"Urmas Ott valis teadlikult üksinduse. See lihtsalt sobis talle. Lõpuni." (82)

"Küsimusele, miks Urmas üksinduse valis, on väga raske vastata," tunnistab Urmas Oti üks sõpru Juhan Paadam. "Vestlesime Urmasega sel teemal, aga selget vastust ta ei andnud. Lause, mille ta mulle ütles, kõlas nii: see on nii läinud ja ma olen sellega rahul. Urmas valis teadlikult üksinduse. See lihtsalt sobis talle. Lõpuni. Ma ei kuulnud elu sees tema suust kurtmist, et sellise elustiili valik olnuks kuidagiviisigi vale."

Paadam lisab, et sõber Urmasel oli kahtlemata lähisuhteid, kuid seda, kas neid oli palju või vähe, teadis üksnes teletäht.

"Olen koguni ühte hetke pealt näinud, kui ta kohtus ühel üritusel üle pikkade aastate ühe daamiga," poetab Paadam. "See taasnägemine ei jätnud hetkekski kahtlust keemiast, mis sinnamaani nende kahe vahel valitses."

Otil, kelle lahkumisest möödub esmaspäeval kaheksa aastat, ei olnud põhjust õrnema sugupoole tähelepanu üle kurta. Eriti ajal, kui ta Venemaal Kesktelevisioonile vestlussaateid tegi. Oma veetlevate maneeride, määratu sarmi ning võluva balti aktsendiga mõjus ta kui magnet.

"Temasse oli armunud määratu hulk naisi," kinnitas Venemaa rahvakunstnik Roksana Babajan Otile pühendatud telesaates "Õrn rappija", kus muu hulgas kõneldi sellestki, et nii kui Ostankinos levisid kuuldused, et Ott pole abielus, muutus tema isik seal töötavate naiste seas erakordselt populaarseks.

Aga Moskvagi naistel polnud Oti südame võtmisel kuigivõrd edu. Mine tea, ehk oligi Oti süda vangis 13 aastat vanema näitlejanna Ada Lundveri käes, kellesse teletäht juba noorukina kõrvuni armus.

"Esitasin talle vaid kaks korda elus küsimuse: millal sa lõpuks ometi abiellud? Sul on olnud ju sääraseid kaunitare ning tead väga hästi, et kõik naised, alates meie diktoritest, oleksid valmis sinuga kiiremas korras abiellu heitma," jutustas üks Kesktelevisiooni juhte Leonid Kravtšenko "Õrnas rappijas".

Konkreetset vastust ta ei saanudki. Tõsi, Ostankino kuluaarides sahistati Kravtšenko mäletamist mööda siiski ühest Oti romaanist. "See polnud mingi suur saladus, et romaani naistegelane oli saatejuht Angelina Vovk, ehkki Angelina pole seda kunagi kinnitanud ja vaevalt kunagi kinnitabki."

Samas telesaates poetas Vovk siiralt, et sarmikas Ott jäi talle kohe silma: "Tundsin teatavat tõmmet ja minagi olin talle sümpaatne. Meie vahel oli tõeline fluidum." See on ka kõik, mida Vene kaunitar enda ja Oti kohta avaldada võttis.

"Televisioon oli alati esimene."

Et klassikaline pereelu pole kuidagiviisi tema rida, ütles Ott Venemaa meediale otsesõnu välja. "Mind huvitavad elus teistsugused asjad," kostis ta vastuseks, kui jutuks tulid abielu ja perekond.

"Mehele minna või naise võtta võib igaüks, aga teha elus midagi sellist, nii et ka ise aeg-ajalt tunned, et tegid seda mitte üksnes enda, vaid väga paljude teiste jaoks – arvan, et seda ei tule igaühe elus ette."

Juhan Paadam ütleb, et täpselt niimoodi sõber Urmas mõtleski ja oma elu elas. "Selle tee oli ta valinud tõepoolest," sõnab Paadam. "Televisioon oli talle rohkemat kui töö ning ta oli selle valikuga väga rahul. Televisioon oli tema jaoks alati esimene ning alles seejärel tuli kõik muu."

Lavastaja ja näitleja Eduard Tomangi arutles "Õrna rappija" meeskonna palvel Oti otsuse üle mitte perekonda luua: "Milline saakski säärasel inimesel olla perekond? Kust võtaks ta aja, mida perele anda? See oli ta hoiak, mida ta ka avalikult deklareeris: ei, perekonda ei ole, pole vaja ega ka tule."

Ka Vene näitleja Gennadi Hazanov tõdes, et üksiolek paistis Otile passivat. "Ta oli üksildane inimene, aga üksindus teda ei häirinud. Tal ei olnud üksinda igav. Jah, ta oli populaarne saatejuht ning teenis toonase aja kohta hästi, oli klanitud ja hoolitsetud, aga mitte täissöönud ja küllastunud."

Üksikutes intervjuudes, mida Ott ajakirjanikele andis, tavatses ta endast legendi luua. Jutustas, et eelistab jalutada öösiti, et ei kannata, kui talle helistatakse liiga vara – kell üks päeval – ning pajatas lugusid oma kallist koerast. Mis sellest, et too lemmikkoer oli õmmeldud plüüsist.

Kuid oma isikliku elu kohta ei tavatsenud Ott midagi kosta. Telesaates "Õrn rappija" tuuakse kaunis markantne näide, kuidas reporterite küsimustele eraelu kohta andis Ott leebelt iroonilise vastuse: "Mis puudutab isiklikku elu, siis mul praegu selg väga valutab. See ongi minu isiklik elu." Sääraste ütlematajättude tõttu ümbritses teletäht Otti algusest lõpuni seletamatu salapära.

"Tõesti arvasite, et ma annan teile intervjuu?"

"Tänapäeval kasutatakse igal võimalikul ja võimatul juhul sõna "täht"," mõtiskles Toman. "Aga täht on midagi sellist, mida puudutada ei saa. Just Urmase puhul pole võimalik väita, et keegi sai teda puudutada.

Ta lubas vaadata oma põlemist, aga mitte rohkemat. Talle lähemale püüdes võisid sõrmed kõrvetada. Mulle tundub, et see oligi tema puhul peamine ning tõtt-öelda ka väga õige. Vastasel juhul poleks olnud fenomeni, millel nimeks Urmas Ott."

Oti üks lähisõpru, ajakirjanik ja kirjastaja Sirje Endre, on intervjuus Teatritaskule meenutanud, et Otti eristas kõigist teistest ta karisma ja seletamatu saladuse aura. "Ma ei teagi, kumb oleks õigem sõna – salapära või saladus," mõtiskles Endre.

"Kättesaamatuse müüri ehitas ta alguses ise, aga pärast tegid seda hoolega juba kõik teised. Nii sünnivadki legendid. Ent legendid lasevad ikka mingil vajalikul eluhetkel meelsasti teha endale vinget promo seltskonnaajakirjades. Ott hoopis põgenes paparatsode eest.

Kui mõnel "elulookroonikul" õnnestus teda salakavalal viisil telefonis ikkagi tabada, hoidus Urmas isegi hingamast ja sulges ruttu klahvi. Ta ütlus oli: kui ütled talle kas või ainult tere, on kõik läbi, sest sellele ehitab ta üles vägeva loo, milles kõik faktid on absoluutselt valed."

Hetke, kui karismaatiline Ott sooritas ilma kõnet hoobilt lõpetamata peene äraütlemise intervjuule, on Paadam siiski pealt näinud.

"Helistab ajakirjanik, Urmas võtab toru vastu. Vaatab mulle otsa, naeratab ja ütleb tütarlapsele teisele poole: "Jah, loomulikult annan intervjuu, kus me kokku saame?". Tütarlaps määrab koha.

"Jah, mis kell, loomulikult!" ning kui nad olid selle intervjuu nii-öelda kokku leppinud, ütles ta naeratades täiesti rahulikult: "Armas tütarlaps, kas te tõesti arvasite, et ma annan teile selle intervjuu?"

Ta oli selgelt enda jaoks ehitanud seina ega andnud intervjuusid. Ning põhjendas seda lihtsalt: miks ma peaksin intervjuusid andma, mis ma sellest saan? Selle asemel eelistas ta hoopis näiteks muusikat kuulata."

Kulutas lugematuid tunde telefonivestlustele

Teletähel, kes eelistas intervjuude jagamisele muusika kuulamist, oli erakordselt suur plaadikogu. Tema eriliseks kiindumuseks oli klassikaline muusika. "Ma ei mäleta, et tal oleks kodus mänginud miski muu kui see muusika, mis vastas meeleolule ja hetkele," tõdeb Paadam.

"Meil oli üks suur ühine huvi, mille peale me kulutasime alati mõnevõrra aega – need olid dirigendid ja nende võimalik karjäär. See on müstiline eriala, niivõrd loominguline, samas meeletult füüsiline ja intellektuaalne. Kõik dirigendid, alates Neeme Järvist ja lõpetades Kristiina Poskaga, on pööraselt huvitavad isiksused."

Paadam lisab, et säärast ainest nagu dirigentides, oli ka Otis. Vastasel juhul poleks ta neisse nii jäägitut kiindumust ilmutanud. "Kui sa juhid saadet, on seegi omamoodi dirigeerimine, sestap oli tema huvi nende persoonide vastu suur ja siiras."

Kuid Ott ei piirdunud muusika puhul üksnes kuulsate klassikutega. Tema haare oli märksa laiem. Muusikaprodutsent Aarne Valmis teab, et Oti kodusesse muusikariiulisse kuulusid ka kõik "Eesti kullafondi" kogumikud. "Urmas ütles otse, et ega ta neid iga päev kuula, enamik neist on kilestki lahti võtmata," lausub Valmis.

"Põhjuseks, miks ta need kõik endale muretses, oli sama nagu Eesti entsüklopeedia köidetel tema riiulis. Et kui tal on vaja leida ühelt või teiselt artistilt mõnd konkreetset lugu, siis ta teab, et see on tal käeulatuses olemas."

Paadami sõnul tähendas muusikakogu soetamine Oti puhul tavapärast töörutiini. "Ajakirjanik ju ikka korjab materjali ning muusika on ju ka materjal, mida oma töös kasutada."

Mis puudutab Oti suhtlusvõimet, siis neid tunde, mida ta kulutas vestluseks, on pea võimatu kokku arvutada. "Ta suhtles väga palju telefoni teel. Palju ta inimestega tźte-ą-tźte kokku sai, ei tea, aga kindlasti neid kohtumisi oli," pakub Paadam.

"Ning ta käis siiski ka mõningatel üritusel, ega ta kogu aeg üksinda kodus istunud. Nii see ju ka ei olnud. Ta armastas inimestega suhelda ja oli alati kõigega kursis. Teatud hetkedel aga läks ta levist välja, see lihtsalt oli nii."

Tõsi, elu lõpp kiskus eraklikul Otil vägagi mööduma koduseinte vahel, sest jõud hakkas lõppema. "Ta võitles viimase hetkeni, aga jah, eks tema seisund oli ikka väga keeruline. Ma ei kuulnud ka siis tema suust, et üksinduse valik kogu eluks olnuks vale otsus.

Ta oli oma valikus väga kindel ja sellega rahul. See on äärmiselt mehelik, kui sa teed valiku ning pead sellest kinni. Otsustad ja teedki nii. See näitab kindlameelsust ja printsipiaalsust kõiges muus, mida teed, ja Urmase puhul see kõik nii oligi."

Austajannasid käis järel hordide viisi

1990. aastate alguseks saavutas Urmas Ott tuntuse kogu toonase Nõukogude Liidu televaatajate seas, sest tegi Kesktelevisioonis seitse hooaega (1986–1993) kestnud saatesarjaga "Teletutvus".

Saated, kus Ott intervjueeris NSV Liidu kultuuri- ja ühiskonnategelasi, olid menukad. Saatejuht, kes harrastas kuulsustelt naerulsui pärida, palju nad palka saavad, oli tipus. Fänne oli jalaga segada.

Oti sõber Sirje Endre on jutustanud veebilehele Teatritasku, et tabusid lammutanud teletähel käisid naised sõna otseses mõttes järel: "Austajannad käisid tal Moskvas ja Vene teistes suurlinnades sabas, kasukaääred lohisesid, daamide põsed lõkendasid.

Sajad kirjad, mis tulid Oti nimele ETVsse, õhkusid tundeküllusest. Seletamatul kombel oli Otil samas õnnestunud luua olukord, et väga vähesed teadsid, kus ta elas, ja telefoninumber oli mõistagi salastatud."

Üksildased vanaduspäevad ei pelutanud

«Selle tööga, mida teen, on perekonnaelu raske siduda,» kõneles Urmas Ott ajakirjale Aja Pulss aastal 1988.

«Minuga oleks küllalt raske koos elada. Mul on kompleksid. Olen harjunud ikka silmas pidama vaid iseennast, mul puudub kogemus arvestada teist inimest. Kõige tähtsam on mulle olnud töö, püüdlused, ma ei taha öelda, et karjäär. Ja ausalt öeldes olen juba mööda lasknud magusama aja perekonda luu,» arvas ta 30ndate esimeses pooles noore mehena.

Ott lisas, et teda ei peluta üksildased vanaduspäevad, mis suure tõenäosusega ees seisavad: «Minus puudub ka see merkantilism, millega näiteks mu ema mind ähvardab: «Aga tuleb vanadus ja sul ei ole mitte kedagi, kes helistaks, külla tuleks, sinu eest hoolitseks…» Kõik võib olla… Ma ei tea… Aga ju ei ole olnud ühtegi inimest, keda oleksin väga enda kõrvale tahtnud ja kes mind oleks tahtnud. Võib-olla on see kurb jutt. Aga nii see on.»

Ott ei varjanud, et pereelu ja kõik sellega kaasnev ei käi kuidagimoodi tema plaanidega üht jalga: «Ma ei ole nõus külmkapiraha koguma ja pärast vaatama laste tantsu ümber selle kapi.

Ma ei ole nõus sõitma äia-ämma autoga nädalavahetuseks muru niitma. Ma ei suuda taluda etteheiteid, et olen hilinenud õhtusöögile ega ole helistanud. Tunnen ennast kõige paremini üksi.»