Kui poleks sõdu, oleks inimene ammu Marsil ära käinudFoto: Vida Press
Inimesed
15. oktoober 2016, 04:00

Ene Ergma: kui poleks sõdu, oleks inimene ammu Marsil ära käinud (49)

"Esimene sputnik oli omaette kõva sõna. Teiseks – inimene kosmoses! Kolmandaks – inimene Kuul," loendab astrofüüsik, akadeemik ja end rõõmuga Kosmosemutiks kutsuv Ene Ergma, millised suured hüpped ilmaruumi on ta ära näinud. "Inimest Marsil, kardan, ei jõua ma ära oodata. Elu on näidanud, et head ideed kosmose vallas realiseeruvad algselt seatud tähtajast paarkümmend aastat hiljem."
Ene Ergma Foto: Aldo Luud

Tegelikult on Ergmal kosmoserändurite seas veel üks suur lemmik – sond Rosetta, mis startis 2. märtsil 2004 ja võttis suuna kaugele komeedile.

"Te ei kujuta seda ette – Rosetta lendas 10 aastat vaikuses. Jõudis 2014 kohale ja helistas koju: "Ma olen nüüd siin!" Isegi marsikulguri maandumine ei olnud mulle nii rõõmustav uudis," särab Ene Ergma.

Ja jutustab õhinal, et temalgi on raske ette kujutada, kuidas Euroopa kosmoseagentuuri teadlased oskasid pisikese kosmosejaama läbi universumi täpselt õige komeedi juurde juhtida, maandada sellele kaasas olnud uurimisroboti Philae ning mõned nädalad tagasi, 30. septembril kukutada sinna veel ka kustuma hakanud Rosetta enda.

"Komeedi nii-öelda pea on ju väga väikese gravitatsiooniga, sellele maanduda on ülikeeruline. Kui sa lähened liiga suure kiirusega, viskab komeet su lihtsalt eemale," selgitab Ergma.

Kosmosemutil endal võttis põlve nõrgaks juba vaatepilt, mis avanes Tallinna-Brüsseli õhuliinil avasõitu tegeva reisilennuki kokpitist.

"Teate, kui ma hakkasin vaatama, kuhu peavad piloodid maanduma – sellele ribale kuskil kauguses! –, siis ma mõtlesin küll, et issand, kuidas me sinna pihta saame."

Millele on laiemalt kosmost ja kitsamalt elu Maal uurinud teadlased viimasel ajal pihta saanud? Akadeemik Ergma annab vastused küsimustele, mis meie ümber toimub.

Kas Armstrong käis Kuul?

"Kuulge, seda kindlalt teada saaks siis, kui ma oleks istunud samal ajal Kuu peal. Mina istusin sel ajal aga hoopis Tallinna-Moskva rongis. Nõukogude Liit ja vist ka Bulgaaria ei teinud Kuu peale lendamisest teleülekannet – no kuidas sa saad näidata, kuidas mingid maod ronivad mööda Kuud!

Aga ma jooksin alatasa rongiülema juurde, et uurida, mida raadios räägitakse.

Muidugi on igasuguseid vandenõuteooriaid, mida tahetakse uskuda. 1970ndatel lendas üle Eesti üks boliid. (See oli 11. veebruaril 1976, boliid on massiivne meteoor – toim.).

Paljud nägid ja lehvitasid ning uskusid, et nüüd tulid tulnukad. Tegelikult põles tavaline kosmosest saabunud kivitükk, aga inimene näeb, kui ta tahab näha, mida iganes.

No hea küll, öeldakse, et Armstrong ei käinud Kuul. Kas siis ülejäänud kah ei käinud? Kas kõik oli lavastatud? Raske uskuda.“

Miks Pluuto Päikesesüsteemi planeetide seast välja arvati?

"Pluuto visati Päikesesüsteemi planeetide hulgast selle pärast välja, et ta ei hoidnud korralikult orbiiti. Ta oli väga kerge – kui midagi suuremat mööda läks, muutis oma orbiiti.

Mina lõin omal ajal võrdluse Pluuto ja Savisaare vahel. See oli siis, kui me läksime Euroopa Liitu. Keskerakond soovitas ju kongressil hääletada südametunnistuse järgi – et kas me tahame Euroopa Liitu või ei. Kui juht ei oska öelda oma jüngritele, kummale toolile istuda, potsatatakse kahe tooli vahele.

Kosmos Foto: Vida Press

Pluuto pidas ennast samamoodi üleval – ta tahtis olla ühe orbiidi peal, siis teise orbiidi peal, siis kukkus kuhugi vahepeale, ja visati lõpuks välja."

Millal me käime ära Marsil?

"Marsil ärakäimine ei ole lihtne. See projekt pole just palju edasi liikunud, sest riigid, kes on võimelised inimese Marsile saatma, armastavad hoopis teisi mänge: sõda Iraagis, sõda Süürias ja nii edasi. Kui inimkond oleks kõik need sõjad ära jätnud ja pannud rahad Marsi projekti alla, oleks me seal juba ammu ära käinud.

Samas olen ma veendunud, et Marsi koloniseerimine on ikkagi küllaltki keeruline – ta ei ole ju meile omaseks eluks kõlbulik planeet, seal peaks kogu aeg kandma skafandrit, lisaks muud hädad.

Ma olen alati öelnud: tegeleme praegu parem sellega, et meie pisikene Maa ei oleks ülerahvastatud. Aastal 2004 rääkisin ma Stockholmis ühel konverentsil, mis on neutrontäht.

Ma seletasin nii: võtke kogu maakera inimkond – sel ajal oli meid kuus miljardit – ja suruge see ühte kuupsentimeetrisse: selline on üks mini-mini neutrontäht. Akadeemik Peeter Saari ütles selle peale, et issand, kui palju me ruumi raiskame!

Hiljaaegu tuli mul selles näites asendada kuus miljardit seitsmega. Vaadake kui kiiresti on inimkond kasvanud. Sellega tuleb praegu tegeleda, mitte mõelda, kuidas saata inimestest mõned – või isegi miljon – Marsile."

Mis saaks siis, kui meil poleks satelliite?

"Ma olen jupp aega pakkunud välja, et teeme ühe dokfilmi, kus vaatame, mis juhtub, kui me lülitame välja kõik satelliidid.

Mobiilist poleks enam kasu, eks? Kui veel siin Eestis mastide kaudu ühendus toimiks, siis oma sõpradele Ameerikasse te helistada ei saa.

Siis ei näe enam jalgpalli MMi, paljud ei ela seda üle. Sõnaga: telekommunikatsioon kaob ära.

GPSi kasutamise võimalus kaob, ehk siis logistika läheb keeruliseks.

Kogu maa jälgimine satelliitidelt muutub keeruliseks. Ma olen käinud Vahemerel lennukikandja peal. Sinna maandudes tahtsid silmad silmakoobastest välja lennata – selline ülekoormus oli!

Gravitatsioonilained Foto: Vida Press

Seal näidati meile pilti, mis toimub parajasti Soome lahes. Oli näha, kes liiguvad vees, kes lendavad taevas. Veealust liiklust ei näidatud, aga isegi allveelaevad ei saa päriselt nii-öelda silmist kaduda.

Teate, mis oli allveelaevadel pikka aega probleemiks? Allveelaev läheb ju kah soojaks, ja kui sa ülevalt infrapunakaameraga vaatad, näed sa meres sooja sigarikujulist objekti. Kašelott on natuke teistmoodi.

Nüüd püütakse teha allveelaevu nii, et nad ei kiirgaks soojust välja.

Kogu Maa jälgimine käib ju satelliitide pealt ja kui meil tekivad mingid kriisiolukorrad, siis satelliitide abil on neid palju parem jälgida. Kujutage ette, et te näete metsas: poole kilomeetri kaugusel põleb. Helistate päästeteenistusse: saatke autod siia! Aga tegelikult põleb kaks kilomeetri eemal juba palju ohtlikumalt, seal on inimeste asulad ja nii edasi.

Satelliitide pealt on võimalik näha üldist pilti. Meie enda toredad teadlased leiutasid ju teavitusmeetodi: kui tuleb üleujutus Pärnus, siis kogu piirkonna elanikele saadetakse pilt olukorrast mobiili peale – näidatakse ära, et sina elad selle tänava peal, kuhu nüüd võib tulla kuni meetrine vesi; pane uksed kinni ja pargi auto mujale."

Mida teha kolaga, mida on aastaid Maa ümber tiirlema veetud?

"See on küsimus, mille peale ei mõeldud kahjuks siis, kui esimesed satelliidid üles läksid. Nüüd mõeldakse selle peale juba väga tõsiselt.

Vaadake, kui palju on rakette üles lastud. Me räägime kümnetest tuhandetest.

Ja mis lollust tegid veel hiinlased: nad proovisid kosmilist relva – kuidas üks satelliit teise maha laseb.

Pandi siis ühele pihta ja – ühest tükist sai palju tükke. Need tiirlevad meeletu kiirusega siiamaani ümber Maa. Kui mõni selline tükk teile ebamugavalt külge tuleb, teeb ta teist augu läbi!

Mis selle prügiga teha? Ära tuleb korjata. Tuleb Rainer Nõlvak kosmosesse saata.

Sellega tuleb tegeleda, ja see peab jällegi olema suur rahvusvaheline programm. See ei saa olla ühe riigi teema."

Mida Eesti kosmoses ära teha saab? Peale ESTCube’i?

Kosmos Foto: Vida Press

"Minu sügav veendumus on, et riik peab andma inimestele võimalusi, ja ma juba õppejõuna nägin, kui paljud tunnevad huvi kosmose vastu.

Eesti ei hakka kunagi suuri satelliite üles laskma, aga me saame olla väga edukad satelliitidelt saadud andmete töötlemisel. Me saame teha IT-lahendusi, me saame ära kasutada Tartu füüsikute tehtud superkondensaatoreid, mis on praegu väga edukad – need on imepisikesed patareid, kust saab alatasa ja hästi särtsu.

Me oleme nišitegijad, aga mõnikord on niimoodi, et suured jooksevad niššidest üle. Hea näide nišist on see, kuidas meie oleme üle võtnud digilahendusi. Digiretsepti näiteks. Digiallkiri – teine väga hea näide. Isegi netipank on hea näide.

Mul on siiamaani meeles, kuidas ma olin riigikogu esimees ja minu juurde tuli viisakusvisiidile ametist lahkuv Jaapani suursaadik. Muu hulgas rääkisime me ka pangandusest. Ma ütlesin, et meil on selline tore asi nagu internetipank. Mis asi see on, küsis Jaapani suursaadik.

Ma võtsin tal näpust kinni: teate, mul ongi vaja just korteri eest raha ära maksta. Vedasin ta arvuti juurde, klõbistasin veidi ja näitasin – makstud! Tema vaatas, et ei, tema läheb selles asjas küll panka.

Minu meelest suur vastuolu – üheltpoolt meeletu tehnikamaa ja teiselt poolt…"

Mis asjad on gravitatsioonilained?

"Oo, need on fantastilised asjad! Alles eelmisel aastal tõestati nende olemasolu, Nobelit nad veel saada ei jõudnud.

Kui mina kirjutasin oma doktoritööd, siis ma ka kasutasin seal Einsteini mõistet gravitatsioonilained – näitamaks, kuidas lähenevad teineteisele kaks tähte ja selle käigus tekib mingi energiakadu. Ma kasutasin seletuseks üldrelatiivsusteooriat.

Ja veel sel ajal üks minu oponentidest, kes oli optiline astronoom, lõi mu tööle hambad taha, et kuule, siin kasutatakse asju, mida pole üldse tõestatud. Mina porisesin vastu, et muudmoodi me ei saa ju seletada, kuidas meil tekivad niisuguse lühikese orbitaalperioodiga süsteemid.

Siis avastati 1990ndatel kaks neutrontähte, mille orbitaalperiood – nad tiirlesid ümber ühise massikeskme – oli 7,2 tundi.

Selgus, et 20 aasta vaatlused kattusid teooriaga, 0,5protsendise täpsusega. Need tähed sulavadki kokku, nende orbitaalperiood väheneb, sest energia läheb gravitatsioonilainete abil süsteemist ära.

Gravitatsioonilainete olemasolu tõestamine oli vajalik, et näidata: geniaalse füüsiku Einsteini töid tuleb võtta väga tõsiselt."