Pihlamägi: Joalal on järjekorras veel vähemalt 350 laulu (8)

Suve hakul ilmunud CD „Suveöö“ ja läinud nädalal esitletud „Unustuse jõel“ on üldse Jaak Joala esimesed laserplaadid, sest senised kogumikud, mis ilmusid enne Eesti taasiseseisvumist, on kõik olnud vinüülid.

Olavi Pihlamägi ei tee saladust, et vastse plaadi nimilugu oli Jaagu jaoks mitmetähenduslik ja eriline. „Et ta sai 1973. aasta Aarne Oidi Tallinna-Tartu võistluskontserdi peapriisi, on iseasi. Ent lihtsast estraadilaulust, mida Oidi sulest on tulnud sadu, sai tõesti omaette reekviem, mis kõlas hästi igas keeles. Mul oli kasutada „Unustuse jõest“ neli versiooni. Igal oma plussid, kahjuks ka miinused,“ sõnab Pihlamägi.  

„Oli variant, kus orkester kõlas uskumatult halvasti. Aga ka selline versioon, kus peatähelepanu oligi pööratud Jaagu vokaalosale. Saateks mängisid nii suured kui ka väikesed koosseisud. Ma ei tahtnudki kõiki loorbereid, aga vahest ka süüd oma õlgadele võtta ja jätsin kogu otsustamise perekonnale.“

Joala pereliikmete valik langes variandile, kus esikohal oli Jaagu hääl.

Kindlasti on üks plaadile jõudnud jäämäe esiletükkivamaid palasid Procol Harumi „Salty Dog“ ehk eesti keeles „Ohe öös“, millest sai omaette ausammas Estonia laeval hukkunutele. Muuseas – Procol Harumist kujunes omaette võitlusareen kahe meie lembelauliku Joala ja Boris Lehtlaane vahel. Nagu oli „Valgemast valgem“ („A Whiter Shade of Pale“) langenud Lehtlaane saagiks ja tema suutis loo esimesena ära salvestada, kartis Joala hirmsasti, et sama juhtub ka „Salty Dogiga“. Läks lahti armutu võidujooks, mäletab Pihlamägi. Joala võitis. Nagu ka rebimise „Viltkübara“ („Homburg“) pärast.