Mustlanna Veera: "Vaaremalt päranduseks saadud kaardipakk ootas oma aega väga pikalt." (14)

Aastakümneid on Veera Sokolova juhtinud Tallinna mustlaste kultuurikeskuse tegevust. Kunagises Tallinna romarestoranis mustlasromanssidega kliente võlunud veetleva kontraaldi Veera esinemisi võib viimastel aastatel kuulda Raekoja platsi servas restoranis Troika. Vaaremalt päranduseks saadud kaardipakki aastast 1837 said televaatajad aga näha saatesarja "Selgeltnägijate tuleproov" teises saates.

Tsaariaegsed kaardid ei hakanud aga kaamerate valguses jooksma. Kuigi oli ka parastajaid (noh, mustlane, ei saanudki hakkama!), juhtum Veerat ei kurvasta. "Ju siis pidi nii minema. Pealegi, armastan vaadata tulevikku ning osutada ohtudele, mitte sorida minevikus."

Veera kasutab ennustamiseks teistki erilist kaardipakki ja tema klientideks on tõeline rahvaste paabel – lisaks venelastele käivad tema käest tulevikku teada saamas eestlased, sakslased ja soomlased. Muuseas Veera klientideks on ka teised mustlased.

Küsimusele, kas mõnikord on tulnud ka pärast restoranis musitseerimist kliendi lauda istuda ja talle kaarte panna, puhkeb mustlanna naerma: "Romansid ja ennustamine on kindlalt lahus! Enamik Troika külastajaid ei teagi, et ma ennustan. Ma ei ole seda afišeerinud!"

46 aastat tagasi lõpetas Veera Moskva lähedal Mitšurinski linnas keskkooli. Lauljast ema soovitusel läks tüdruk tööle riiklikku hoiupanka inkasso osakonda. Omaaegsest suursugusest Moskva mustlassuguvõsast põlvnev Veera muigab, et küllap tundub see tänapäeval paljudele uskumatuna – mustlanna pangas –, aga täpselt nii see temaga oli ja tööga tuli ta hästi toime.

Väike kõrvalepõige: Veera sõnul võiks ta oma esivanematest raamatu kirjutada – aadlikust vaarisa kuulus tsaari ihukaitserügementi, vaarema aga oli õnnistatud lisaks fenomenaalsele ennustamisoskusele ka hea lauluhäälega.

Aastaga töötas nooruke Veera end üles, talle usaldati kassapidaja ametikoht. "See oli kõva sõna, tegelesin asutuste ja vabrikute väga suure rahaga."

Oma esimesel töökohal saadud õppetunnist räägib Veera, et talle sai selgeks põhitõde – raha tuleb ikka ise teenida, see annab sõltumatuse ja vabaduse.

Õppis kaarte laduma neli aastat

"Ema kinkis vanaemalt päranduseks saadud kaardipaki mulle siis, kui sain 20aastaseks. Aga juba siis oli minu elus muusika, mind kaardid ei tõmmanud. Ma ei osanud nendega midagi peale hakata!" Veera sõnul oli tema unistuseks minna mehele ja saada kahe lapse emaks. "Täpselt nii ka läks! Minu ellu tuli suur armastus, pulmad olid 1975. aastal Eestis, mees suunati Tallinna tööle. Ja ma sain poja ja tütre!" Kaardid ootasid oma õiget aega tervelt 20 aastat, alles siis tundis naine nendega sidet.

Oskused ei tulnud aga päevapealt. Esimesed kaardid pani Veera oma tuttavatele ja sõbrannadele. "Ennustamine oli minu jaoks pigem hobi, mitte töö. Väga paljud teadsid mind kui lauljat, mitte ennustajat."

Veera sõnul kasvasid oskused kuudega, justkui vaarema oleks talle teispoolsusest abistava käe ulatanud. Veera kinnitab, et ta ei tea ka ise, kuidas see kõik õnnestub. Peopesaltki võib palju informatsiooni lugeda ja Veera sõnul kõnelebki ta sellest, mida ta näeb, kuigi ei pea ennast hiromandiks. "See on tõsine teadus! See ei ole nii, et võtad käe pihku ja lihtsalt räägid."

Naljaviluks ei maksa kaarte panna

Endassetõmbunud ja ennustuste suhtes skeptiline nooremapoolne eestlane eelistab endale ise kaarte panna. Oskused pole justkui olulised. Ja raamatuäridest ning internetipoest saab valida väga erinevate kaardipakkide vahel. Eestlased armastavad Tarot’ kõrval inglikaarte ja nõid Nastja kaarte. Nendega annab kenasti päeva alustada.

Samas hoiatavad teadjad, et sage kaarditõmbamine võib tuleviku vussi keerata. Kas ka mustlanna Veera selles ohtu näeb? "Kui võtta seda kui mängu ja tujutõstjat, siis mitte. Kui aga tõsisema eesmärgiga, siis tuleb sisetunne ja taju lisaks, tekib märgiline süsteem ja kas te ikka oskate hiljem seda infot kasutada?"

Veera hoiatab, et kuni 33. eluaastani ei peaks ennustamisega tegelema. Põhjus on lihtne: kuni selle ajani pole inimese hing lõplikult välja kujunenud, see on nõrk, negatiivsuse poolt mõjutatav.

Tarot’ kohta ütleb Veera "rasked kaardid": "Tõese pildi annavad nad siiski, kui nad on lõpuni laotud, üldpildina – mitte üksikult kaardipakist väljatõmmatult. Neid tuleb laduda nii nagu vaja – lõpuni, muidu petate iseennast. Mina neid ei kasuta."

Veel arvab Veera, et mitte igaüks ei peaks kaardipanekuga tegelema. Isegi kõik mustlased ei ennusta. Veera kinnitusel tegelevad ennustamisega ainult mustlannad, mustlasmehed hoiavad kaartidest kaugemale. Samuti ei pane mustlanna endale kaarte.

Küll aga on Veeral ette tulnud seda, et tänaval tekib võõra inimesega silmside, inimene ise teeb paar sammu tema poole ja kõnetab teda. "Tekib vestlus ja siis selgub, et inimesel on hinge peal mure."

Kui kaardid näitavad midagi sellist, mis võiks inimest ehmatada, kuidas käitub ta siis? "Ma hoiatan võimaliku ohu eest, mis neid teatud aja jooksul ees ootab. Kui surm on lähedal? Ka sellest saab rääkida väga korrektselt. Saatust muuta ei saa täielikult, kuid ohtusid saab hajutada."

Eestis 41 aastat elanud mustlanna Veera ei kujuta oma elu ette mitte kusagil mujal kui Tallinnas, siin on ta sündinud ja siin elavad tema poeg ja tütar, ka lapselapsed. "See on minu elu ja mulle see meeldib!"

Veeral on palju tuttavaid ja sõbrannasid. Ka eestlaste seas, just nemad ärgitasid, et Veera "Selgeltnägijate tuleproovi" läheks. Veera sõnul tahtis ta seal ennast eelkõige proovile panna. "Ma pidevalt kontrollin ennast. Palun ka kliendilt tagasisidet, kuidas tal on läinud."

Tagasisidega ei olda kitsid – Veera on saanud tänuks kirju, postkaarte ja lilli.

Muuseas, Veera suur kirg on orhideede kasvatamine. Neid on tal kodus koguni 30. Üks haruldus on lilla-roheliste õitega kuninglik iludus. Oma lilleaia on Veera ka fotodele jäädvustanud.

Kuidas Veera üleliidulise konkursi võitis, kuid siiski kõrvale heideti

"Eesti lauljatest on mu lemmikhäälteks Jaak Joala ja Silvi Vrait. Olen kohtunud ka Anne Veski ja Marju Länikuga," räägib Veera, kelle esitatud romansid tekitavad paljudes kuulajates nostalgiat.

Veera sõnul avastasid juba Mitšurinski kooli õpetajad, et 13aastasel tüdrukul on ilus lauluhääl. See oli aeg, kui Veera ka ise esimest korda tundis, et ta vist tõepoolest oskab laulda ja laulmine talle meeldib. Igatahes pärast seda osales ta paljudel võistlustel ja konkurssidel. Veera astus ka muusikakooli, kuid kuna perel polnud võimalik lapsele klaverit osta, jäid õpingud pooleli

"Kahekümneselt osalesin üleliidulisel konkursil "Hallo, me otsime talente!", selle ma ka võitsin."

Veera kurvastuseks aga tõsteti edaspidi esile teiseks jäänud konkurenti. Ülekohus tegi hinge haigeks ja Veera ei tea tänini, mis põhjusel ei lastud teda kui võitjat suurele lavale laulma – kas oleks pidanud kellelegi maksma või oli põhjuseks tema mustlasveri?