Age Oks sai Londonis tunda töökiusamist (1)

"Tegin hüppe, mille maandumise järel ma täisjalga maha panna ei saanud. Hull lugu oli see, et pidin veel järgmisest stseenis lavale minema.

Imekombel suutsin kuidagi varvastel natuke tippida ja mu partner Toomas (Edur) päästis jala maha toetamise probleemi nii, et võttis mu ilmatu pikaks ajaks tõstesse.

Valus oli, pisarad voolasid, hirm ja vastutus etenduse jätkumise ees oli nii suur, et olin valmis ühel jalal tagasi minema. Füsioterapeut pidi mulle ütlema, et istu maha, kolmanda vaatuse tantsimisest ei ole juttugi, sest sa ei suuda isegi käia.

Õnneks lõppes kõik siiski hästi ka publikule, sest kätte saadi üks meie trupi tantsupaar, kes oli päeval Austraalia reisilt naasnud ja valmistus just magama heitma. Kolmanda vaatuse alguseks on kell päris palju.

Et ajavahega kohanemine kergemalt läheks, oli naine just unerohu võtnud ja mees endale kokteili seganud. Õnneks nad olid valmis tulema, riietusid küll Londoni taksos.

Vaheaeg venis kolmveerandtunniseks, kuid teatris on etenduse jätkumine üks pühamaid reegleid ja seda me ei murdnud. Jala paranemine võttis küll mitu kuud.

Mu karjääri jooksul on olnud päris palju vigastusi ja raskeim oli minu jaoks alati traumadejärgne tagasitulek. Vormi taastamine nii konkurentsitihedal alal oli iga kord kohutav eneseületus.

Iga kord pidin oma kuulumist just sellele positsioonile uuesti tõestama. Tagantjärele mõeldes, neil aegadel oleks võinud professionaalset abi paluda just psühholoogilise poole pealt.

Kuid õnneks on ka see kultuur 20 aastaga palju arenenud. Nii paljud karjäärid on just psüühika pärast närbunud.

Sellest ajast on mul ka tööalane kiusamiskogemus. Olles priimabaleriin, lakkas terve teatri juhtkond Londonis mind isegi tervitamast, sest mu vigastus ei olnud pikemat aega paranenud.

See on meeldejääv kogemus, millest ma võin aru saada, kuid mitte kunagi andestada. See andis olulise tõuke vahetada truppi ja läksime Toomasega hoopis Birminghami."