OMA TÖÖDE KESKEL: Jüri Arraku taieseid näeb praegu nii Kiek in de Köki suurtükitornis (pildil), kus on väljas tööd Tallinna kunstikoguja Mart Lepa kollektsioonist, kui ka Vabaduse platsi väikses galeriis, kus on üleval värvipliiatsitega täiendatud õlimaalid ja graafika.Foto: Teet Malsroos
Inimesed
22. oktoober 2016, 04:00

Jüri Arrak: "Kui inimesel on töö ja üheksa hobi, on ta valesti valinud." (3)

"Mul on õnneks väga hea psüühiline seisund. Saab ju igaüks mõelda end terveks. Ja sama kergelt ka haigeks. Mul on ikka see esimene variant. Ma ei rabele, ma ei torma. Ja olen ka vaba inimkonna kõige suurematest pattudest – ahnusest ja kadedusest. Järelikult ei peaks tervis mind veel niipea jätma,“ mõtiskleb esmaspäeval 80. sünnipäeva tähistav kunstnik Jüri Arrak.

Eesti ühe hõivatuma maalija, kuid ka graafiku ja filmikunstniku ning diplomeeritud metallikunstniku Jüri Arraku välkrehkendus nendib, et oma poole­saja kunstnikuaastaga on ta loonud vähemalt tuhat seinale ja sõrme asetatavat väikest Arrakut. "Kust mina teiste produktsiooni tean. Aga enda kohta tean öelda, et töötan kogu aeg. See on võimalik, kuna mul ei ole ainsatki hobi,“ avaldab peatne juubilar.

"Need inimesed, kellel on üheksa hobi ja üks töökoht, on teatud mõttes valesti valinud. Valima peaks pigem kõige meeldivama hobi ja keskenduma sellele, mitte muule tööle. Minul ei ole hobideks aega. Ega tahtmistki,“ sedastab ta.

Teie eluloos torkab silma märge, et 1966. aastal ulatati teile ERKIs metallikunstniku diplom.

Täpselt nii see oli. Ja töötasingi kolm aastat Tallinna metallitoodete tehases muude asjade kõrval kunstnikuna. Ent olin juba ammu andnud südame maalile ja graafikale ning tehases töötades muutus see tung lausa vastastikuseks. Metall jäi tagaplaanile.

Paljusid mu tuttavaidki hämmastavad minu maalidel turritavad vormid, mis ei ole omased ei maalijatele ega ka ehtekunstnikele. Olen aga uuditsejatele alati vastanud, et mul puudub nii maalijatele kui ka graafikutele pähe ja kätte tambitud stamp ning seepärast suhtun ka traditsioonilisse vormi kuidagi teisiti. Nii, nagu mind dikteerib minu enese käekiri. Oleks ideaalne, kui igale kunstnikule tekiks kunagi oma käekiri.

MÄRKINIMESED: Nii nimetab Arrak oma töödele ise­loomulikke laialivalguvaid amööbtegelasi, kes ei esinda kindlaid inimesi, vaid inimkonda üldiselt. Foto: Marianne Loorents

Teie firmamärki kannavad kõige kindlamini laialivalguvad amööbtegelased, kellele ei osata nimegi anda. Kes nad on ja mis sõnum on neil Eesti publikule edasi anda? Või on nad hoopis tulnukad?

Need tegelased on minu kõnepruugis märkinimesed. Umbes nagu inimkujulised semiootilised terminid. Oleneb, millises olukorras, poosis, värvigammas märkinimest kujutada. Märkinimesse võib koondada palju informatsiooni, oska seda vaid lugeda. Kui vaataja tuleb märkinimestega pilte näitusele vaatama, võib juba eeldada, et tegu on kunstihuvilisega. Järelikult jagab ta kas või pisutki seda, mida üks või teine kunstiteos või -liik tahab öelda, miks on üldse need või teised pildid tehtud, mida visuaalsus üldse tähendab. Nendele küsimustele peaks enne näitusele tulekut oskama vastata.

Keskealine inimene võiks kindlalt enne näitust olla näinud "Suure Tõllu“ filmi. Või hoidnud käes Metsatöllu heliplaati. Lisalektüürina võiks loetellu tulla veel minu lasteraamat "Panga-Rehe jutud“, kus on see amööbtegelane sügavalt olemas. Ta ei tohiks olla üldse võõras, kui vaataja on kultuurihuviline. Ega minagi tea paljude elukutsete nüansse. Nagu mõnedki ei saa aru minu mõtlemistest. Aga see ei tähenda, et ma elust üldse aru ei saa.

Miks teil ei ole kuigi vilkalt edenenud kõikide kunstnike unistuste – portreede, eriti naiste ja iseäranis aktide – maalimine?

Ega see väga hästi pole sujunud küll. Portreesid on mul tehtud umbes 40 ringis, naisi kümmekond ja akte paar. Neist ükski pole tehtud klassikaliste kunstnike moel, et pilt ja inimene ise on äravahetamiseni sarnased. Mulle selline fotokunst ei meeldi. Inimese selline jäädvustaja on fotoaparaat.

Tegelikult olen midagi sarnast üritanud Enn Vetemaaga. Ta on mu hea kamraad ja täpselt eakaaslane. 70ndatel söandasin esimest korda proovida. Kõigepealt taas abstraktsionistlikus stiilis. Aga siis puges mulle tahtmatult alateadvusse, et Enn on küll viimane inimene, keda tahaksin kujutada kuubi või millegi sarnasena. Kui on tegu konkreetse inimesega, on üks asi. Kui aga mingi kollektiiviga, kes tahaksid millegi vastu protestida, muutub kõik kardinaalselt. Tegelen peamiselt inimkonna ja tema päästmise probleemidega. Sellistel puhkudel ma ei kasutakski täiesti realistlikku vormi. Tegu on kui riimluule ja vabavärsi võrdlusega. Eks mõni võib ka minu märkinimestega maalide kohta öelda, et see ei ole kunst, mida oleme harjunud nägema renessansist alates.

Maailm muutub. Ja ühes sellega süsteemid, vormid ja ideoloogiad. Nagu ma isegi – ei ole 80aastasena enam vunki aasal gasellina vopsata.

Iga kunstniku jaoks pidi näitus olema kõige suurem pidu. Kas neid pidusid on olnud piisavalt tihti, nii et hing ikka rahule jääks?

Kuidas võtta. Praegu on lahti kaks näitust. Kui sain 75, oli küllalt suur näitus. Kui 60, siis oli nii suur näitus, et enam suuremaks ei saakski minna. Kokku olen neid elus avanud umbes 80, mis teeb ühe ülevaate aasta kohta.

Kus on näha teie kõige efektsemad maalid?

Mõnes tuntud paigas ikka on. Estonia kontserdisaali jalutusruumis on näha kaks hiigelsuurt, kahe ja poole meetrist maali "Taevane muusika“ ning „Muusika jõud“. Halliste kiriku altarimaal on 90ndatel minu tehtud – jälle igavesti suur, neli meetrit kõrge. Pühavaimu tänaval on Usuteaduste instituut. Seal sees on ka väike kabel, mis on tervenisti minu kujundatud. Ma ei teagi, kui palju töid on muuseumides, kõikvõimalikes kollektsioonides ja kunstikogujate varamutes.

Kõiki mu maale pole Maarjamaale jäetudki. Üks mitte väga suur õlimaal on viidud isegi New Yorgi moodsa kunsti muuseumi. Valges Majas on teine ja USA Kongressi raamatukogus veel üks. USAs oli mul 80ndatel kaks personaalnäitust ja selle tuules need maalid lombi taha sattusidki. Kui Arnold Rüütel külastas meie iseseisvuse algul USAd, käis ta enne sõitu minu ateljeest läbi ja võttis ühe väiksema maali Bushile kingituseks kaasa. Sellel astus keegi vanem mees mööda teed. Ristisin selle "Vabaduse rajaks“, mida mööda kõik peame käima.

Alles hiljuti ostis välisministeerium minu käest neli maali korraga. Mul on kuri tunne, et ega needki Maarjamaale jää. Ehkki mul oleks imehea meel, kui jääksid.

Kuidas tekib teie maalile hind?

Igal maailma maatükil isemoodi. Ütleme, et Eestis on mõne mu maali hind 3000 eurot. Minnes aga seda müüma Hiinasse, ei pruugi üldse midagi saada. Või paremal juhul peotäie riisi. Iga kunstitükk saab tõeliselt väärtusliku sisu siis, kui ta hakkab elama keskkonnas, kus ta sündis.

Aga kui keegi saksa miljonär maksaks mõne te lõuendi eest summa, mida tavaliselt makstakse lennukite eest?

Tulgu siia, löögu rahapatakas lauale ja ta saab oma tahtmise. Mina teda kusagile Kölni küll otsima ei lähe.

Teil on seljataga hulk juubeleid. Olete vastu võtnud arvutult külalisi. Mida võiks teile veel kinkida?

Arvatavasti on see vabadus. Mitte vabadus ületada inimvõimete piiri poolalatute tegudega, mis ei vääri mingit austust. Pigem on see vabadus töötada, olla, mõtelda ja elada normaalsel inimestevahelisel piiril. Aga mitte mingil juhul teisi solvates või nügides, kannale astudes.

Sama rahul oleksin ka siis, kui sünnipäevalised tulevad ja ütlevad vaid: "Jüri, ole terve!“ Sest tean, et nad mõtlevad seda tõsiselt.