Inimesed

Luulegeenius Artur Alliksaar jutustas oma elu põnevamaks (8)

Aigi Viira, 22. oktoober 2016, 04:00
SÕNAMÄNGUR: «Julge elurõõm hoidis aina püsti selle pika kõhetu keha, mida aeg ja haigus sugugi ei säästnud,» iseloomustab Artur Alliksaart oma mälestustes kirjanik Ain Kaalep. «See oli don Quijote, kelle ühes hingesopis oli end sisse seadnud vahva sõdur švejk.» Foto: Kirjandusmuuseumi kultuurilooline arhiiv
„Kord tuldi minu käest küsima, kas on tõsi, et Alliksaar on paruni poeg, lahkunud Eestist 1939. aastal koos sakslastega, õppinud Göttingeni ülikoolis ja omandanud seal doktorikraadi,“ meenutas kirjanik Leo Metsar artikis „Mälestuskilde Artur Alliksaarest“.

„Muidugi oli see ainult Arturi müstifikatsioon. Nähtavasti mõnes seltskonnas tunti huvi tema eluloo vastu ja ta ei suutnud vastu seista kiusatusele: hämmastada kuulajaid ebatavalise biograafiaga.“

Neis 1987. aastal trükimasinal kirjutatud mälestuskildudes, mida hoitakse tallel Eesti kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis, pajatas Metsar, et mida uskumatum oli lugu, seda tõsisemalt ja veenvamalt pikk ja kõhn luuletaja oma madala rinnahäälega rääkis. Kõik kuulajad jäid karismaatilist kõnelejat uskuma. Alliksaarel oli lõbu laialt.

„Ta oli pigem tagasihoidlik kui liialdaja, mis puudutab naisi, alkoholi või tubakat,“ lisas Metsar.

„Tema paremateks pattudeks olid hoopis mitmesuguste müstifikatsioonide väljamõtlemine, liiga enesekindlate inimeste õrritamine ja ärritamine, samuti ka ootamatud švejkilikud üleastumised. Nii oli ta kord – asja ees, teist taga – esitlenud ennast ühes koolis haridusministeeriumi esindajana ja kontrollinud sealset raamatukogu. Teine kord oli ta juhtunud Tartu raekoja ette hetkel, mil uusaasta saabumiseni oli jäänud veel veerand tundi, ja pidanud seal improviseeritud kõne.“

Töö raudteel lõppes vangilaagriga

Kui Metsar tutvus Alliksaarega juba algkooliajal, siis ülikoolilinnas sai kirglikust kõnelejast luuletaja kaunishingede ringis tuntuks 1940. aastate lõpus. „Ammuks see oli – 1948 või 1949 –, kui kuskilt maalt ilmus Tartusse pikk, kõhn ja kahvatu noormees liiga kitsas helehallis pintsakus, rääkis palju ja hirmus õpetatult, näitas vahel hämarapäraseid luuletusi, võttis osa meie tudengiulakustest ja kadus siis äkki,“ kirjeldas kirjanik Ain Kaalep vastu Alliksaare 50. sünniaastapäeva käsikirjas „Artur Alliksaar – müüt?“.

„Vangi, nagu varsti kuulsime – noh, ülitavaline sündmus neil aastail ja selles generatsioonis, kellest enamik Saksa sõjaväe läbi oli pidanud tegema.“

Tõsi, Metsarile luges Alliksaar Tartus omi luuletusi juba 1944. aasta talvel, mil Treffneri gümnaasiumis õppinud mehed pärast pikki aastaid taas kohtusid. Luule kõrval kuulis Metsar sedagi, et Alliksaar töötas raudteel: talle oli võimaldatud tasuta sõita kõigil Nõukogude Liidu raudteedel ja komandeeringutes tuli käia tihti. Just niisugune elukutse, mis vastas luuletaja loomusele: küllalt vaba aega, iseseisvust ja ringiliikumist.

Seesama vaimustav töö andis aga ka tasuta pääsme vangilaagrisse. „Tema töökoht raudteel oli seotud materiaalse vastutusega, juhtus see, mis pidigi temasuguse boheemiga juhtuma: tuli revident, leidis eest suure segaduse dokumentides ja lõpuks koorus sest tohuvabohust ka puudujääk,“ heidavad Metsari mälestuskillud loole valgust. „Lugu lõppes kohtu ja vangilaagriga.“

Võileib jäigi vestlushoos söömata

Vangilaagritest naasnud poeet elas Tartus hoogsat boheemlaselu. Ta abiellus, kirjutas ja tõlkis, millest väga vähe võeti avaldamiseks, mõnikord oma abikaasa Linda Alamäe nime all. Rikutud ankeet oli oma töö teinud. Nii ta istuski Werneris, luges seal omi luuletusi ning vestles. Lõputult. „Me rääkisime kõigest,“ on ajalehele KesKus kõnelnud luuletaja Jaan Paavle, kes tavatses üheksakopikalist kohvi juues ammulisui Alliksaart kuulata.

„Temaga ei saanud rääkida, kuidas ära elada-, kuidas end maksma panna-teemadel. Kõik teemad olid loomingulised.“

Ka loomishetkil muutus Alliksaarele ümbritsev tähtsusetuks. Luuletaja onutütar Aino Sügav on kirjandusmuuseumis hoiul olevais mälestusis meenutanud, et kord pidid nad Põltsamaal välja minema. „Mul oli palitu juba seljas, Artur hakkas jalgu kinni panema,“ kõneles Sügav.

„Üks king sai jalga, aga siis haaras ta äkki paberi ja kukkus kirjutama. Pliiats jooksis paberil kiiresti. Seisin oodates köögiuksel. Artur lõpetas kirjutamise, pani teise kinga sõnalausumata jalga ja siis väljusime majast.“

Tõepoolest, Alliksaar oli Metsari sõnul ühe kire inimene ja selleks kireks oli soov uuendada, reformida eesti luulet. Aeg aga polnud tema jaoks õige. „Nii oma ajast mahajäämine kui ka ettejõudmine on mõlemad võrdelt hädaohtlikud,“ tõdes Metsar.

Parimad teosed jäid kirjutamata

„1965 oli eesti luule uuenemisprotsess nii kaugel, et Artur Alliksaare luuletused ei tundunud enam mingisuguste sotsialistlikku realismi eitavate nähtustena. Tolleks ajaks olid vabavärss ja assotsiatiivne poeesia muutunud tavaliseks. Nii sai ta ka võimaluse oma kogu koostada.“

Aasta hiljem, kui näitemängu trükipoognad Alliksaareni jõudsid, viibis autor onkoloogiahaiglas. Pahaloomulise kasvajaga. Tuli küll pärast operatsiooni haiglast välja, kuid Metsari sõnul oli juba siis selge, et kauaks teda enam ei ole. Alliksaar suri 12. augustil 1966. „Saatus oli Arturi vastu ülekohtune,“ ohkas Kaalep oma järelehüüdes.

„Ja paratamatult peame meie kõik ennast tundma mõnevõrra süüdlastena selles, et Artur kui luuletaja on veel ikka avalikkusele tundmatu. Selle otsija ja trotsija enneaegne surm oli tõsiseks kaotuseks eesti kirjandusele. Pole kahtlust, et tema parimad teosed jäid kirjutamata.“

Kolm klaasi veini, kolm tassi kohvi

Aasta oli 1963, kui kohvikus tähistati Artur Alliksaare 40. sünnipäeva. Kohal kolm inimest: juubilar, tema abikaasa Linda ja sõber Leo Metsar. Pidulaual kolm klaasi veini, kolm kohvi, mõned saiad ja võileivad. „Artur rääkis esimest ja viimast korda üht-teist oma saatusest ja minu arvates seletab see mõndagi tema loomingus,“ meenutas Metsar, et tavaliselt Alliksaar isiklikest asjust pihtima ei kippunud.

Laiemalt ei teatud sedagi, et ta vähiga võitlust pidas.

Toona aga kõneles muidu kiivalt oma eraelu endale hoidnud poeet sellestki, et kaotas ema 13aastase poisina ning terava üksildustunde peletamiseks otsis tuge kirjandusest ja ulmadest. Samuti rääkis Alliksaar vangilaagrist. „Arturi mäletused erinesid teiste omadest: need ei kajastanud laagri igapäevaseid toiminguid või muresid, vaid olid portreed inimestest, lood omapärasest juhtumitest ja sündmustest,” on Metsari mäletusis kirjas.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee