Inimesed

Teadmiste täiskuu valgustab ebauskujaid, tuleks loota (4)

Ants Vill, ants.vill@linnaleht.ee, 22. september 2016 16:54
Martin Vällik ning kuu pildistamise tööriist, teleskoop MEADE APO Refraktor, fookuskaugus 700 millimeetrit.Foto: Heiko Kruusi
On vähemalt kaks asja, millest avalikkus tunneb elupõlist skeptikut Martin Vällikut: võitlus ebateadusega ja Kuu kunstipärane pildistamine.
Martin Vällik ning kuu pildistamise tööriist, teleskoop MEADE APO Refraktor, fookuskaugus 700 millimeetrit.Foto: Heiko Kruusi

Füüsikuharidusega Martin Vällik (46) on avalikkuses tuntuks saanud juba aastaid ebateaduse ilmingute ning ka lausa petiste paljastamisega. Ja nagu tihti: tõde on ebameeldiv ja selle rääkija tekitab pahameelt. Nii on ka tema teaduse populariseerimise riiklikult tunnustatud veebileht skeptik.ee pälvinud teravaid kriitikanooli. Pole ime – Vällik pani mõni aasta tagasi välja 10 000-eurose auhinna sellele, kes veenvalt tõestab oma paranormaalseid võimeid, olgu see selgeltnägemine, telepaatia, psühhokinees ehk vaimujõuga asjade liigutamine, kehast väljasolemine, kaugnägemine, nõiavitsa tõhus kasutamine… Auhind on siiani välja andmata. Küll on skeptik.ee andnud aastate vältel välja mitu umbluu-preemiat, näiteks Tuhala olematute maa-aluste jõgede eest võitlejaile, aga ka päästeametile pommiotsimiseks välismaise võluvitsaseadme soetamise eest.

Martin Vällik on Tallinna inglise kolledži füüsikaõpetaja, nii on huvitav küsida, miks suuresti teaduspõhise koolihariduse omandanud inimesed on siiski Harry Potteri Sigatüüka akadeemia lõpetanutele nii kerge saak. Kohtume usutluseks Välliku kodutalus, mis on küll veel Tallinna piires aga samas maa mis maa, heinamaad, viljapuud ning hulk paekivist hooneid.

Inimloomuse vimkad

„Miks inimesed lasevad end ebateadusest petta, sellele küsimusele on keeruline vastata. Ilmselt on inimloomus selline, et äärmuslikes olukordades, näiteks raske tõve puhul, olgu see endal või lähedasel, või ka raske rahahäda korral, haaravad paljud kinni viimasest õlekõrrest ja päästvast ideest. Liiatigi – inimese vaim on sellise ehitusega, et osav isik põikleb kooliharidusega saadud haridusekilpidest mööda ja lõikab nii kaitsetuks jäänud inimese arvelt kasu,” kostab Vällik sissejuhatuseks.

„Ehkki teaduspõhine õpetus on kestnud juba põlvkondi, on inimestel siiski kalduvus otsida kiireid lahendusi. Paraku on nii, et kooliteadmiste seos elu ja selle pakutavate valikutega jääb tihtipeale nõrgaks. Olen skeptiku portaali tehes kogenud tihti tunnet, nagu võitleksin tuuleveskitega: igal põlvkonnal on uus populaarsete posijate põlvkond neid petmas,” nendib Vällik.

Ta toob esile, et paljudel imeravimitel, püramiidskeemidel ja kõikvõimalikel ebateaduslikel teooriatel, ka vandenõuteooriatel, on omadus perioodiliselt taas värske ja uudsena esile kerkida. Ja iga põlvkonda tuleb uuesti harida. „Ega möödunust ju ei õpita, praegused skeemid on viie või viiekümne, mõned ka kolmesaja aasta tagused. Selline ideede taaskasutamise roheline mõtteviis,” muheleb ta.

„Muidugi, kõigil on õigus teha oma valik ning teispoolsuse ja üleloomulikku uskumine on olnud ajaloo vältel enamiku inimeste jaoks enesestmõistetav, mõnele ka praegu osaks identiteedist,” vahendab Vällik skeptilist ilmavaadet edendava portaali vastu tehtud emotsioonidest laetud rünnakuid.

Teadusliku ilmavaate omaksvõtmisega on keerulisemad lood, jätkab Martin Vällik ja lisab, et oma arvamuse muutmine on inimesele raske katsumus. „Jah, teadmuste hankimisel on palju karisid. Paljudki ju ütlevad, et usuvad, kuna on asja uurinud, aga millise tasemega see uurimine toimus, on küsitav. Näiteks selgub untsuläinud uurimise tulemusel, et vaktsineerimine on üleilmne vandenõu inimkonna vastu. Paljud imeravisse uskujad on samas haritud, mõned isegi kõrgelt haritud. Tegu on ilmselt inimpsüühika keerdkäikude ja vempudega, sarnaselt näiteks optiliste silmapetetega,” vangutab skeptik Vällik pead.

Teaduslik mõtteviis on ohtlik

Mõtteviis, et seisukohti on võimalik ja vajalik ümber hinnata, on tee, mis võib viia suurte muutusteni nii isiklikus plaanis, aga see on ka teadust edasiviivaks jõuks, märgib õpetaja Vällik ning jätkab: „Teadus edenebki sel moel, et ilmnevad uued seisukohad, mis käivad senisele teooriale vastu. Viimaseid tuleb hinnata ja kui need kinnitust leiavad, siis teooriat muuta. Inimese kohta käib see samamoodi, aga on tunduvalt valulikum, nõuab eneseületust.ˮ

Petiste ohvriks langenud inimestele ei tohi ohvriks sattumist ette heita, rõhutab Vällik, sellest pole kasu, see kahandab ainult ühiskonna sidusust. Olulisem on seada petturite tegevusele tõkked ja nad teaduse heleda valguse paistel paljastada.

„Muidugi on teaduslik mõtteviis ääretult ebainimlik ja ebaloomulik. Inimese aju pole kujunenud teaduse tegemiseks, aju funktsioon on olnud juhtida inimest, et keskkonnas ellu jääda. Kui teadlashingega inimene läheb laanes põõsa tagant kostva sahina põhjust uurima, võib ta lõpetada tiigri kõhus,” toob Vällik ilmeka näite. „Teaduslik mõtteviis nõuab iseenda ületamist ja julgust asju ümber hinnata,” lisab ta.

Küsin, kuidas õpetaja hindab, kas sellist lähenemist on kerge õpetada. „Mingi piirini on see tehtav, aga võtab aega, seda on vaja harjutada. Olen õpetajana kogenud, et õpilased on uue jaoks siiski vägagi valmis. Tihti on õigem öelda, et õpetaja kõige õigem roll on õppijail mitte jalus olla, pigem eemalt juhendada, üldine suund kätte näidata. Õppimise himu, kuni see ära pole rikutud, on suur, silmist on näha, kui õhinasse paljud uute teadmiste saamisest lähevad,” kirjeldab õpetaja lootusrikast tulevikku. Mõnedki on jõudnud õpetajat rõõmustada, kui on saavutanud auväärseid kohti rahvusvahelistel aineolümpiaadidel.

Pilguga taevas

Aga peale skeptitsismi ja õpetamise on Martin Vällik väljaspool klassiruumi tuntud ka astronoomia usina populariseerijana. Neid, kes on tema kutsel käinud Tallinna linnahalli katusel teleskoobist uudistamas päikese- või kuuvarjutusi, aga näiteks ka Marsi suurt konjunktsiooni või Merkuuri üleminekut Päikesest (tänavu märtsis), on sadu, kui mitte tuhandeid. Üllatav, võiks tunduda. „Kosmos on mind on kogu aeg köitnud, paistab, et nii on ka paljude teistega. Lapsepõlves oli neid kosmoseteemalisi raamatuid päris palju, inseneriteadustele pandi Vene ajal päris kõvasti rõhku. Aga üldisemalt – reaalainete õppimiseni jõudsin sellepärast, et ema käskis,” muheleb Vällik meenutades.

Astronoomia on nõuab üha rohkem aega. Martin Vällik on üheks suunaks valinud meie maa ainsa kaaslase Kuu pildistamise. Ta seab talu taha heinamaale, kus me siiani juttu oleme puhunud, üles tugeval kolmjalal pika ja sihvaka teleskoobi, mille külge on kinnitatud digifotoaparaat. Teleskoobil on lipik „kuuteleskoop”, selleks, et eristada seda päikese vaatlemiseks mõeldud torust, selgitab Vällik.

Tema fotosid, kus tihti on kujutatud madalal asuvat hiigelsuurt kuuketast ning selle ees (tihti) Tallinna vanalinna torne, on nähtud mitmel näitusel. Välliku pidid on suures osas ka rahvapärimuse uurija ning bioloogi ja mõtiskleja Mikk Sarve kirjutatud värskelt ilmunud raamatus „Kuu”, kust saab näpunäiteid ja õpetusi meie lähima taevakehaga tutvumiseks. Vällik näitab ka oma katsetusi fotode trükkimisel alumiiniumplaadile, plaat on värvi püsivuse hindamiseks pandud päikese ja vihma kätte terrassile.

„Astronoomiaga tegelemiseks pole palju vaja. Kui linnavalgus kipub taevas paljutki varjutama, saab alustada heledamate taevakehade, näiteks planeetide, vaatlemisega. See on kena algus, eriti kui taevas pole veel nii tuttav. Samas saab linnast kaugel uurida näiteks meie galaktikat ehk Linnuteed, mis linnas üldse nähtav pole. Ja teleskoop pole ka hirmkallis, taevavaatluseks sobivate torude hinnad algavad mõnesajast eurost,” räägib Vällik.

Ta rõhutab aga, et hea taevafoto saamisel on kõige tähtsam hoopis võtte planeerimine: tuleb leida kõige õigem aeg ja pildistamisnurk. Parasjagu lendab meist mürinal üle maanduv lennuk. „Ka sellise pildi võib teha, et lennuk lendab üle kuuketta, aga see vajab väga palju kannatlikkust ning planeerimist,” rõhutab ta.

Martin Vällik ja Kuufotoga kruus.Foto: Heiko Kruusi

„Kuu on nii muutlik, seda on huvitav pildistada iga päev. See pilt, mis siin kruusil, on tehtud vanalinnast seitsme kilomeetri kaugusel, Pirita rannas,” juhib Vällik tähelepanu oma käes olevale kauni pildiga kohvikruusile.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee