Raamat

"Maailm paksude mätta otsast": mõni kelner siiski märkab, et paks ei mahu tooli ära (9)

"Maailm paksude mätta otsast", 29. september 2016, 10:11
Kairi Kuuri ja Fausto Gobbi raamat “Maailm paksude mätta otsast” ilmub 10. oktoobril. 

Katkend peatükist VIII "Paksud restoranis"

Teinekord juhtub ka nii, et kokk just tahabki, et paks sööks topelt. Seda juhtub enamjaolt kohtades, kus jagatakse tasuta toitu. Suurte punnis põskedega paks laps ja vahel ka täiskasvanu äratab kokatädis haletsust, et mis tema küll sellest väiksest portsjonist saab ja siis ta tõstabki neile taldrikule topeltportsu. Ümberkaudsed ei jõua aga ära imestada, kui hea isu paksudel on. Mõnikord juhtub ka nii, et kui peenikesed ei jõua oma toitu ära süüa, siis antakse ülejääk paksule, et küll tema jõuab.

Kuid toit ei ole ainult söömine ega õgimine – sellega on seotud ka kultuur, nauding, suhtlemine, ajalugu ja traditsioonid.

Tänapäeva restoranides ja üldse söögikohtades on toiduvalik enamasti suur, alustades erinevate salatitega ja lõpetades kõiksuguste suppide, praadide ja magustoitudega. Paljudel aga on ettekujutus, et paks peaks tellima ainult salati, sest vaid siis ei lähe ta veel paksemaks. Ometi tahab ka paks proovida erinevaid sööke, olgu nendeks siis veinis hautatud veiseliha, üleküpsetatud pardirind või ka uus turule tulnud hamburger.

Lihtinimese ettekujutus ongi enamasti selline, et paks sööb igapäevaselt ainult rämpstoitu, nii et rasv mööda lõuga särgi rinnale tilgub ja just seetõttu ta paks ongi. Enda kogemusest võin öelda, et aastas mõnel korral tuleb tõesti ette, et sööd ka seda, mida kõvasti sarjatakse, aga see ei moodusta isegi murdosa protsendist paksuks olemise või minemise põhjustest. Niinimetatud rämpstoidu restoranid on aga vaatamata antireklaamile tihti otsast otsani täis rahvast, kelle seas paksude osakaal – kui mistahes ajahetkel klientuuri vaadelda – on enamasti kaduvväike.

Tihti kasutab ka meedia oma populaarsuse tõstmiseks kombinatsiooni „paksud ja söömine“. Kunagi aastaid tagasi väisas Eestit ameeriklasest maailma suurim sumomaadleja, kelle puhul nii pikkus kui kehakaal olid tõesti Eesti inimesele ennekuulmatud. Ajakirjanduses reklaamiti teda juba ette kui meest, kes sööb päevas kümme kana, kakskümmend muna, tosina hamburgerit, loputades selle kõik alla mitmekümne liitri Coca Colaga. Lisaks olid uudise juures veel arvutused, kui palju ehitusmaterjali kulus hotellil tema külastuse tarvis vannitoa ukse suurendamiseks. Mees ise oli šokis sellest, millisel moel tagasihoidlikus väikeriigis tema sugugi mitte tegelikkusele vastavaid toidukoguseid ja söögiisu kirjeldatakse. Lisaks veel sellest, kui palju probleeme ja kulusid ta külaskäik olevat võõrustajatele kaasa toonud, millest tal endal polnud õrna aimugi.

Selline meediatrikk tõstis tõenäoliselt küll väljaannete läbimüüki, aga solvas hingepõhjani kauget külalist, kes enda teada tegeles väärika spordialaga ja oli oma senises elus olnud kõikjal maailmas lugupeetud isik.

Ent tagasi restoranide teema juurde. Kui paks siseneb söögikohta, on ettekandjate esimene mõte, et appi, nüüd istub paks ka meie toolid puruks. Paljudes peenelt disainitud restoranides on toolid koos käetugedega, et peenikesel oleks mugav olla ja küünarvarsi toetada. Paks aga peab end samasse tooli jõuga sisse pressima nii, et raud kintsudesse soonib, ning õdusat õhtut kui purgis viibides nautima.

Mõni kelner siiski märkab, et paks ei mahu tooli ära ja hakkab siis suure häälega uut tooli otsima, nii et paks on terve restorani tähelepanu keskmes, sest on paks ega mahu tooligi ära. Tuleb välja, et paks peab tihti valimagi restorani mitte menüü, vaid toolide järgi, tehes istumisvõimaluse nimel kompromisse maitseelamuse osas.

Muide, ühes väikses Itaalia linnakeses avati restoran, mille omanik on ise paks ja ka ettekandjateks, kokkadeks ning baaridaamideks võisid kandideerida üksnes paksud. Restoran pidavat kogu aeg puupüsti täis olema, vaatamata sellele, et seal muid teenuseid peale maitsva söögi ei pakuta. Pole vähimatki aimu, kuidas nad on hakkama saanud võrdse kohtlemise direktiivi täitmisega kaadri palkamisel, aga arvatavasti peenikesed sinna asutusse tööle kandideerima ei lähegi, sest küllap kõlab paksude restoran neile millegi nii arusaamatuna, et nad ennast sellise töökohaga vabatahtlikult siduda ei tahagi. Kõik ümbruskonna paksud on aga õnnelikud, sest saavad vabamalt hingata ja ometi ennast hästi tunda ning kuuldavasti väisab seda toitlustusasutust rohkelt rahvast ka naabermaakondadest.

Kairi Kuuri ja Fausto Gobbi raamat “Maailm paksude mätta otsast” on võimalik ette tellida soodushinnaga aadressilt www.ohtuleht.ee/paksud

9 KOMMENTAARI

r
Riho 2. oktoober 2016, 23:40
Paksud võiks lõpetada selle hamburgeri söömise, sest muidu lähevad nad lihtsalt lõhki. Nad võiks kodus istuda, sest muidu ei ole teistel ruumi Mcdonaldis!
r
rahulolev 2. oktoober 2016, 22:55
Sageli pole söömine ega vähene füüsiline koormus paksuks minemise põhjus. Tore oleks, kui neid aktsepteeritaks nagu kõiki teisi. Sageli arvatakse, et ...
(loe edasi)
Loe kõiki (9)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee