Eldar Rjazanov ütles "Karnevaliöö" väntamisele neli korda järjest ei (3)

„Mis „Karnevaliöö“? Unustage ära!“ Umbes nii, neli korda jutti, suutis noor režissöör Eldar Rjazanov anda eitava vastuse, kui Mosfilmi juht Ivan Põrjev talle muusikalise komöödiafilmi lavastamist pakkus. Põhjuseks oli Rjazanovi kinokooli aegu iseendale antud lubadus, et ta ei vänta kunagi ühtki komöödiat. Mosfilmi juht oli aga jääralikult järjekindel ja noorel Rjazanovil ei jäänud üle muud, kui hambaid kiristada ning tööle pihta anda.

Kui Rjazanovile näis muusikalise komöödia žanr erakordselt alaväärne ja stsenaariumgi ei meeldinud talle mitte üks põrm, siis noorele näitlejatarile Ljudmila Gurtšenkole oli 1956. aasta detsembris esilinastunud „Karnevaliöö“ kui lotovõit. „Tegin instituudis draamarolle, aga ma nii tahtsin üles astuda kerges žanris. Kuid sääraseid osi filmides lihtsalt ei olnud,“ kõneles Gurtšenko, kes oli filmi tegemise aegu Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi kolmanda kursuse tudeng, aastaid tagasi.

„Siis äkki tuli mu ellu härra Juhus! Esinesin instituudis isetegevusülevaatusel, tantsisin-laulsin ja mind kutsuti „Karnevaliöö“ proovivõttele.“

Selleks päevaks polnud näitlejatudeng filmilindile pääsenud, sest enne viimast kursust üliõpilasi üles ei võetud. „Ma ei teadnud midagi sellest, milline ma filmis välja võiksin näha,“ jutustas Gurtšenko.

„Ma ei teadnud oma nägu ega oma õigeid rakursse, oma plusse ega miinuseid ning seetõttu arvasin, et kui rõhun miimikale, näevad kõik, et olen suur talent!“ Mõeldud-tehtud.

Ljudmila esitas koos kolleeg Juri Beloviga dialoogistseeni, laulis nasaalselt hispaaniakeelse loo ning tegi koletuid nägusid. Ülepingutatud miimika tähendas seda, et Gurtšenkot rolli ei kinnitatud.

"Miks te kogu aeg nägu väänutate?"

Ühel päeval uitas tudengineiu Gurtšenko kõrgetel kontsadel tippides mööda Mosfilmi kolmanda paviljoni koridori. „Samm oli mul kui rahvakunstnikul – eks ma hinges end nii tundsingi,“ naeris näitlejanna, kes põrkas tookord kokku ühe filmitegijaga, kes talle otsesõnu põrutas: „Miks te oma nägu kogu aeg väänutate? Rahunege ometi maha!“ Gurtšenko kuuletus ja sedamaid viidi ta Rjazanovi juurde, lasti Christian Diori stiilis kleit vähem moodsa ja nõukogulikuma vastu vahetada, tehti grimm ning tagasihoidlik soeng – moeteadliku tudengineiu glamuurikiht kraabiti hoogsalt maha.

„Astusin kaamera ette ja minu kristalne unistus täitus,“ õhkas näitlejanna, kes toona jalamaid Lenotška Krõlova rollile kinnitati. „Olin rahul! Lõpuks ometi olin filmis, kus sai rõõmsalt laulda ja särtsakalt tantsida.“

Noormehed armusid Ljudmiladesse

Film, kuhu Gurtšenko nii meeleheitlikult pürgis, oli väga lihtsakoelise süžeega. Ei saa just ütlemata tuumakaks pidada lugu ühe Moskva kultuurimaja karnevaliööst. See peaks olema rõõmus ja pidulik sündmus, kuid maja uus juhataja – erakordselt tuhm, kuid väga innukas juht, seltsimees Ogurtsov – ähvardab asja ära rikkuda, püüdes korraldada õpetlikku ja rahuliku muusikaga pidu. Grupp noori amatöörnäitlejaid annavad endast parima, et ööle siiski elu sisse puhuda.

Vene filmiportaali Kinopoisk sõnul sai sellest filmist etalon, kuidas teha tõelisi filme vana-aastaõhtust nii, et ekraanilt paiskuks tohutu hulk plussmärgilisi emotsioone. Ilmselt oli põhjus eelkõige selles, et film võeti üles vaid kolm aastat pärast Stalini surma ning hirm hea huumori ees oli kadunud. Just sel aastal toimus kommunistliku partei 20. kongress, mis kuulutas Stalini epohhi lõppenuks ja esiplaanile astus Nikita Hruštšov. „Film „Karnevaliöö“ oli jubeda Stalini-aja lõpu ja 1960. aastate nn „inimnäoga sotsialismi“ avalöögiks,“ kinnitab Kinopoisk.

„Säärane kerge ja uusaastapeohõnguline süžee koos kõigile arusaadavate tegelastega oli sõna otseses mõttes šedööverlik!“

Lugu sekeldustest Moskva kultuurimaja karnevaliöö korraldamisel saatis pöörane menu: „Karnevaliöö“ seanssidele müüdi Nõukogude Liidus ligi 49 miljonit piletit. See muusikakomöödia tegi mullu lahkunud Rjazanovist Mosfilmi stuudio trumpässa. Säravast Gurtšenkost, kelle surmast möödus tänavu viis aastat, sai aga üleöö superstaar.

„Pärast selle filmi linalejõudmist armusid paljud noormehed Ljudmiladesse,“ on nõukogude naiste-meeste iidoliks saanud näitlejanna meenutanud. „Neiud-naised tegid endale minu soenguid, kandsid sipelgapihaga kleite ja nii mõnigi kord vaatasin tänaval sookaaslasi mõttega: „Olen see tõesti mina või mitte? Siiski mitte, see on mu austaja!“

See on päris hull, kui iseenda teisikutega tänaval kohtud. Ning neid teisikuid oli tuhandeid! Kui ma filmis laulsin loos „Viis minutit“, et nende minutitega jõuab teha väga palju, siis täpselt viie minutiga oli minust saanud kuulsus, kes enam tänaval anonüümselt jalutada ei saanud. Kõik tundsid mu joonelt ära.“

Aasta pärast komöödia valmimist kuulutasid ajakirja Sovetski Ekran lugejad „Karnevaliöö“ parimaks filmiks ning 1958. aasta üleliidulisel filmifestivalil sai taies mõistagi esikoha. Nõukogude filmiajaloos püsib see ülimalt populaarne linalugu oma publikuhulgaga auväärsel 53. kohal.

Muusika kirjutas läti helilooja

Helilooja Anatoli Lepinit, kes hittfilmile muusika lõi, nimetas režissöör
Eldar Rjazanov filmi täieõiguslikuks kaasautoriks. Tegelikult aga ei olnud helilooja nimi sugugi mitte Anatoli, vaid Anatols ja perekonnanimi Lepin oli vene mugandus läti nimest Liepinš. Lätiga oli tol heliloojal siiski kaunis nõrk side, kui sünnipärane nimi välja arvata. Lepin, muusikainstrumentide häälestaja Jakovs Liepinši poeg, sündis 1907. aastal, õppis ja elas Moskvas. Riias püsis ta vaid aastail 1945–1950, kus lõi balleti „Laima“ ja ooperi „Koidik“. Ta kirjutas ka üksjagu romansse läti kirjaniku Janis Rainise luuletekstidele. Filmimuusika vallas näitas Lepin aga erakordset produktiivsust – tema helilooming kõlab üle 30 nõukogude linateoses.

Seltsimees Ogurtsovi lausetest said kuldtsitaadid

Komöödia kõige naljakamaks tegelaseks kujunes kultuurimaja padurumal direktor Serafim Ivanovitš Ogurtsov – tüüpiline nõukogude tšinovnik, kes millestki aru ei saa, kuid ajab taga oma õigust ning püüab meeleolukat karnevalikava igal moel torpedeerida. Põhjuseks tagasihoidlik tõik, et ta meelelahutusest ööd ega mööd mõika. Sestap rändasid Ogurtsovi ignorantsed fraasid kohe kuldtsitaatide nimistusse.

„–Ну что ж, весьма неплохо, только народу маловато. – Но это же квартет. – Ну так расширьте. Пусть будет большой, массовый квартет.“

„Noh, pole sugugi paha, ainult rahvale jääb sellest pisut väheks.“

„Aga see on ju kvartett.“

„Aga laiendage siis. Las olla suur
kvartett, selline massikvartett.“

* * *

„–Неплохо было бы вам, Аделаида Кузьминична, на новогоднем вечере выступить. – Что вы, Серафим Иванович, с чем? – Вот эту песенку и споёте. Как там у вас, „а я одна, совсем одна“?“
„ – „C надеждой тихой, и мечтою“.
– Прекрасно, только я бы изменил последнюю строчку. Лучше пусть будет „С моим здоровым коллективом“.

„Oleks kena, kui teie, Adelaida
Kuzminitšna, esineks vana-aastapeol.“

„Mis te nüüd, Serafim Ivanovitš,
millega küll?“

„Selle laulu laulategi. Kuidas see oligi, „Mina üksi, päris üksi“?“

„Vaikses lootuses ja unistuses.“

„Imeline, ainult et ma asendaks viimase rea. Olgu parem „Mu vahvas kollektiivis.“

* * *

„– „Этот танец. О чём он?
– О молодости, о любви. – Значит, по-вашему, если наш молодой человек любит нашу молодую девушку, он такие номера будет выписывать?“

„See tants, millest see räägib?“

„Noorusest, armastusest.“

„Teie meelest on siis nii, et kui meie noormees armastab meie neidu,
võtab ta sellise numbri esitada?“

(Ogurtsovi tsitaadid tõlkis eesti keelde Kristiina Bernhardt)