Inimesed

Helene Vannari: "ENSV" on mulle toonud kuulsust ja au. Kas just au, aga ütleme siis, et kuulsust (14)

Jaanus Kulli, 22. oktoober 2016, 04:00
KURI MUTIKRÕNKS: Menukas seriaalis «ENSV» on selleks parteiveteran Aino Kessner.Foto: Ülo Josing
„Olen vaielnud sõbrannadega, kes väidavad, et mind teavad kõik. Olen alati öelnud, et mind ei tea keegi. Kuigi jah, „ENSVga“ seoses on midagi muutunud. Nii see on,“ mõtiskleb Linnateatri vanim näitleja Helene Vannari, kes on seal töötanud järjepanu 40 aastat, kuid keda tänapäeva noorem põlvkond teab ikkagi eelkõige parteiveteran Aino Kessnerina sarjast „ENSV“.

Olete sündind Kilingi-Nõmmel, kus polnud vist kinogi, rääkimata teatrist. Kuidas sünnib sellises kohas ühe väikese tüdruku peas mõte, et temast peab saama näitleja?

Nii et kõiki teisi Kilingi-Nõmme teab, küll aga mitte mind, sest ma pole seal elanud. Kui sain kolmeseks, kolis meie pere ema sünnilina Tartusse. Üles kasvanud olengi Tartus.

Kus loomulikult oli teater?

Ja kuhu minagi üsna noorelt sattusin. Ema oli see, kes viis mind palju teatrisse ja kinno. Täiskasvanute filme vaatasin juba teise klassi lapsena. Muide, ema kasvatas mind üksi – isa suri ju varakult, olin siis kaheksane. Emal polnud palju raha, aga teatripiletiks ikka leidis ja üsna varakult, juba teismelisena, hakkasin teatris käima. Ma küll ei mäleta esimest Vanemuise külastust, aga eks ma sealt pisiku sisse ikka sain. Esimeses klassis hakkasin ka ise luuletustega esinema. Selles mõttes oli minus mingi vastuolu: lavale julgesin minna küll, aga samas olin väga arg laps.

Miks arg?

Lihtsalt olin seda sorti. See ei olnud seotud ei pärilikkuse ega kasvatusega. Võtame kas või ujumise: ega ma ikka sügavamale vette ei lähe kui ninaotsani. Ema rääkis, et nooruses ujus ta üle Emajõe. Palun väga, ei ole lapsed alati vanematesse! Aga esinema siiski kippusin, tegelikult juba lasteaias ja hiljem ka koolis. See oli Tartu 13. algkool, asus Puiestee tänaval. Isegi näitemänge sai seal tehtud.

Kuueteistkümnesena oli mul näitlejaks saamise mõte ikka väga kindel ja ma astusin Vanemuise stuudiosse. Olin seal vaid poolteist aastat, sest siis lõpetasin ma keskkooli ja läksin otsekohe Panso kooli vastuvõtukatsetele. Nii kui uksest sisse olin saanud, hakkas vanem kursus sosistama, et olen väga Lia Laatsi nägu.

Muide, et ma sarnanen Lia Laatsiga, leiti juba Vanemuise teatristuudios. Mille peale ma ise ei osanud midagi öelda. Mäletan, et ükskord, kui meil oli Vanemuise suures majas stuudiotund, toimus samas ka mingi etendus. Koridoris jooksis Lia Laats minust mööda ja meie stuudio juhendaja hõikas näpuga minule näidates: no see ongi see tüdruk! Mille peale ta ütles, et ei tea, võib-olla.

Pean Lia Laatsist väga lugu – väga mitmekülgne, sada korda mitmekülgsem kui mina. Aastaid hiljem, kui tal oli juba tervisega probleeme, saime korra kokku „Meelejahutajas“. Pärast salvestust läksime koos bussi peale ja siis ta korraga ütles, et võiksime koos estraadikava teha. Kahjuks jäi see tegemata, me isegi ei kohtunud enam. See oli ka „Meelejahutaja“ viimane vaatus – Mustamäel Mainori majas mängisime, aga see lõppes kiiresti.

Panso kooli minek oli teie isiklik otsus? Ei olnud nii, et kaasa kutsus sõbranna, kes ise sisse ei saanud?

Ei, minu puhul jääb see klassikaline lugu ära. Kuigi igalt poolt kostis, et Panso kooli ei taheta inimesi, kes on enne kuskil teatriringis käinud või lausa teatris mänginud. Ent ju ma olin sisseastumisel sedavõrd kohmetu, et mulle ei esitatud selle kohta ühtegi küsimust.

Teie näitlejatöö sai alguse Ugalast, kus olite neli hooaega. Miks te sealt nii ruttu ära tulite?

Tollane Ugala oli hoopis teistsugune kui tänane. Koolis saad sa mingid ideaalid, aga see Ugala, kuhu me koolist kaheksakesi läksime – neli tüdrukut ja neli poissi – oli nendest ideaalidest ikka väga kaugel. Samas ütlen kohe, et meil polnud tugev kursus ega ka ühtehoidmist. Me ei teinud midagi koos, aga koostegemisel on suur jõud! Ei saa öelda, et me ka ise oleks seal ideaalselt käitunud, aga väga ruttu jäi nendest kaheksast inimeset, kes sinna läksid, alles vaid üks. Kõik jooksid laiali. Mul polnudki seejärel tööd, olin poolteist või kaks aastat tööta.

Täiesti tööta?

Täiesti tööta. Arvan, et tollal oli väikesest linnast Tallinna tulemine isegi keerulisem kui praegu.

Mida süda sees ütles, kui teatrist koondati lavakooli kaks kursust varem lõpetanud Marje Metsur, ühe kursuse varem lõpetanud Ago Roo ja teie kursuseõde Ene Järvis?

See oli kuskil Vanalinnastuudio esimestel aastatel, kui läksime sinna teatrisse mingile etendusele. Vana Baskin istus minu selja taga, mind ta ju ei tundnud ja rääkis seal oma inimestega, et nüüd kohe hakkavad teatrites koondamised tulema. Mind haaras paanika! Sain aru, et ta ei rääkinud otseselt minust, aga ma ei saanud seda etendust rahulikult vaadata. Kuigi tookord mingeid koondamisi ei tulnudki, ma ei tea, kust ta selle info võttis. Nii et koondamisi on alati kardetud.

Kuivõrd te suudate endaga sõbraks jääda, kui uuel hooajal ei tule ühtegi uut rolli?

Muidugi on suur mure, kui uut rolli ei tule, selliseid hooaegu on olnud küll ja küll. Olen siin tihti tundnud, et ma oleks justkui vales eas. Mäletan, et olin alles 30. eluaastates, kui üks lavastaja ütles, et mis sa siis tahad, sa saad ju varsti 40. Meie repertuaar on lihtsalt selline ja üha enam läheb noorte peale.

Ei ole rolle minusugustele vanakestele! See on isegi suur ime, et kevadel tuli välja „See hetk“ ja nüüd siis Anu Lambi lavastatud „Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama,“ kus ma mõlemas kaasa teen.

Olete öelnud, et teie pärusmaa on karakterrollid. Miks?

Ma ei ole kangelanna, ma ei kanna seda laval välja. Ma pole kunagi tahtnud olla peaosas, vedada tervet etendust. See vajab sisemist jõudu ja veel paljusid omadusi, mis mul puuduvad. Kogu sinu olemus peab lavastajas usaldust tekitama, kui ta annab sulle peaosa. Ju siis pole minu olemus sellist usaldust tekitanud. Elu on seda näidanud – väga hullusti pole lavastajad minu poole jooksnud ja õigesti on teinud.

Teile on mängida sattunud terve hulk kurje mutikrõnkse. Need ongi siis need karakterrollid?

Seda on teisedki öelnud, et alati on huvitavam mängid negatiivset kui positiivset tüüpi. Olen alati püüdnud nagu mingisuguse kuju taha peituda, kuid nüüd räägitakse rohkem iseenda pealt rolli tegemise juttu. Sel juhul arvan, et tegija peaks olema väga mitmekülgse andelaadiga, kuid eks ma püüa samuti rohkem loomulikum olla.

Kui nüüd tulla teatrist välja ja vaadata televisiooni poole, siis selliseks mutikrõnksuks on kahtlemata väga värvikas Aino Kessner menukast teleseriaalist „ENSV“?

See on mulle toonud kuulsust ja au. Kas just au, aga ütleme siis, et kuulsust.

Öeldakse, et sa võid aastaid teatris mängida ja oled laiemale avalikkusele ikka tundmatu kuju, aga nii kui telesse satud, oled kohe pildil. Aino Kessneri rolliga „ENSVs“ juhtus sama lugu?

Täpselt nii juhtuski. Olen vaielnud sõbrannadega, kes väidavad, et mind teavad kõik. Olen alati öelnud, et mind ei tea keegi. Alles hiljuti küsis üks noor, alles telesse tulnud inimene, kus teatris ma töötan. Aga ega ma polnud solvunud! Kuigi jah, „ENSVga“ seoses on midagi muutunud. Nii see on.

Mis veel tuntusse puutub, siis tõesti pole see mulle kunagi vajalik olnud. Mäletan, et juba lavakooli ajal – et me oma edevuses ei läheks liiga kaugele ega otsiks tuntust – rääkis Panso loo ühest Moskva Sovremenniku teatri noorest näitlejannast, kelle ta meile eeskujuks tõi. Ta mängis laval suuri rolle, aga alati pärast etendust võttis kiiresti grimmi maha, pani mantli selga, rätiku pähe ja sulandus metroosse liikuvasse massi. Mitte keegi ei tundnud teda ära. Mõtlesin juba siis, et vaata, kui tore see on! Mulle meeldis, et näitleja mängis ainult laval olles ega otsinud mingit imetlust väljaspool teatrit. Tahan samuti olla näitleja, kes mängib ainult laval ja mitte väljaspool teatrit.

KURI MUTIKRÕNKS: Menukas seriaalis «ENSV» on selleks parteiveteran Aino Kessner.Foto: Ülo Josing

Olete mänginud ka paaris filmis. Kus te ennast paremini tunnete, laval või kaamera ees?

Ütlen ausalt, ma ei ole filminäitleja. Filminäitleja peab ennast kehtestama väga väheste vahenditega, mina olen aga nägudetegija, ülemängija. Sellepärast sobin ma arvatavasti ka sinna „ENSVsse“.

Neljandalt lavakooli kursuselt olete jäänud teatrisse vaid teie ja Lembit Ulfsak. Kui tihti te oma kursusest nendega, kes veel elavate seas, kokku saate?

Me pole kordagi kokku saanud. Kunagi oli üks Panso pidu, kus meid olid kuskil viis-kuus kursuslast.

Äsja esietendus väikeses saalis Jean-Luc Lagarce’i „Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama“, mille lavastas Anu Lamp ja kus te mängite vanaema ema. Etenduse lõpus peate vähemalt kümmekond minutit teesklema tukkumist. Sellist hirmu ei ole, et jäätegi etenduse ajal magama?

Ei, seda küll mitte. Kuid tihti on lavastajad pannud mind situatsiooni, kus ma peaks laval justkui magama.

On teil oma pika näitlejakarjääri jooksul juhtunud ma midagi sellist, mida hea meelega meenutada ei tahaks?

Seisma pole minu pärast tükk jäänud. Et mida teha või kuhu minna. Ma ei ole ka suur lavale hilineja. Olen küllalt suur pabistaja, mis tähendab, et olen alati juba varakult valmis. Kuigi ma elan kaugel – Laagris –, olen vist alati esimesena enne etendust kohal. Tulen juba poolteist-kaks tundi varem kohale. Nii et seda ei ole juhtunud, et enne etenduse algust peaks mind kuskilt otsima. Mõni armastab tulla viimasel minutil, mina nii ei saaks. Võib öelda, et olen kohusetundlik.

Aasta enne kooli lõpetamist sai Helene Vannarist Helene Vannari-Pillak, mis tähendas, et panite leivad ühte kappi kursusevenna Peep Pillakuga. Ja need leivad on seni ühes kapis püsinud?

Ei ole ühes kapis. Peep Pillak suri umbes poolteist aastat tagasi, enne seda elasime aga lahus juba kümmekond aastat. Aga suhtlesime, olin teatud mõttes tema hooldaja, külastasin teda kaks korda nädalas.

On üks teatud seltskond näitlejaid, teie siis nende hulgas, kes igal suvel puhkavad teatriliidu suvilas kas Koolimäel, Pedassaarel või Lahel. Teie olete Koolimäe patrioot. Kus, nagu ma aiman, toimub teatud mõttes kommuunielu: koos tehakse süüa ja käiakse seenel või marjul. Või pole see nii?

Siin te olete nüüd küll ajas väga maha jäänud. Ma pole seal enam kui kümme aastat suvitanud. Sinna läksin ma oma lapse pärast. Esimest korda siis, kui ta oli aasta ja seitse kuud vana. Nüüd on ta 40aastane. Kuid kuskil 15 aastat omal ajal Koolimäel tõesti suvitasin ja kommuunielu oli see teatud mõttes tõesti. Samas oli tore kohtuda lihtsalt kolleegidega, keda sa võib-olla muidu ei näeks aastate viisi. Väga agaralt käisid seal vanemuislased, kes said nii mere äärde. Nemad tulid alati kohe suure autoga. Teatritöötajate lastele oli see omal ajal unistuste koht, emad rääkisid, et lapsed hakkasid juba talvel kügelema, et millal mere äärde saab. Süüa nüüd otseselt koos ei teinud, küll aga käisime tõesti koos seenel ja marjul. Eriti tohutult oli seal mustikaid, seal oli iga aasta mustika-aasta.

Kuidas te siis nüüd oma suved sisustate?

Mul on palju sõbrannasid, kes enda juurde suvitama kutsuvad. Mulle meeldib reisida – ikka koos sõbrannadega, kellega oleme suurema osa Euroopast läbi sõitnud. Iisraelis ja Indias olen ka käinud. Püüan igal aastal kuskile sõita.

Kui teil pole päeval teatris proovi ja õhtul etendust, mida te siis teete?

Lähen kinno. Ega ma üksinda kodus eriti kükitada ei taha, olen pigem seltsiv inimene. Kuigi elan Laagris alles kümme aastat, on mul seal toredaid tuttavaid tekkinud, kellega koos teeme mõnikord kepikõndi. Seda küll ilma keppideta, aga hoiame ikka hoogsat sammu. Suhtlen Skype’is sõpradega.

Kui palju te armastate pliidi ees seista?

Pliidi ees olen ma olnud terve elu, sest perele tuli ju süüa teha. Soe söök oli meie majas pidevalt laual. Nüüd elan ma üksi ja ma võin seda teha või mitte teha. Enam ei armasta nii väga, aga mingisugused asjad teen ära küll, kui vaja. Kui veel hobidest rääkida, siis omal ajal sai päris palju kootud, aga nüüd ma enam vardaid kätte ei võta.

Kui kaua te kavatsete siis veel majas olla?

Isegi küsin endalt. Kuidas võtta? Ühtepidi ei ole ju tähtis kvantiteet, vaid kvaliteet. Mõni on neli aastat majas ja jätab suurema jälje kui teine neljakümnega.

Hästi palju on olnud mittemidagiütlevat tööd. Ma ei taha öelda, et väike roll pole roll, seda ma ei mõtle: olen teinud hästi palju just väikseid rolle ja need on olnud tegemist väärt. Aga on tehtud ka tähtsusetuid asju, millest pole midagi sõelale jäänud.

Nii et ma ei teagi, on see nüüd uhkuse asi siin majas nii kaua olla või hoopis häbiasi.

«MEIE KANGELASED»: Esiplaanil Ema osas Helene Vannari. Lavastaja Elmo Nügnen. Foto: Siim Vahur

Vannarit peeti bussis koristajaks

„Sõidan bussis, kui ühes peatuses siseneb umbes minuvanune naisterahvas ja naeratab mulle,“ meenutab Helene.

„Püüdsin vastu naeratada, naisterahvas istus mu kõrvale ja hakkasime vestlema. See tähendab, et tema rääkis ja mina rohkem kuulasin. Kõik oli väga tore, kui ta korraga justkui usaldavalt mainis, et teate, ma käin ühes büroos koristamas, sõidangi just sinna tööle. Kell oli õhtul viie paiku.“

Natukese aja pärast küsis aga vestluskaaslane: kuhu teie lähete? „Ütlesin, et lähen ka tööle. Mille peale ta usaldavalt mu kohale kummardus ja uuris: kah koristama? Siis käis mul peast läbi mõte, et mida nüüd öelda, kas jah või ei. Mõtlesin, et kui ma ütlen jah, jään ma järgmiste küsimustega vahele, et mitu ruumi mul on, kus ma koristan, võib-olla ka seda, et palju makstakse. Võib-olla vastasin natuke jäigalt, et ei. Pärast seda ei küsinud ta enam midagi ja läks varsti maha. Siis ma mõtlesin, et siin siis nüüd on sinu tuntus.“

Igale näitlejale oma turvamees!

„Sõidan rongis, hakkan varsti maha minema, lähen juba ukse kõrvale ja vaatan, et seal seisab üks välismaalane. Kena noor naine, aasiapärase silmalõikega. Ise veel mõtlen, et huvitav, kas ta on jaapanlanna või hoopis hiinlanna,“ meenutab Helene Vannari veel ühte seika, kus tuntusel oli samuti oma roll.

„Vaatab siis minu poole ja ma mõtlen, et nüüd tahab kindlasti küsida, kus on lähim kauplus. Rongist peatuses maha astudes ütleb ta mulle aga eesti keeles, sellise toreda aktsendiga: sina oled näitleja. Siis ma mõtlesin, et ohoo, minu kuulsus on Euroopast kaugemale Aasiasse levinud! Kuid tuli välja, et ta on abielus eestlasega, elanud siin juba kaks aastat ja loomulikult tundis ta mind ära tänu „ENSV-le“. Jäime juttu rääkima ja selgus, et ta on pärit hoopis Indiast.

„Meil Indias on näitlejad hoopis teistmoodi,“ selgitas ta. Uurisin, et kas uhkemad.

„Jaa,“ vastas ta, lisades, et neil on ka turvamehed.

«TANGO»: Vasakult Eleonora, Arturi ema – Marje Metsur, Ala – Anne Reemann, Eugenia, vanaema – Helene Vannari, Eugeniusz, vanaonu – Paul Laasik. Lavastaja Mati Unt. Foto: Linnateatri arhiiiv

Helene Vannari

Helene Vannari (aastast 1969 Helene Pillak) on sündinud 20. märtsil 1948 Kilingi-Nõmmel. Ta lõpetas aastal 1966 Tartu 1. töölisnoorte keskkooli ja 1970. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri IV lennu.

Aastatel 1970–1974 töötas näitlejana Ugala teatris. Alates 1976. aastast töötab ta näitlejana Tallinna Linnateatris.

Helene Vannari kontol on ligi 50 osa.

Ta on esinenud ERi meelelahutussaadetes ja kuuldemängudes, filmides „Rahu tänav“ (Tallinn­film 1991), „Minu Leninid“ (Faama Film 1997) ja „Nimed marmortahvlil“ (Taska Film 2002). Samuti teleseriaalides „Onu Tik-Taki seiklused“ (Teleteater 1981), „Õnnelik lõpp“ (Teleteater 1987), „Wikmani poisid“ (Teleteater 1995), „Internetivanaema“ (ETV 1999) ja „ENSV“.

Pälvinud 1989. aastal Eesti Teatriliidu parima naisnäitleja preemia osade eest lavastustes „Tango“ ja Vedelvorst“.

Pälvinud lavastuse „Kesköine päike“ eest parima naiskõrvalosa preemia Balti Teatri festivalilt 2010, Linnateatri kolleegipreemia parima naiskõrvalosa eest 2011. aastal ja samal aastal ka Eesti teatri aastaauhinna parima naiskõrvalosa eest.

2000. aastal sai ta Eesti Raadio näitlejapreemia ja 2005. aastal tunnustati teda Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.

14 KOMMENTAARI

t
tuleb 24. oktoober 2016, 11:33
meelde, et ta on mänginud lastesaates tiiger urrr-i koos onu tik-takiga.
m
Maie 24. oktoober 2016, 01:31
Olen eelnevate kommenteerijatega nõus,Helene Vannari on võrratu kuju "ENSV-s".Tegelik elu oligi sel ajal niisugune.
Loe kõiki (14)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee