ARVUSTUS: “Inferno” - kaks tundi kestev paha uni või kihiline nagu kook?

Esimesi kaadreid vaadates tundub, nagu oleks seda kõike juba kuskil näinud. Jah, muidugi, “Da Vinci koodis”! Erinevused on pigem pisiasjades. Da Vinci asemel keerleb sündmustik Dante ümber. Da Vinci saladuste võtit varjava pisikonteineri asemel on pöidlajäljega avatavas kestas saladuslik kaardikepp, mida kõik jahivad. Jeesuse vereliini kandjast naise asemel on semiootikahuvilisest arstineiu (Felicity Jones). Ja kui juba põgenemiseks läheb, tehakse seda ühel hetkel nüüdki naisterahva miniautoga, ainult et Smarti asemel on Fiat 500 (aga nojah, Itaalias ju filmi tegevus suuresti toimubki).

Põgenemist on ohtralt, läbisegi painajalike kaadritega keskajast teeb see filmi paha unenäo sarnaseks. Ja see, kuidas filmis tuleb jooksu pealt mõistatusi lahendada, meenutab jookse-ja-mõtle-tüüpi arvutimängu, kus tuleb samuti ilmutada nii osavust kui nutikust (esimesena tuleb meelde “Tomb Raider” – ehk seepärast, et sellestki üsna kähku film tehti). Ainut et joystick on kellegi teise käes ja meile on antud võimalus seda pealt vaadata. Lisaks näpuotsaga armastust ja kiima ning isegi üks seksistseen, millest tänapäeva kassahittides ei paistagi enam pääsu olevat. Aga lõpuks on Langdon ettearvatavalt edukas ja kurjus saab teenitud palga.

Nii et kondikava ei üllata. Kurja ja batsillidega mängiva miljardärist geeniusega võitles James Bond filmis “Moonraker” juba 1979. aastal. Ja ideaalse ühiskonna loomise võimalustega mängis Platon juba mitusada aastat enne Jeesuslapse sündi. Aga millisele kassahitile, eriti märulile, sarnaseid asju ette heita ei saa? Intelligentne märul – nii võikski seda filmi määratleda.

Filmist leiab ka mõne küsitavuse. Mis ajast näiteks Maailma Terviseorganisatsiooni auväärt ametnikud hambuni relvastatult ringi käivad? Ja kes on neid niimoodi kaklema õpetanud, et isegi mõni FBI eriagent neile alla jääks?

Aga hoopis teine vaade avaneb siis, kui vaadata mitte seda, millest see film tehtud on, vaid kuidas. “Inferno” peidab endas üsna mitut kihti – mida edasi, seda enam sarnasused "Da Vinci koodiga" kaovad. Põnevus püsib lõpukaadriteni, üks ootamatu süžeepööre järgneb teisele sellise kiirusega, et vahepeal on seda raske jälgidagi (kuigi järg käest päris ära ei kao). Head osutuvad pahadeks ja vastupidi rohkem kui ühel korral. Ja ühel hetkel tuleb välja, et see, mida on seni reaalsuseks peetud, on hoopis kellegi loodud konstruktsioon nagu “Matrixis”.

Sama koomiksilikult lihtsakoeline, nagu Bondi filmid, pole “Inferno” kohe kindlasti mitte – kohati on dialoog nii sügavaks aetud, et pakub äratundmisrõõmu ja juurdlemisainet nii semiootikutele, filosoofidele kui ka kaasaegse konstruktivismi uurijatele, kultuuriajaloo fännidest rääkimata.

Ja nagu öeldakse telepoe reklaamides, seegi pole veel kõik: kauba peale saab vaataja põhiliste vaatamisväärsuste miniekskursiooni Firenzest, Veneetsiast ja Istanbulist – seejuures kohtadest, kuhu pääseb muidu vaid ropu raha eest. Hingematvalt ilusatest Itaalia maastikuvaadetest rääkimata.

Nii et üsna mitmetahuline film. Ja igav ei hakka seda vaadates küll hetkekski.