Inimesed

"Türrenjeebel, kuidas sa sõidad!" ehk Teedel ja tänavatel kohtab uskumatuid autojuhte (1)

Õhtuleht.ee, 8. oktoober 2016 04:00
Teedel ja tänavatel kohtab uskumatuid autojuhte.Foto: Urmo Udras
"Tsirkuses sõidavad karud ühe ratta peal, ma ei saa nüüd keset teed parkivast rekka’st mööda," mõmiseb eelmisel kuul vahtralehed masina küljest korjanud noorjuht ja painab pedaali. Rahulikult nii sajaga sõitev veok, aga ka samas tempos vastutulev liinibuss keeravad peaaegu kraavi. Jah, liikluses kohtab igasuguseid juhte. Siin on mõni värvikam neist.

Põllumajandusühistu direktor

"Türrenjeebel, kuidas sa sõidad," karjub kaassõitja ning võtab prillid eest, et turvapadi neid läbi pea kuklasse ei lööks. "Mul on väikesed lapsed ja suur laen."

Sohver ei tee kuulmagi. Tal on sada ettevõtet ja projekti ning ta töötab autos nagu kontoris. Püsikiirusehoidja on peale lükatud, GPSi pilt hoiatab lähenevate kurvide eest, vasak põlv kontrollib rooli, paremale on pandud läpakas.

Jah, juht on praegu VOLISe kaudu vallavolikogu istungil ja annab just oma hääle hajaasustuse veeprogrammist toetuste saajate nimekirja kinnitamiseks. Paraku heliseb täpselt nüüd telefon ja vastamiseks tuleb energiajoogipurk ettevaatlikult uksetaskusse poetada.

Kes lasi läbi inimese tüüpprojekti, mis näeb ette vaid kaks kätt? Kaasreisija ei julge midagi öelda.

Viisakas bemmivend

Parema meelega istuks ta kodus, vaataks telekast "A-Rühma" ja jooks kakaod, aga no töö ootab – sai ju ometi lubatud! Niisiis tuleb liikuda.

Rehvide soojendussõitu meenutav sõelumine, vaheletrügimine, jalakäijate pritsimine, närviline tuututamine selja taga, kui sa rohelise fooritule süttimisel juba teisel pool ristmikku pole – see kõik väsitab teda samamoodi nagu iga korralikku kodanikku.

Ta teab: liikluseeskiri on tehtud selleks, et teelised jõuaks turvaliselt sinna, kus neid oodatakse. Jalakäijad on ka inimesed, isegi jalgratturid on inimesed. Kui eessõitjal on juba 103 rauas, pole enam mõtet hakata mööda kimama.

Jah, vahel harva, kui ta on isegi enda kohta põhjalikult sisse maganud, lükkaks ta maanteel nii 115 peale, aga enamasti keerab äkki ette sadulveok ja sellest möödumine on juba tülikas ettevõtmine. "Kuradi karma-rekka," pomiseb ta siis.

Selliseid juhte on teedel tuhandeid, aga just tema paistab silma, kuna… ta sõidab BMW maasturiga. No oli soodne ja suur ja… tegelikult talle BMW meeldib. "Saksa inseneride sajanditepikkuse töö kvintessents," muigab ta ja paitab pilguga pilli.

Kaasliiklejad käituvad aga kummaliselt. Muidu eeskujuliku sohvrina tuntud 1,5 miljoni kilomeetri mees sõidab oma koliseva Passatiga maanteel mööda, sest see on ta pika elu esimene võimalus BMW-le tagatulesid näidata (piilub veel kohakuti jõudes bemmi juhti – et kas on purjus või laksu all).

Pargib viisakas maasturiomanik poe parklas masina esimesele vabale platsile, tulevad võõrad inimesed osavõtlikult uurima, ega härra ole eksinud – sinised

invakohad on ju ometi sada meetrit ukse poole.

1,5 miljoni kilomeetri mees

Oma juhiloa tegi ta Hruštšovi ajal. Brežnevi päevile jäi periood, kui ta käis kord kuus Põlvast Tallinnasse aruandeid viimas. Mahukas aktide-mapp puhkas vana hea

GAZ 52 kõrvalistmel. Polnud laita auto, pärituulega orgu sõites värises spidokaseier 90 lähedal. Kolonnist mööda sellega muidugi ei spurtinud, ning kui enda taha rong tekkis, tõmbas viisakas juht teeserva ja kallas termosest kohvi välja. Mootoreid (28 liitrit sajale!) vahetati iga 30 000 kilomeetri tagant, ühe kärsatas õhtale koguni 8000ga.

Nüüd on tal päevinäinud Passat, universaalkerega. "Saab autole nädala jupid korraga ära tuua," muigab mees. Klassikokkutulekule – keskkooli lõpust möödub 55 aastat! – sõites häirivad teda kõige rohkem tüübid, kes istuvad 10 kilomeetrit taga, nokk sabas kinni, et siis viimaks pimedas kurvis mööda sõita.

Juhtub spidokaseier sirgel teel üle saja libisema, palub ta kaasreisijailt vabandust: "Need moodsad autod ju ei kolise, iva ei pane tähele, millal kihutama kukud."

Vahtraleht läks kollaseks ja chihuahua’ke hüppas rooli

"Esimest korda näed foori või, pane gaasi!" "No ja siis tuli mu chihuahua’ke kotist välja, värises ja ronis sülle ning täpselt see hetk hüppasid mingid penskarid vöötrajale. Kuidas me ehmatasime!"

"Osta endale auto, mis edasi läheb, maakas!" "Viimane kord, kui Tartu lähen – viis korda tehti tee peal pilti!" "No ja siis tuli Krissult sõnum, et mis teeme lõuna ajal, ja ma hakkasin vastama ja mingi raffas siis järsku tuututas – roheline oli juba nagu umbes tund aega olnud."

"Tra, ma ei või enam poe ette parkida wä? Need invakohad seisavad ju mingi elukaua tühjana. Ma käin siva poes ära, a no mingil idikal on vaja mölisema hakata!"

"Sõidab mul nii sabas, et ma miskihetk vaatasin – kes see tüüp mul tagaistmel on. Ootasin vaikselt, kui fooris kollaseks läks ja siis panin pidurid põhja. Mul kasko peal, savi, kui sisse paneb. Küll ehmatas. Tema sai pidama, aga peeglist nägin, kuidas kolmel autol hakkasid ohutuled vilkuma. Õppigu sõitma."

Sugu ja vanus ei oma tähtsust. Tüüpe, kes sõidavad, nagu kaasliiklejaid poleks olemaski, leidub palju. Osa neist on äsja vahtraleheeast väljakasvanud noorukid, kes arvavad end nüüd maailma parimate pilootide sekka.

On ka ilmaelus solvunud ja oma pahameelt teistele sohvritele demonstreerivaid pensionieelikuid. Rääkimata juhtidest, kes ei pane üldse tähele, mis ümberringi toimub, õnneks on nad sageli tankisuurustes masinates ja kaugele näha.

Akronüümimees

"Eile nägin foorumis kuulutust. Müüakse iludust. Saad aru, tal on DSG, ESP, ASR, TCS, EBD, VDC, PAS, ACC, EBD. 12 000 eurot."

Akronüümimees pole mingi oss, suvaline Subaru Siim, kes "Padjaklubi" Laurale kolm last teeb. See vend tegelikult ka teab autodest. Ta on neisse natuke armunudki.

Kui saaks, jooks ta Saku Heleda asemel bensiini (oktaanarv 98). Aga ta ei joo, sest bensiin maitseb kehvasti ja jätab, kui juhtub tilk jakile kukkuma, halva lõhna külge.

Ta võib rääkida autode ajaloost pikemalt kui Vseviov müstilisest

Venemaast. Millal Mercedes sai kurvad silmad ja Scorpio ehmatanud kala näo? Akronüümimees teab peast vastust esmaesitluse kuupäeva täpsusega. Ta võib vaba käega joonistada bokser-, wankel-, rida- ja v-mootori töötsükleid. Ta suudab eristada Mitsu evo IIX ja IX. (Neil ei ole vahet).

Ometigi ei ole ta kasvanud õlise garaaži kõige õlisema nurga kõige õlisemas tööriistakastis. Tõenäoliselt töötab ta interneti lähedal ja lihtsalt loeb palju. Kui autol juhtub rehv lõhkema, helistab ta kohale puksiiri.

Taksojuhist pereema

Viiendikust Kätlin tšätib kõrvalistmel uue klassivennaga, 3B poiss Lennart vaatab juhitagusel platsil lemmikjuutuuberi öiseid postitusi.

Selline laste paigutus hommikusel kooliringil on vajalik, et ema ulataks parema käega turvahälli kiigutama – kuuekuusel Stenil tulevad esimesed hambad.

Neil harvadel kordadel, kui eksmees on nõus vanemad lapsed ööseks enda juurde võtma ning ema soostub pisipõnni vaatama, korjab ta linna pealt vanad klassiõed pardale ja sõidutab tunniks-paariks kohvikusse.

"Sa kimad nagu taksojuht!" kiidavad sõbrannad, kui pereema on 300meetrisel lõigul keeranud sisse tellise alt, ületanud lubatud kiirust kaks korda ja teinud kõrvalpõike ühesuunalisse tänavasse, mõistagi vastassuunas.

"Kuule, kui keegi vastu ei tule ja ma teisi ei sega, siis mina sõidan, nagu saab," ei viitsi juht peent irooniat pikalt kuulata.