan küll rinna ette, justkui mälestuseks sellest, kes kord olen olnud. Aga nüüd olen ma väsinud. Ja miks ei peaks ma väsinud olema: kolmkümmend aastat järjepannu olen kõikvõimalikest ustest sisse tunginud, mind on välja visatud ja põlvili tagasi palutud, austatud ja alandatud. Ma ei kartnud kunagi, aga nüüd ma kardan. Kardan nende nelja aasta pärast, mis mind pensionieast lahutavad. /---/ Töötan veel neli aastat, et siis, aastal 2015, aukirjade saatel vanaduspuhkusele minna.“

Kartus, kas viimastel pensionieelsetel aastatel veel tööd jagub, iseloomustab vägagi praegust aega. Sellega saab samastuda. Kuid hämmastav on see, et Kadastik lahkuski meediast just 2015. aastal ja 60aastasena. Võiks öelda, et olgem oma kirjutiste ja väljaöelduga ettevaatlikud – need võivad tõeks osutuda!

Olen kuulnud arvamusi, et raamatus on liialt palju solvumisi, haavumisi, kurtmist, sapisust. Kuid tühja koha pealt see kindlasti ei tule. Postimehe ja Eesti Meediaga seonduvatele pettumistele on viimastel aastatel lisandunud heitlus nahavähiga ja ema surm. Inimesel ongi olnud keeruline aeg. Eks mõtteid ja tundeid endast välja kirjutades hakkab tihti kergem. Tavalugeja jaoks on Kadastiku lugu õpetlik näide sellest, kuidas ka väga edukaid inimesi võivad tabada järjestikused kukkumised.

Oma tuleviku pärast ei tarvise Kadastikul vast siiski liialt muretseda, sest menukate romaanidega on ta endale kirjanikuna nime teinud.