ARVUSTUS: "Tüdruk rongis" - traagiline krimilugu või popkorni-maiguline naistekas? (3)

Film räägib 30ndates Rachelist (Emily Blunt), kes on pehmelt öeldes õnnetu: ta lahutas mõne aasta eest oma näiliselt täiuslikust abikaasast Tomist (Justin Theroux) ning uputab kõik mured viinapudelisse. Õigemini veepudelisse, igapäevaselt rongis sõites trimpab ta viina just sellest läbipaistvast pudelist, et mitte liiga silma torgata. Racheli kinnisideeks on üks paarike, kelle kodust ta igapäevaselt rongiga mööda sõidab. Scott (Luke Evans) ja Megan (Haley Bennett) paistavad talle täiusliku kooslusena, ent ühel hetkel peab isegi vintis Rachel roosad prillid eest võtma, näib, et Megan petab oma abikaasat ning tagatipuks kaob ta üldse…

Edasine keerlebki selle ümber, mis Meganiga ikka juhtus. Mainitud tegelaste kõrval on selles müsteeriumis kandev roll ka Tomi uuel kaasal Annal (Rebecca Ferguson) ning psühhiaater Kamal Abdicil (Edgar Ramírez).

Film põhineb Paula Hawkinsi bestselleril „Tüdruk rongis“. Raamat on kirjutatud põhimõtteliselt päeviku vormis – kordamööda Racheli, Anna ja Megani silme läbi. Filmis on seda hoopis keerukam edasi anda, kuigi lavastaja Tate Taylor seda tahab. Paraku mõjub see vastupidise efektina. Filmi esimene tund venib seetõttu, et lavastaja üritab kolme naist eri pilgu läbi tutvustada. Samas kujuneb keskseks ikkagi Racheli lugu ja selle fookuse võinuks alguses rohkemgi paika panna. Olgu algteos nii haarav kui tahes, aga filmi puhul tuleb mõndagi välja jätta. Näiteks „Lohetätoveeringuga tüdrukuga“ (rootslaste versioon) see toimis.

Olen kuulnud, et paljusid raamatu fänne häirib seegi, et filmi tegevus toodi Londonist New Yorki. Tunnistan ausalt, et mind mitte, aga ikkagi tekib küsimus, miks seda üleüldse vaja oli? Mis see filmile juurde annab? Vastus on, et mitte midagi. Muide, peaosatäitja Emily Blunt on ju ka ise britt, aga nüüd pidi selle filmi tarbeks aktsenti varjama. Üldiselt saabki näitlejaansamblist ennekõike välja tuua Blunti. Võib-olla julmalt öeldud, aga ülejäänud on pigem nii-öelda taustajõud, kellele stsenaarium ei anna palju ruumi tegelaskujude iseloomujooned hästi välja mängida. Ilmselt ei kuule väga tihti komplimenti, et keegi näeb tõesti välja eheda alkohoolikuna, aga Bluntil see üldiselt õnnestub. Jumal tänatud, et on olemas grimm ja ennekõike ripsmetušš, mis sujuvalt laiali hõõruda. Räsitud välimuse jaoks ei tohtinud Blunt olla ideaalses kaalus, aga ta oli võtete ajal rase ehk nii ehk naa pisut juurde võtnud.

Aga ka Blunti ehedus ei muuda seda, et filmi lõpp mõjub pigem koomiliselt. Ehk kulminatsioon, kus kurikael selgub. Raamatus tundus see tõsiseltvõetavamalt, aga filmi puhul jäin korra mõtlema, et lugu meenutabki veidi niinimetatud naistekat, kus ka seebiooperlikke elemente. Voolaku või veri, aga mõne koha peal hakkas ka kinopublik naerma. Lõputiitrite ajal mõtlesin, et oma lihtsuses ja ka väheste tegevuskohtadega oli film veidi telefilmilik, aga hiljem vaatasin, et läks maksma koguni 45 miljonit dollarit. Ilmselt panustati palju turundusele. Viibisin eelmisel nädalal  New Yorgis ja igas metroojaamas vaatasid selle linateose postrid vastu, rääkimata üldisest linnapildist.

Aga eks turundus inimesed kinno toobki. Vastuseks pealkirjas olevale küsimusele - nii üht kui teist. Lisaks krimiloole on fookuses ka peategelaste üpris segane eraelu. Või oleks siis isegi õigem defineerida: krimielementidega kerge meelelahutus.

Kes pole veel raamatut lugenud, soovitan alustada pigem sellest. 

Punktid: 6/10