Inimesed

Trompetijumal Miles Davis põletas elu nii heroiini kui ka prostituutidega (1)

Triin Tael, 28. september 2016, 04:00
MR. COOL: «Igaüks oskab mängida,» on Miles Davis ­öelnud. «Noot moodustab ­ainult 20 protsenti. Aga seda nooti mängiva sindrinaha hoiak – vaat see moodustab 80 protsenti.» Foto: Vida Press
Helivõlur, kes sai võimsa inspiratsioonipuhangu kas või bändikaaslase mängitud valest noodist. Džässi pimedusevürst, kes redutas viis aastat prussakatest ja prostituutidest kubisevas korteris. Riiukukk. Dändi. Poksija. Kameeleon. Seda kõike oli maailma mõjuvõimsaim trompetist Miles Davis, kelle surmast täitub täna 25 aastat.

Davis suri 28. septembril 1991 Californias Santa Monica haiglas vaid 65 aasta vanusena. Muusiku raviarsti sõnul sai talle saatuslikuks kopsupõletiku, hingamispuudulikkuse ja insuldi koosmõju. Ameerika džässikorüfee oli haiglas veetnud mitu nädalat. Elupõletajast trompetistaari viimastel eluaastatel ringlesid kuuldused, et Davis põeb aidsi, kuid nii Miles kui ka tema mänedžer eitasid seda kategooriliselt.

Davisele omast ainulaadset tooni on matkitud kogu maailmas, kirjutas New York Times päev pärast maestro surma oma järelehüüdes. Inimhäälesarnane ja peaaegu värinata, kord kauge ja nukker, kord pealetungiv, kuid ometi elav – selline oli Milesi väljatöötatud trompetiheli.

Ainulaadne oli Davis ka selle poolest, et ta ei jäänud eales ühele stiilile truuks. Iga paari aasta tagant värbas uuendusmeelne artist endale uue ansamblikoosseisu ja lõi uue formaadi. Kriitikud sarjasid pea iga kannapööret – ja ometi tõid Davise stiilihüpped džässmuusikasse alati uusi tuuli. "Ma pean muutuma," ütles trompetiäss kord.

Iga stiilimuutusega muutus ka Miles Davise rõivastus. Teda ei nimetatud asjata dändiks. "Minu jaoks on nii muusikas kui ka elus esmatähtis stiil," on ta öelnud.

Paljud mustanahalised muusikud, nagu näiteks Louis Armstrong ja Dizzy Gillespie, tundsid oma mõjukusele ja kuulsusele vaatamata kohustust publikule laialt naeratada, et valged kuulajad end mugavalt tunneksid. Kuid Miles Davis keeldus olemast meelelahutaja, toonitas muusikaajakirjanik Adam Shatz tänavu New York ­Timesis. Davist süüdistati ülbuses ja vaenulikkuses, sest ta oli tõsise ilmega ning mängis vahel, selg saali poole pööratud. Publikut poleks nagu tema jaoks olemaski olnud. "Kuid ta tegi seda vaid selleks, et kuulda paremini seda, mida kõik teisedki kuulata tahtsid – oma pilli," seletab Shatz.

Kui Davisel aga soolot polnud, võis ta üldse lavalt minema marssida.

Jõukast perest pärit Miles oli hingelt klassikaline boheemlik mässaja, keda ahvatlesid nii tänavahääled kui ka sealsed keelatud mõnud. Ehkki tema iidol, altsaksofonist Charlie Parker oli noorukit manitsenud, et too tema kombel nõela otsa ei satuks, peibutas Milesi heroiin ja 1950. aastate alguseks oli temast saanud täielik sõltlane. Uimastid võtsid ta üle võimust, ta esines harva ning oli lindistusstuudios ettearvamatu.

Kuid 1954 õnnestus Milesil pahest võitu saada. Järgnes hulk mõjukaid salvestusi väikeste koosseisudega, näiteks koos saksofonist Sonny Rollinsi ja pianist Thelonius Monkiga. Peatsegi moodustas Miles oma esimese kaaluka kvinteti, kus tenorsaksofoni mängis John Coltrane. Just see koosseis tõi Davisele esimest korda laiema populaarsuse.

1957. aastal opereeriti Milesi häälepaeltelt sõlmekesed. Selle asemel, et häält hoida, karjus enesekindla ja taktituseni otsekohesena tuntud muusik kaks päeva hiljem kellegi peale nii valjult, et tema hääl sai jäädavalt kahjustada. Siit oligi pärit Davise kähe sosin.

Järgnes kaks edukat aastakümmet tulvil säravaid stiilimuutusi ja mõjukaid albumeid. Kuid 1975. aasta lõpuks oli Davis omadega läbi. Teda piinasid mitmesugused terviseprobleemid: haavandid, uued häälepaelte sõlmed, puusaoperatsioon, limapauna põletik. Džässikuulsus pani pilli käest ja taandus ligi viieks aastaks koduseinte vahele. Tema New Yorgi korteris käinud kirjeldasid seda patupesana täis narkootikume, narkodiilereid, priileivasööjaid, prostituute ja hiidprussakaid. Kuid kauaoodatud comeback kujunes võimsaks. Davis naasis lavale sihiga paeluda nooremat publikut. Popmuusikamõjuline looming kriitikuid ei vaimustanud, ent Davist saatis võimas kommertsedu. Ta paistis mõnevõrra ka isiksusena leebuvat – andis ohtralt intervjuusid, rääkis avameelselt, oli oma elulooraamatu kaasautoriks. Samas tõestas ta end maalikunstnikuna.

Davis jõudis abielus olla kolm korda: tantsijanna Frances Tayloriga, lauljanna Betty Mabryga ja näitlejanna Cicely Tysoniga. Surres jättis ta endast maha tütre, kolm poega ja hulga lapselapsi.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee