Film

Filmi "Seltsimees laps" võtted viisid Tallinna kesklinna üle 60 aasta ajas tagasi, sõita sai 50ndate trammi ja bussiga

GALERII FILMIVÕTETELT | "Öelge keegi, et trammis ei lehvitataks! Inimesed ei lehvita ju igapäevast sõitu tehes." (15)

Silja Ratt, 16. oktoober 2016, 19:43
Foto: Priit Grepp (Amrion)
Pühapäeva hommikul kell üheksa on Tallinnas Estonia teatri taha Pärnu maantee äärde kogunenud hulk 50ndate stiilis riietunud inimesi. Ette vurab möödunud sajandi keskpaigast pärit buss. Osa rahvast astub sõidukist maha, teised lähevad peale. Bussi taga veerevad laisalt mööda maanteed mõned Moskvitšid. “Stopp!” kostub järsku kellegi vali hüüe. Üks stseen mängufilmist “Seltsimees laps” on filmitud.

“Seltsimees laps” on noore režissööri Moonika Siimetsa esimene täispikk mängufilm, mis põhineb Leelo Tungla raamatutel “Seltsimees laps” ning “Samet ja saepuru”. Film valmib Eesti 100. sünnipäevaks. Teos räägib loo kuueaastasest Leelost, kelle ema saadetakse stalinistlike repressioonide käigus Siberi vangilaagrisse.

Kuna filmi tegevusaeg on 50ndate algus, tuleb võttemeeskonnal hoolega vaeva näha, et Tallinnat ajas üle 60 aasta tagasi viia. Selle tarbeks on massistseenidesse kutsutud rahvad saanud selga vanaaegsed riided ja pähe ajastutruud soengud. Kusjuures 50ndate riided tunduvad märksa šikimad ja viisakamad kui tänapäevane kiirmood.

Foto: Tiina Kõrtsini

50ndate riided teevad mehe šikiks

“Enne läks mingi 20aastane kitsaste teksapükstega poiss grimmiruumi. Kui ta grimmist välja tuli, anti talle 50ndate riided selga ja poisist sai mees,” kiidab massistseenides kaasa tegev Kirsti, et toonane meestemood mõjub väga mehelikult, ja lisab, et tuli ise võttele, et argirutiinile vaheldust saada.

Foto: Tiina Kõrtsini

Samal teemal

Küll aga ei tundu omaaegne riietus olevat kuigi soe. Võtete vahepeal saavad näitlejad endale peale pleedid. Hommik on jahe, termomeeter näitab täpselt nulli. Väikese katusealuse all saavad osatäitjad sooja teed juua ja midagi hamba alla pista. Puhkehetk ei kesta aga kaua. “Pange oma saiake ära, pärast sööte edasi,” kuulutab punase jopega naine võttemeeskonnast ning suunab inimesed uuesti võtteplatsile.

Stseeni bussiga filmitakse veel mitu korda. “Paneme jalakäijate tee kinni! Autoliiklus kinni!” kõlavad käsklused ja erekollaste vestidega abilised sulgevad mõneks minutiks liikluse. “Võte läks! Autod sõitma! Algame!” kaikuvad uued hüüded ning taaskord vurab kohale vana buss, inimesed voorivad sisse-välja. “Stopp!” kostab hüüatus ning hetkega oleme tagasi praeguses ajahetkes, kui tänavale pääsevad uuesti juhuslikud möödakõndijad ja tänapäevased autod.

Foto: Priit Grepp (Amrion)

Võhiku pilguga vaadates tundub, et bussistseen tuleb iga kord sama hästi välja, kuid filmitegijad märkavad pisikesi asju. “Buss tuli väga hea hooga, aga ta peaks varem seisma jääma,” juhendab keegi režissööri käepikendusena juhti ning valmib järjekordne duubel.

Moskvitšid tahavad lämmatada

Pärast bussivõtte lõppu tuleb väike paus, et järgmist võtet ette valmistada. Väikesed poisid kekslevad vanamoodsas riietuses mööda tänavat ringi. Ei tuleks pähegi, et veel tund aega tagasi võisid nad nutitelefoniga Pokemone taga ajada või suurest lameekraaniga värviteleviisorist multikaid vaadata. Kaheksa-aastane Albert räägib, et temale meeldivadki võtete juures kõige rohkem vanaaegsed riided ja buss.

Temaga kaasas olev vanaema, 50ndates Piret, seletab, et neid kutsuti casting’ule ning nad olid kohe nõus osalema. Piret käis kümme aastat tagasi ka filmi “Kõrini” võtetel. “See on väga suur kogemus. Eesti vabariik saab ju saja-aastaseks ja sellisesse filmi saada on suur au,” kinnitab naine. “Ajas tagasi minna on väga vinge.”

Möödunud aegu näib ära tundvat üks võtete vaheajal näitlejatest mööda jalutav vanadaam, kes vaatab ümbritsevat hämmeldunud ilmel. Küllap on imestunud ka autojuhid, kes Estonia teatrist mööda sõites vanu autosid näevad. Kusjuures sõitvatest Moskvitšidest levib üsna lämmatavat haisu. Peagi on üllatumiseks aga veel rohkem põhjust, sest 11.30 paiku sõidutatakse Väike-Karja tänavalt filmitava võtte tarvis Pärnu maantee rööbastele 50ndatest pärit sinine tramm. Filmi peaosatäitjatest on kohal Helena Maria Reisner Leelo rollis ja Tambet Tuisk tema isana, kes peavad käsikäes mööda tänavat kõndima, taustal linnamelu.

Foto: Tiina Kõrtsini

Trammivõtet filmitakse jälle oma viis–kuus korda. “Öelge keegi sellele poisile trammis, et ta ometi ei lehvitaks,” juhendab keegi võttemeeskonnast poolpahaselt. “Inimesed ei lehvita ju, kui nad igapäevast trammisõitu teevad.” Mis teha, mõned noored näitlejad on vanaaegse trammiga sõidust nii elevil, et tahavad kaamerameestele käega viibata.

Külm ajab nina nuuskama

Umbes 13.30ks on ka trammivõtted lindis ning tehakse väike vaheaeg. Mööda Väike-Karja tänavat kõndivad turistid jõllitavad üllatunud pilgul vaateakandele kleebitud NSVLi venekeelseid propagandaplakateid. Loodetavasti aimavad nad suurte kaamerate ja karvaste mikrofonidega ringi sebivat võttegruppi nähes, et tegemist on kõigest filmivõtetega.

Foto: Tiina Kõrtsini

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee