12 aastat bloginud Mari-Leen: ajaliselt on see nagu töö

Vahelduva eduga juba 12 aastat bloginud Mari-Leen Albers (33, pildil koos perega) räägib, et alustas ajaveebiga Saksamaal elades ja toona oli see suunatud eelkõige tema sugulastele ja sõpradele. Nüüd peab Mari-Leen juba kolmandat aastat blogi nimega Marimell.

Kui alguses kirjutas ta seal peamiselt lapseootusest, siis ajaga on lisandud veel igapäevaseid teemasid, nagu toit või eri kohtade arvustused. Mari-Leen algatas ka ürituse nimega "Eesti blogiauhinnad" ja on seda korraldanud kaks aastat.

"Magamistoa tegemised jätan enda teada. Aga kõik muu pole vist väga isiklik," arutleb blogija.

"Mul on kujunenud kaks postituste suunda – üks on niisama postitused ja teiste postitustega tahan inimestele midagi edasi anda, olgu selleks siis mõni retsept või mingi hariv asi. Näiteks mu blogi läbi aegade kõige loetum postitus on vanemahüvitisest, lasterahadest ja dekreedirahadest."

Küsimusele, kas blogimine on töö, vastab Mari-Leen, et ajaliselt kindlasti. Blogiga raha teenimisest rääkides selgitab Mari-Leen, et enamik koostööpakkujaid pakub blogijatele tooteid ja tahab vastu reklaampostitust.

"Ma olen teinud endaga kokkuleppe, et võtan vastu ja kirjutan asjadest, kui mul endal neid päriselt vaja on," räägib Mari-Leen

marimell.eu

blogi vanus: 2 aastat ja 1 kuu

vaatamisi: 5 715 000

vaatamisi augustis: 778 000

Eesti populaarseim blogija Mariann: teenin sellega rohkem kui igapäevatööga

Üks Eesti populaarsemaid blogijaid, Mariann Treimann (26, vasakul), on bloginud juba üksteist aastat.

Marianni sõnul kirjutab ta põhiliselt igapäevategemistest. "Ma üritan rääkida võimalikult palju asjadest ja olukordadest, millest teised väga rääkima ei kipu."

Mariann tunnistab, et peab blogi abil asjade ja raha saamist väga oluliseks. Nimelt teenib ta blogiga rohkem kui igapäevatööga (Mariann töötab Naistelehes ajakirjanikuna – S. R.).

Mariann arutleb, et blogi pole pelgalt töö või hobi, vaid see ongi tema elu. "Blogimine on aastatega kujundanud minust Malluka ja tänu sellele on mul tuhandeid virtuaalseid sõpru, kes on mind alati valmis ära kuulama ja nõu andma.

Omada sellist lahedate inimeste armeed üle maailma – see on midagi erilist," rõõmustab naine.

Oma lugejatega jagab Mariann nii rõõmsaid kui ka kurbi detaile enda elust, sest ta usub, et nii on ka lugejatel põnevam.

"Igast negatiivsest elu osast, mida jagada, võib tegelikult tulla väga palju positiivset. Siis avanevad ka kommenteerijad, jagavad oma probleeme, annavad üksteisele nõu ja abi ning saavad hingelt asju ära rääkida."

Mariann tõdeb, et paljud peavad ta kirjutisi liiga avameelseteks. Tema sõnul on aga tal lihtsalt väike privaatsusevajadus. "Sellist suhtumist, et appi-appi, raha, seks ja tobedused on tabu, mul ei ole. See on kõik elu osa. Vähemalt minu elu osa."

mallukas.com

blogi vanus: 11 aastat

vaatamisi: miljoneid (täpset arvu ei saa öelda, sest süsteemi on mitu korda uuendatud)

vaatamisi augustis: 1 980 000

Isadusest blogiv Henry: kõigest saab kirjutada läbi huumoriprisma

Peagi juba neli aastat blogi pidanud Henry Jakobson kirjutab blogis peamiselt enda isarollist, lastest ja muudel pereteemadel.

"Räägime siin kolmest hullumeelsest röövlist, kolm aastat magamata emast ja hüperaktiivsest ülekaalulisest isast," kirjeldab Henry lõbusalt.

Tasuta asjadest ja blogiga raha teenimisest rääkides tõdeb Henry, et on postitusi, mille kirjapanemist ta kahetseb.

"Paaril esimesel aastal olin ma meelitatud, et keegi soovib mulle tasuta tooteid anda. Tutvustasin positiivses võtmes tooteid, mis on tegelikult täielikult minu uskumuste vastased."

Henry usub, et lugeja köitmiseks tuleb talle mingil määral kõike anda: nii draamat, komöödiat kui ka tragöödiat, kusjuures seda tuleb teha omas võtmes.

Henry meelest ei ürita ainult positiivseid postitusi kirjutavad blogijad oma elust mitte alati kenamat pilti maalida, vaid nad ongi optimistlikuma ellusuhtumisega.

amidahenryteeb.eu

blogi vanus: 3 aastat ja 10 kuud

vaatamisi: 12 000–15 000 lugejat postituse kohta

Spordiblogija Laura Liisa: kirjutan teemadel, millest "ei tohi" rääkida

Spordi- ja toitumisteemalist blogi pidav Laura Liisa Leosk on bloginud veidi üle nelja aasta. "Olin muutnud oma elustiili tervislikumaks ning see andis väga häid tulemusi, mistõttu paljud tuttavad tahtsid teada, kuidas ma seda tegin," selgitab naine, kuidas blogimine alguse sai.

Liiga isiklikke asju püüab Laura Liisa oma blogis mitte jagada. Näiteks ei avalikusta ta seal enda aadressi ega telefoninumbrit ning väldib ka täisnime kasutamist.

Oma blogi populaarsuse põhjuseks peab Laura Liisa seda, et ta ei karda rääkida "tüdrukute" teemadest. "Päevad, nibuneedid, rasedusvastased pillid, raseerimine – mida iganes," loetleb blogija. "Tihti on just need postitused kõige populaarsemad, kus räägid millestki, millest "ei tohi" rääkida."

Oma blogis püüab Laura Liisa hoida eelkõige positiivset joont. "Inimesed arvavad, et kuna blogija kirjutab oma elust, siis neil on õigus teada ka ebameeldivaid külgi tema elust.

Mina sellega ei nõustu! Üritan oma elu elada heaks, et ei olekski jagada midagi halba," selgitab naine.

Küsimusele, kas blogimine on tema jaoks hobi või töö, vastab Laura Liisa, et see on hobi, mis muutus tööks.

"Ma võrdleks seda meelelahutusäriga, kus töö ja sissetulek on projektipõhised," täpsustab ta. "Blogi kaudu raha teenimine on minu jaoks oluline, kuid ka ilma selleta ei lõpetaks ma blogimist, vaid lihtsalt teeksin seda harvem kui praegu."

fitloora.com

blogi vanus: 4 aastat ja 3 kuud

vaatamisi: 1 300 000

vaatamisi augustis: 60 000

Ilublogija Anna Elisabeth: väldin liiga isiklikke teemasid

Anna Elisabeth Kaljuvee (vasakul) on bloginud juba üle 11 aasta. Kord hakkasid Anna Elisabethi paeluma välismaised iluteemalised blogid ja ta otsustas ka ise ilublogimisega kätt proovida.

"Kirjutan peamiselt ilutoodetest ja postitan erinevaid outfit’e. Blogisse jõuavad ka reisi- ja sisustuspostitused, väikesed restoraniarvustused, ürituste kajastused ja mõni muu nope mu igapäevaelust."

Liiga isiklike teemasid ta väldib, nii ei kirjuta ta blogisse näiteks oma suhetest abikaasa, pere, sõprade ja kolleegidega. Negatiivsed teemad üritab Anna Elisabeth blogist eemal hoida.

Nagu paljud teised blogijad, peab ka Anna Elisabeth oluliseks blogimisega kaasnevaid materiaalsed hüvesid.

"Arvan, et kui blogija on üles ehitanud arvestatava lugejaskonna ja pühendab oma blogile rohkelt aega ja ressursse, on täiesti normaalne, kui ta saab näiteks firmadega koostöö tegemise eest väärilist tasu."

annaelisabeth.net

blogi vanus: 5 aastat

vaatamisi: 3 500 000

vaatamisi augustis: 92 000

Veganblogija Ireene: blogides saan levitada veganluse ideed

Ireene Viktor (paremal) on kiiresti populaarsust kogunud oma veganiteemalise blogiga. Naine räägib, et lõi märtsis Vegani päevaraamatu nimelise blogi, kuna tundis sellise suunitlusega blogist puudust.

"Kirjutan veganlusest eelkõige eetilisest vaatenurgast ja loomaõiguslusest. Samuti olen kajastanud vegantoitumist ja jaganud näidismenüüsid. Paljudes artiklites vastan korduma kippuvatele küsimustele, lükkan ümber veganlusega seotud müüte ja stereotüüpe.

Kirjutan ka vastuartikleid ajakirjanduses ilmunud lugudele, kui nendes on jagatud veganluse kohta valeinfot või on püütud veganeid halvustada," kirjeldab Ireene. Isiklikust elust ta blogis ei kirjuta.

Ireene sõnul on ta elukorraldus praegu selline, et ta saab pühenduda veganaktivismile ja sealhulgas ka blogile. Raha ta veebipäeviku pidamisega siiski ei teeni.

"Ideaalne oleks loomulikult, kui see töö, mida armastan ehk siis veganaktivism, tooks ka toidu lauale. Kuid see ei tohiks olla eesmärk ning hakata varjutama või mõjutama sõnumi edastamist," seletab blogija.

Igapäevaelus on Ireene pigem tagasihoidlik ega armasta tähelepanu. Blogipidamine toob aga siiski mingil määral kaasa tähelepanu, sealhulgas negatiivset.

Siiski kinnitab Ireene, et tagasiside tema blogile on olnud eranditult positiivne ja mitte ainult teiste veganite, vaid ka mitteveganite poolt.

veganipaevaraamat.com

blogi vanus: seitse kuud

vaatamisi: 56 000

vaatamisi augustis: 11 300

Blogisid ei saa võrdsustada ajakirjandusega

Tartu ülikooli meediauuringute professor Andra Siibak räägib, et kõige populaarsemad ajaveebid on isiklikud blogid. Blogide populaarsus peitub aga selles, et võrreldes tavameediaga võib blogidest leida ausat, toimetamata ja vahetut infot.

"Ehk tunduvad tavalugeja silmis blogides räägitud isiklikud lood, vahetud, siirad ja ausad kogemused ning julged arvamused lihtsalt usaldusväärsemad kui suurte meediaorganisatsioonide poolt toodetu," arvab Siibak, miks blogid üha populaarsemaks muutuvad.

Samas püsib mõne blogi populaarsus aga hoopis vihalugemise fenomenil – blogisid loetakse seetõttu, et nende autorit peetakse mingis mõttes kummaliseks, normist eristuvaks ning tema postitusi jälgitakse mitte suurest huvist, vaid hoopis põlgusest.

Kuigi nii mõnegi blogi lugejaskond on väga suur, peab Siibak blogisid siiski nišitooteks.

"Nimelt on populaarseimatel blogidel ja blogijatel väga palju ühiseid jooni juutuuberitega, kes võivad olla samamoodi väga tuntud ja hinnatud mingi konkreetse sihtrühma sees, kuid laiem avalikkus ei pruugi nende kanaleid sugugi jälgida või nende tegemiste ja arvamustega kursis olla," selgitab Siibak, et blogijaid võib nimetada mikrokuulsusteks.

Blogijatel puuduvad piirangud

Aktiivse blogija digitaalne kirjaoskus ja teadmised võimalikest isikliku informatsiooni avaldamisega seonduvatest ohtudest võiksid Siibaku meelest olla suuremad kui tavakodanikul, kes ei tegele veebis aktiivselt sisuloomega, kuid professor tõdeb, et ilmselt on populaarsed blogijad omajagu sellest teadmisest omandanud enda vigadest õppides.

Blogi ja ajakirjanduse vahelistest seostest rääkides tõdeb Siibak, et esineda võib mõni žanriline sarnasus.

"Näiteks esimene Eesti oivalise ajakirjanduse preemia laureaat aastast 2010 on Daniel Vaarik blogiga Memokraat. Daniel Vaarikule omistati preemia Vabadussamba rajamisega kaasnenud sekelduste kajastamise eest," toob Siibak näite.

Professor rõhutab siiski, et blogisid ei saa võrdsustada klassikalise ajakirjandusega ja blogijaid ei tohiks näha ajakirjanikena kas või seetõttu, et nende väljaütlemised ei pea olema kooskõlas hea ajakirjandusliku tava ja ajakirjanike eetikakoodeksiga.

"Vastupidi – blogijad võivad oma postitustes olla täpselt nii "päris", kui nad vähegi tahavad, nad võivad enda kajastustes ülevoolavalt liialdada ega pea sugugi põhinema faktidel," seletab Siibak.