Anne MaasikFoto: Teet Malsroos
Inimesed
11. oktoober 2016, 04:00

Anne Maasik: nii sassis peaga, kui Inga Lunge, mina lavale ei läinud! (68)

"Väga püüdlik laps, aga suhteliselt kramplik – ma ei tea, kas mina ka kogu aeg nii krampis olekus olen," naerab laulja ja näitleja Anne Maasik, kes jälgis pühapäeva õhtul huviga noore kolleegi Inga Lunge etteastet näosaates.
KOOPIA: "Ingat oli püütud küll minuga sarnaseks teha, aga naersin, et nii sassis peaga, kui tema, ma ikka lavale ei läinud," muigleb vägeva häälega näitleja Anne Maasik. "Olen muidu, mis olen, aga enne esinemist kammin alati juuksed ära!" Foto: Tiina Kõrtsini

Inga kehastas Annet mõistagi looga "Rändaja õhtulaul".

"Lootsin, et ehk laulab ta mõnda muud laulu, aga ei, ikka seesama jälle," muigab Anne, kes sättis end üleeile esimest korda elus näosaadet vaatama. Üksnes Inga numbri pärast. Seda poleks olnud võimalik mööda lastagi, sest saateõhtul sai Anne ohtralt telefonikõnesid sõpradelt-tuttavailt, kes pärisid, kas ta ikka näosaadet vaatab. "Mõned mu tuttavad olid väga vihased ja ütlesid, et kuidas niimoodi ikkagi võib, sest see laul on mõnedele lausa püha," kõneleb Anne hinnangutest, mida ta tolle õhtu jooksul oma lähiringist kuulis. "Ma saan neist ka aru, aga selle jutu peale saatsin nad metsa. Ütlesin, et mina ei solvu millegi peale ning Ernst Ennot ei saa ka keegi ära solkida – tema lihtsalt on, ja et võtku nüüd kõik Inga etteastet rahulikult!" 

"Eks lihtsaid asju olegi raske teha." 

Anne tõdeb viisakal toonil, et toda numbrit oli iseenesest üsna huvitav näha, kuid maksimumpunkte ta noorele kolleegile siiski andma ei kipu. "Inga tegi mind ülipüüdlikult, aga trampivalt sõdurlik mulje jäi kogu etteastest," muheleb ta. "Kohati sai ta enam-vähem tämbri kätte, kuid sõnadest ma aru ei saanud. Olen oma arust selge diktsiooniga." 

Ingal oli Anne arvates siiski raske seda lavanumbrit luua. "Eks lihtsaid asju olegi raske teha," sõnab ta heasüdamlikult naerdes. "Nende keeruliste numbritega, kus on tantsu ja liikumist, mida nad näosaates teevad, on märksa lihtsam hakkama saada." 

Seesama lihtsus, millest Anne räägib, näis tema sõnul ka grimeerijail üle jõu käivat. Tema enda ja aegade jooksul Anne kontsertidel "Rändaja õhtulaulu" kitarriga saatnud Heikki-Rein Veromanni välimuse jäljendamisega näosaate numbris pole Anne kaugeltki rahul. "Heikki kuju oli näosaates küll täielik paroodia, teda poldud püütud isegi väliselt sarnasemaks teha," lausub ta. "Ingat oli küll püütud minuga sarnaseks teha, aga naersin, et nii sassis peaga, kui tema, ma ikka lavale ei läinud. Olen muidu, mis olen, aga enne esinemist kammin alati juuksed ära!" 

"Mõni sai laulule lõpuks pihta!" 

Samal ajal, kui Anne iseenda parodeerimist teleekraanilt jälgis, luges tema poeg Hannes internetikommentaare ja andis emale teada, mida publik asjaloost arvab. "Rahvale Inga meeldis, osa kommentaare olid sellisedki, et nad Anne Maasikut silma otsaski ei salli ning nüüd Inga laulis ometigi selle laulu nauditavaks," sõnab Anne leebe irooniaga. "Küllap mõni sai siis laulule lõpuks pihta ka! Kui mina laulvat, siis pidid külmajudinad mööda selga jooksma, sest see pidi nii õudne olema! Seda ütles ju Tanjagi, et on kolm korda proovinud kuulata, aga pole suutnud lõpuni kuulata. Peab see ikka vägev laul olema, ise pole sellest arugi saanud!" 

Tulnuks Inga enne "Rändaja õhtulaulu" etteastet Anne juurde nõu ja abi järele, saanuks ta tõenäoliselt nii mõnegi õpetussõna kaasa. "Oleksin osanud aidata küll," ütleb Anne, kes on laulja-näitlejatöö kõrvalt aastaid ka Vanemuise draamastuudio juures pedagoog olnud. "Eks ma vastavalt tema enda näitlejanatuurile siis näpunäiteid andnuks."