Inimesed

Anna Levandi paneks õpilased tööle ja teeks kõik koolid eestikeelseks (57)

Rainer Kerge, 24. september 2016, 04:00
Foto: Alar Truu
„25 aastat tagasi oleks pidanud selle ära tegema – lasteaiad ja koolid eestikeelseks muutma. Niikuinii olid siis tankid igal pool ja rahvas möllas, muud hirmud olid suuremad. Oleks võinud kõik asjad ühekorraga ära teha. Aga ikka oli vaja jaotada: omad ja mitte-omad,“ arutleb Anna Levandi, 1988. aasta Calgary olümpiamängude järel Eestisse kolinud iluuisutaja.

 

Palju teie presidendivalimisi olete jälginud?

 

Ma ei kommenteeri midagi ega laigi kedagi, aga jälgin hoolikalt ja üritan iseenda jaoks pilti kokku panna: kes oleks minu valik.

 

Igal kandidaadil on omad plussid ja miinused; mõne kandidaadi plussid meeldivad mulle rohkem, mõne omad vähem, aga ei ole ühtegi, kelle puhul võiks öelda, et ta on perfektne.

 

Kehv valik siis?

 

Ei ole kehv, valik on huvitav ja mitmekülgne, kuigi üht selgelt suurejoonelist kandidaati ei ole. Aga mis sest. Inimesed arenevad, võib-olla mõnel kandidaadil pole veel olnud võimalustki ennast korralikult näidata.

Üle-eelmistel valimistel [kui valimiskogus võitis Ilves Rüütli ees], ei olnud minul ka konkreetset eelistust, et just Ilves peaks saama presidendiks. Aga inimene aastatega näitas ennast ja arenes. Loomulikult oli kõigil silme ees Lennart Meri, aga Meri oli president teisel ajal. Tema oli omas ajas nagu päike.

Ükskõik, kes saab presidendiks, inimesena ta esimese aasta jooksul muutub. Ja me praegu ei tea, mis suunas. Presidendi ametiga kaasneb ju metsik vastutus, metsik tähelepanu. President peab iga sõna kaaluma, inimene peab õppima uut moodi rääkima, käituma, elama. Viis aastat – see on pikk aeg.

Ainult ühest asjast ma ei saa aru – kandideerida viie üsna väikese lapse kõrvalt sellisele positsioonile? Sel kandidaadil on praegu riigi ees palju suurem vastutus viie lapse emana kui presidendina. Naisena ma teda ei mõista.

Kahe esimese lapsega ma istusin kodus. Viimasega tegin paralleelselt tööd edasi, ühtegi päeva ei jätnud vahele. Ma tean, mida tähendab üks laps töötava naise kõrval. Viis last – andke andeks, teil võivad olla ükskõik millised abilised, ema ei ole ainult sünnitaja, ema roll on lastele palju olulisem.

Ta on tugev poliitik, tal on väga tugevad omadused. Ma ei välista, et ta oleks kümne aasta pärast minu esimene valik presidendiks.

 

Ma kujutan ette, kuidas feministid teie jutu peale praegu ärrituvad.

 

Mis siia feministid puutuvad? Veel kord: ma tean, mis tähendab töötavale naisel üks väike laps, isegi siis, kui ka isa sada protsenti aitab.

 

Hüppame tagasi teema juurde, kus te väitsite, et kõik presidendid on ametit pidades jõuliselt arenenud. Selles on küllap palju tõtt – ma tean inimesi, kellele oli Rüütli presidendiks saamine halb üllatus, aga kes nüüd tunnistavad, et Rüütel oli omas ajas väga hea riigipea.

Just! Seepärast ma ei võtnudki praeguste kandidaatide kampaaniaid väga emotsionaalselt. Siin tuleb kainelt mõelda, millist isiksust on riigile parajasti vaja, et Eesti riik läheks edasi, et Eesti riik riigina ei lõpeks, ei lõhkeks; et riik olgu väike, aga tugev. Igale ajastule sobivad omad inimesed. Me ei tea – võib-olla poleks praegu ka Lennart Meri kõige parem valik. Tol ajal oli Meri perfektne valik. Ja ka Rüütel oli omas ajas õige inimene presidendiks: et stabiliseerida, rahustada; et elu toimiks stressita ja purskamisteta.

 

David Vseviov ütles mulle ühes intervjuus, kui me rääkisime parajasti Eesti kahest suurest kogukonnast, nii: „Mul oli suur au viibida presidendi kärajatel, ja ma huvi pärast vaatasin, kas seal on esindatud ka venekeelsed inimesed. Peale sümpaatse Anna Levandi minu silm ei tabanud küll kedagi.“ Teie ei ole küll klassikaline Eesti venekeelsesse kogukonda kuuluja, aga ikka, vene keelt emakeelena kõneleva ja pisut kõrvalpilku omava inimesena – mida me oleme valesti teinud, et me räägime ikka veel Eesti venekeelsest elanikkonnast ja nende suurtest spetsiifilistest muredest?

 

Jah, ma pole ehk kõige parem inimene sellele vastama, sest ma olen küll venekeelne, aga Eestis kuulun pigem eesti kogukonda, ma mõistan selle muresid rohkem.

 

Venekeelsete Eesti elanikega puutun ma kokku ainult tööl ja seal me teeme konkreetselt iluuisutamistreeneri tööd. Mul on kümme töötajat, kõigil on vene keel emakeel ja ainult ühe kohta võin ma öelda, et ta ei valda eesti keelt päris nii, nagu ma tahaks. Ülejäänutel pole mingit probleemi, sest meil on segagrupid, eestlased ja venelased koos. Õigemini venekeelsed, nimetame asju õigesti, venekeelne võib olla kes tahes, ma ei hakka vereanalüüsi tegema ja suguvõsapuud uurima. Mind see ei huvita, spordis on ideaalne, kui sportlane hoiab suu kinni ja väljendab end kehakeeles nii rikkalikult kui vähegi võimalik. Suu kinni ja liiguta ennast!

 

Sportlasel ei ole vaja rääkida, aga treener ja pedagoog peab rääkima; ta peab oma õpilasele seletama asjad nii ära, et õpilane aru saab. Mina tööandjana ei saa võtta tööle inimest, kes ei oska teenindada kliente mõlemas keeles. Minu pedagoogid räägivad tunnis mõlemas keeles.

 

Nii väikese riigi puhul on see muidugi täielik nonsenss. Meiegi tundides läheb sama asja kahes keeles seletamisele – meil on vahepeal nagu keelekursused! – raisku väga palju aega, mida võiks pühendada spordile. Aga mõne aja möödudes oskavad kõik meie õpilased mõlemat keelt.

 

Teie uisukool on integratsioonikatel?

 

Absoluutselt! Integratsiooniraha võiks otse meile suunata! Paremat integratsiooniala kui sport ei leia te mitte kuskilt. Me ei saa eraldada iluuisutajaid gruppidesse keele järgi – ikka taseme, oskuste järgi.

 

Ma olen muidugi integratsiooni üle palju mõelnud: miks Eesti venelased ei räägi eesti keelt ja nii edasi. Noh, kui siin loogiliselt mõelda, siis põhjusi on piisavalt.

 

Pole kellegagi eesti keeles rääkida, sest osas piirkondades on venekeelne kogukond suur ja toimib?

 

Ah, jätke nüüd, alati on kellegagi rääkida. Võib-olla Narvas ei ole, aga Tallinnas seda probleemi pole.

 

Vaatame esimesi aastaid taasiseseisvunud Eesti vabariigis. Mida kõigepealt tehti? Lahterdati kogu ühiskond, kogu riik omadeks ja mitte-omadeks. Üldse on eestlastel paranoiline soov otsida igal pool puhtaverelisust. Seda näitavad isegi praegused presidendivalimised.

Foto: Alar Truu

 

Meid on ju nii vähe, meil on hirm.

 

Näidake mulle üks… no ma ei tea – kümnendat põlve puhas eestlane? Või on ainult slaavi veri patt ja muude rahvustega pole probleemi?

 

Kas eestlane ise ei hakka teisi tõrjuma? Hakkab! Kui sa oled tõrjutud, kas sa hakkad armastama? Ei hakka! Vägisi ei armasta keegi midagi.

 

Järgmine küsimus. Leedu andis taasiseseisvudes kõigile soovijatele, kes parajasti Leedus elasid, Leedu passi. Austuse eest, et nad soovivad selles riigis elada ja selle riigi heaks töötada.

 

Leedus ei ole leedukeelsetel ega venekeelsetel inimestel probleeme omavahel suhtlemisega või lahterdamisega omadeks ja mitte-omadeks. Mõlemad pooled valdavad mõlemat keelt. Leedulased hea meelega õpivad vene keelt. Venelastele on normaalne omandada leedu keel.

 

Miks Eesti riik niimoodi ei käitunud? No enam madalamale alandada ei saa kui halli passiga! Kuidas halli passi omanik peab ennast tundma? Kohutavalt! Ja tänaseni ei tegele selle küsimusega keegi. Palju aastaid on vaja siin töötada, makse maksta, sünnitada, kasvatada uut põlvkonda, et tõestada – ma olen selle riigi kodanik?

 

Edasi – koolid ja lasteaiad. Ma olen sellest teemast rääkinud juba vähemalt kümme aastat: miks need on eestlastele ja venelastele eraldi? Kui eesti- ja venekeelsed lapsed mängivad maast madalast koos: koos mängivad, koos kukuvad, koos nutavad, koos naeratavad, koos pidutsevad – miks nad peaks siis mõtlema, et keegi on teistsugune? Niikuinii kõik poisid kaklevad – sõltumata rahvusest; niikuinii kõik tüdrukud vahel ussitavad. Aga see jääks ära, et laps lõpetab Eestis kooli nii, et ei oska eesti keelt.

 

Praegu tundub, et riik ise ei taha kõiki eesti keeles õpetada. Mis te arvate, et venelased ei taha eesti koolis käia? Valesti mõtlete! Juba ammu tahavad!

 

Mulle tundub küll, et Eesti ei ole suutnud veenda venekeelset elanikkonda…

 

Ei ole vaja veenda! Tehke lihtsalt vastav seadus.

 

Et homsest on kõik haridusasutused eestikeelsed? Inimesed tulevad tänavatele.

 

Las tulevad! Harjumise asi. Esimene aasta on stress, aga siis läheb asi paika, ja 15 aasta pärast meil ei ole probleemi. Aga me lükkame lahendamist muudkui edasi.

 

25 aastat tagasi oleks pidanud selle ära tegema – lasteaiad ja koolid eestikeelseks muutma. Niikuinii olid siis tankid igal pool ja rahvas niikuinii möllas, muud hirmud olid suuremad. Oleks võinud kõik asjad ühekorraga ära teha. Aga ikka oli vaja jaotada: omad ja mitte-omad.

 

Nüüd on eestikeelne haridus ebapopulaarne idee, keegi ei julge seda ette võtta.

 

Ilmselt hakkab mure sellest pihta, kas meil on võtta nii palju eestikeelseid õpetajaid, kes valdaks vajadusel piisavalt vene keelt.

 

Aga kas meil on praegustesse venekeelsetesse koolidesse ka venekeelseid õpetajaid? Kas selle peale on mõeldud? 25 aastat pole meil valmistatud ette venekeelseid pedagooge. Kas selle peale on mõeldud, kes üldse vene koolides lapsi õpetavad?

 

Kui teie jutt vastab tõele, siis ilmselt umbes 70aastased prouad.

 

Täpselt! Eelmise ajastu õpetajad. Võimalik, et praegustes vene koolides õpetatav ei vastagi nüüdisnõuetele. Äkki vene noored polegi kaasaegses maailmas elamiseks ette valmistatud? Ma hiljaaegu kuulsin, et vene lapsi õpetatakse, nagu internetti poleks olemaski!

 

Koolis peab õpetama, kuidas elada: kuidas kasutada riiki, kus sa elad, kuidas siin hakkama saada, kuidas siin kasulik olla. Ja mitte ainult selles riigis, üleüldse – kuidas maailmas hakkama saada.

 

Mina isiklikult olen jälle paha näide, sest mul on super vedanud, ma olen super rahul eesti haridusega! Kaks mu poega on lõpetanud Vanalinna Hariduskolleegiumi, kolmas õpib. Ma ei muretse, ma tean, et ta lõpetab selle kooli ja saab hakkama ükskõik millega ja ükskõik millises maailma otsas.

Ta käib meelsasti koolis, järelikult teda õpetatakse nii, et see on lapsele meeldiv. Ta ei õpi kodus rohkem kui pool tundi. Meie isaga ei pea teda aitama, aga me muidugi arutame asju.

 

Inglise keele oskus on tal kolmandas klassis kõrgem kui keskmisel minuvanusel [Anna Levandi sai 30. juunil 51] inimesel. Ja ta juba kasutab seda, tal ei ole hirmu keele ees. Ma naudin, kuidas selles koolis õpilane ja õpetaja omavahel suhtlevad. Naudin!

 

Kas teie olete nii andekas inimene, et eesti keel jäi iseenesest külge, või lõite ikka ühel hetkel sõnaraamatu lahti ja hakkasite tuupima?

 

Andekas on minu abikaasa. Tema kuulab keelt ja siis tema juba räägib seda keelt. Mina olen tööloom: mina närin end teemast läbi.

 

Süsteemselt sõnad pähe ja siis käänded selgeks?

 

Käändeid ma ei õppinud. Mul oli väga tark õpetaja – filoloog Ene Kaal, ämm soovitas kohe mulle teda, kursustele ma ei läinud. Tema õpetas eesti keelt nii, et andis kõigepealt sõnad ette. Ma kirjutasin endale iga päev 20 sõna välja, panin need lapsevankri peale – esimene laps oli hästi aktiivne, jäi magama ainult siis, kui teda vanalinna munakiviteedel raputati – ja õppisin need paar tundi, kui laps magas.

 

Ene Kaal hakkas mulle grammatikast rääkima alles siis, kui mul oli juba päris suur sõnavara olemas, kui ma juba rääkisin. Mis mulle kõige rohkem meeldis – ta vastas igale minu küsimusele. Aga ma küsisin iga kord tuhat küsimust. Mul on väga matemaatiline mõtlemine, minul on vaja loogilist süsteemi: miks? Igale küsimusele andis Ene mulle lihtsa ja loogilise vastuse ning see keel läks peas ilusti riiulitele!

Foto: Alar Truu

 

Alles siis, kui ma juba vabalt rääkisin, küsis ta minu käest: „Kas sa tead, et eesti keeles on 14 käänet?“

 

Vot see on tark õpetaja! Ei ole vaja süüdistada inimesi, et nad ei taha eesti keelt õppida – kui kursuse esimeses tunnis öeldakse: „Aga eesti keeles on 14 käänet!“, siis pooled järgmisesse tundi ei lähe. Kui sa tahad, et inimesed õpiks keele ära, alusta teisest otsast.

 

Muuseas, mul on täpselt sama kogemus norra keelega – me oleme ka Norras elanud. Kõigepealt õpetati rääkima ja seejärel – läbi rääkimise – jõuti grammatikani. Ja vsjoo! Väga lihtne, väga arusaadav ja väga elav keel.

On vaja mõelda, kas me tahame, et Eesti venekeelsed inimesed räägiks eesti keelt; või me ei taha ja õpetame neid nii, et nad ei oskaks rääkida.

 

Iga asja juures peame alustama armastusest: kas me armastame, kas me tahame, kas me oleme ise sõbralikud – ja ootame siis vastavat tagasisidet. Aga mitte nii, et kõigepealt tõrjume, lõikame, eraldame, ja siis küsime: miks nad ei õpi keelt – kuigi ei soosi selle õppimist.

 

Andke andeks – kui vanalt teie pensionile lähete?

 

Ma võiks juba praegu minna – mul on 39 aastat tööstaaži täis! Ma olin 12, kui hakkasin riigile makse maksma. Olin edukas noorsportlane, Nõukogude Liidu noortekoondise esinumber.

 

Venemaal elades oleks te praegu noor pensionär?

 

Vist küll, jah. Ma saaks muidugi tööd edasi teha. Mu Moskvas elav ema on ammu pensionär, aga ikka töötab, on muusikakoolis klaveriõpetaja. Ta ei tööta selle pärast, et muidu ei saaks süüa osta, ta lihtsalt fännab oma tööd. See on hoopis teine asi kui kohustus teha 70. eluaastani tööd, sest muidu pole midagi hamba alla panna.

 

Kujutage ette, et ma olen 70aastaselt iluuisutamistreener? Kes see tahab mind õpetajaks?

 

Õpetate iluuisutamise õpetajaid.

Mis õpetajaid? Ärge unustage, et me oleme Eesti riigis. Seal suures riigis ma võiks õpetada õpetajaid, aga meil teevad kõik kõiki töid – koristajast presidendini.

 

Lisaks: 70aastane õpetaja koolis, andke andeks – tal on närvisüsteem juba ammu läbi.

 

Sõnaga – 70 ei ole iga, kus inimene peaks raha pärast tööd tegema?

 

Absoluutselt! Ainult iseenda jaoks – kui talle meeldib tööd teha, kui ta tunneb end tööl hästi, kui tööl käimise rutiin hoiab tema tervise paremini korras.

 

Muide, kui mõelda minu põlvkonna peale, siis meie alustasime töölkäimist varem. Meie kooliaeg oli lühem – mina ei olnud veel isegi 16, kui lõpetasin 10. klassi. Venemaal oli minu ajal keskkool 10klassiline.

 

Kui ma lõpetasin ülikooli, olin 21. Aga makse maksin ma juba ammu.

 

Kaugeltki igaühele ei maksta juba 12aastaselt iluuisutamise eest palka.

 

Jaa! Ma pidin seda hästi tegema, et olla suures riigis number üks. See oli metsik töö, kaheksatunnised tööpäevad lapsest peale.

 

Aga kava tõsta praegu Eestis pensioniiga on taas valest otsast alustamine. Kõigepealt tuleks üle vaadata haridussüsteem. Kas mina näen lollim välja kui praegused kolmekümnesed? Kas minu haridus on kehvem, kuna ma lõpetasin kümneklassilise kooli? Ma jõudsin omandada kõik vajalikud asjad lühema ajaga. See tähendab, et minu klassikaaslased hakkasid tööle viis aastat varem kui praegused Eesti noored. Riik hakkas viis aastat varem makse saama.

Kes käis ülikoolis, hakkas tööle 21-22aastaselt.

 

Praegu on minu üliandekas laps 26 ja läheb esimest korda täiskohaga tööle. Mida talle nii kaua õpetati? Riigi arvelt õpetame noori, aga tagasi hakkavad nad meile raha tooma liiga hilja. Nüüd on siis idee, et paneme seitsmekümnesed tööle!

 

Minu mõte on selline, et üheksa klassi peaks olema kindlasti kõigile kohustuslik, õppigu kõik kõike ja korralikult. Gümnaasiumi peaks minema ainult need, kes kavatsevad minna edasi ülikooli, ja nad peaks juba gümnaasiumi ajal tegema ka tööd. Igas ametis on esimese astme tööd olemas. Need, kes kavatsevad õppida arstiks, saaks gümnaasiumi ajal töötada paar tundi päevas sanitarina. See peaks olema arvestatud kooliprogrammi sisse. Kutsekoolis õppija peaks juba poolest koolipäevast tööd tegema ja riigile makse maksma.

 

Firma tellib koolist töötaja, kes korrastab näiteks teil siin kontoris paar-kolm tundi päevas pabereid. Ta hakkab juba sel ajal aru saama, mis asi on kontoritöö, mis asi on ajakirjanikutöö.

 

Edasi. Ma vaatan ülikooli loenguplaane: 2 tundi loengut, 3 tundi pausi, 2 tundi loengut, 2 tundi pausi – mis asi see on? Miks inimesed ei võiks vahepeal tööd teha? Jälle oleks see riigile kasulik, jälle me saaksime makse.

 

Küll te tahate kõik kohe tööle panna. Praegu lõpetab noor 25aastaselt ülikooli ja läheb seejärel paariks-kolmeks aastaks maailma vaatama.

 

Jah, minnakse ka seiklema. Aga me peaks mõtlema, et see on meie tööreserv, see on meie raha, mis vedeleb maas – see oleks tark suhtumine oma riiki!

 

Anna ja Allar Levandi valivad välja parimad peod

 

Kui vaadata kroonikakaadreid seltskonnaüritustest, jääb mulje, et Anna ja Allar Levandi saavad vähemalt 30 peokutset kuus ja võtavad enamiku neist ka vastu.

 

„Muidugi me ei jõua igale peole, kuhu meid kutsutakse,“ naerab Anna.

 

„Puhtfüüsiliselt ei jõua, sest meie päevad on väga pikad. Mina lõpetan tööpäeva tavaliselt kell 8 õhtul, ja kaks korda nädalas ma alustan 6.45 hommikul.

 

Eks me valime välja parimad peod, kus me tunneme ennast hästi, aga muidugi ei käi me kindlasti iga nädal peol. Me ei ole kah enam esimeses nooruses.“

 

"Allar on hea vaistuga mees!"

 

„Elu on nii ilus, et pole mõtet tülitseda. Tühja me ei vaidle. Me oleme tõesti harmooniline paar, ju me siis sobime omavahel. Ju siis mulle sobib, milline Allar on, ja vastupidi.

 

Ei ole asjata see jutt, et tema süda ütles mind nähes kohe: see on minu naine! Hea vaistuga mees!“

Samal teemal

24. september 2016, 17:51
VALIMISBLOGI JA FOTOD | Eesti jäi uue presidendita! Valimine tagasi riigikokku!

57 KOMMENTAARI

p
püksid 26. september 2016, 09:31
See mutt võiks oma kodumaale minna ja seal rä.usata aga mitte siin võõral maal Eestis
v
viia 25. september 2016, 23:20
Su enda ämm ka 70 või rohkem ja rügab ka enda jutu järgi.Allar võiks ka lollide nägude tegemise lõpetada pidudel.
Loe kõiki (57)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee