Rahvusraamatukogu säilituseksemplaride hoidla, raamatuleheküljel on näha säilituseksemplari tempel.Foto: Teet Malsroos
Raamat
21. september 2016, 12:25

UUS SEADUS: raamatukogudesse läheb vähem säilituseksemplare, kogutakse ka digitaalset algmaterjali (5)

Alates jaanuarist tuleb kirjastajatel raamatuid, ajakirjandusväljaandeid, heliplaate, DVDsid, maakaarte ja noote loovutada raamatukogudele säilitamiseks senise kaheksa eksemplari asemel neli. See-eest korjab Eesti rahvusraamatukogu kokku avaldamiseelsed digitaalsed failid.

„Kõik väljaanded tehakse tänapäeval valmis digitaalsel kujul. Mida teevad raamatukogud? Koguvad kokku trükised, et need aastakümnete möödudes digiteerida ehk uuesti digitaalsele kujule viia. Ei tundu ju väga mõttekas tegevus,“ põhjendab rahvusraamatukogu kogude arenduse osakonna juhataja Kairi Felt muudatust. „Mõttekas on väljaannete algmaterjal kokku koguda ja vabastada raamatukogud tulevikus suurest digiteerimistööst.“

Säilituseksemplari seadus vahetab uuel aastal välja 1997. aastal vastu võetud sundeksemplari seaduse, mis kohustas trükikodasid ja plaaditootjaid saatma igast trükisest või plaadist kaheksa eksemplari viide raamatukokku. Edaspidi hoiavad säilituseksemplare neli raamatukogu: lisaks rahvusraamatukogule Tallinna Ülikooli akadeemiline raamatukogu, Tartu Ülikooli raamatukogu ja Eesti kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu. Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu vabaneb sellest kohustusest.

Kirjastajate ja trükikodade elu läheb lihtsamaks

Kõik neli säilituseksemplari võtab vastu rahvusraamatukogu ja edastab need viie tööpäeva jooksul ülejäänud kolmele raamatukogule. Sarnane süsteem on kasutusel näiteks Lätis, märgib Kairi Felt, kes on osalenud uue seaduse väljatöötamises 2009. aastast.

„Teistel raamatukogudel ei ole enam vaja trükiste väljanõudmiseks trükikodade poole pöörduda ja trükikodadel peaks olema ühe asutusega suheldes lihtsam järge pidada, mis on saadetud ja mis veel saatmata. Väiksemaks muutuvad ka saatekulud,“ loetleb ta seaduse plusse.

Odavamaks muutub ka kirjastaja elu. „Kui me saame faili, mis jääb igavesti alles, siis ei ole mõistlik koguda kaheksat füüsilist eksemplari. See on vastutulek kirjastajatele, kellele vara kuulub,“ selgitab Felt. Väikestest tiraažidest moodustab kaheksa ühikut juba üsna suure osa.

„Failide loovutamise üle on rõõmsad paljud perioodika kirjastajad – edaspidi ei pea nad mahukat failiarhiivi enda juures pidama, riik teeb oma rahaga nende eest selle töö ära. Kirjastused saavad igal hetkel raamatufaile meie käest tagasi võtta, et teha kordustrükke, ega pea muretsema, et fail võib ära kaduda,“ lisab Felt.

Varraku turundusjuht Leenu Nigu kinnitab, et uus süsteem teeb asjaajamise kirjastustele selgemaks ja lihtsamaks ning et eksemplaride kokkuhoid annab kindlasti tunda. „Esmapilgul võib tunduda, et nelja raamatu võrra vähem säilituseksemplare on suhteliselt väike muutus. Aga kui vaadata Varrakus ühe aasta jooksul välja antavate raamatute mahtu, mis on umbes 200 erinevat nimetust, siis aasta peale kokku on vahe 800 raamatut. See teeb kokku terve euroalusetäie raamatuid, mida me uue seaduse tulekuga enam tasuta loovutama ei pea.“

Rahvusraamatukogu säilituseksemplaride hoidla. Foto: Teet Malsroos

Osa kirjastajaid pelgavat siiski seda, et failid võivad raamatukogu andmebaasist sattuda kellegi kätte, kes neid ebaseaduslikult levitab. „Need failid muutuvad raamatukogudes kasutatavaks ainult spetsiaalsetest arvutiterminalidest, kus on välistatud igasugune võimalus, et väljaandeid võiks kopeerida, kuhugi salvestada, interneti teel edasi saata või välja trükkida,“ rahustab Kairi Felt. Digitaalsel kujul pääseb säilituseksemplaridele ligi ka TTÜ raamatukogus.

Uutmoodi on seegi, et kõiki säilituseksemplare ei pea enam alles hoidma. Seda küll üksnes juhul, kui kirjastajal pole võimalik saata oma trükise algmaterjali, näiteks kui väljaanne on ilmunud mitme riigi koostöös, pandud kokku ja trükitud välismaal. Siis peab säilitamiseks andma kaheksa trükieksemplari. „Ühest eksemplarist toodab rahvusraamatukogu ise digitaalse koopia, mis tähendab, et meil on õigus seda lõhkuda – võtta ära raamatu selg ja kaaned, et raamat skännerist läbi lasta,“ seletab Felt.

Ta möönab, et vahel tõrguvad väljaandjad nõutud eksemplare loovutamast ja läbi 20 aasta, kus on sundeksemplare kogutud, on tulnud nii leebemal kui kurjemal toonil trükikodale nende kohustust meelde tuletada. Järjepidevus on seni sihile viinud ja kuigi seadus lubanuks sundeksemplaride saatmata jätmise eest ka trahvi teha, pole ükski raamatukogu seda võimalust kasutanud.

Tulevast aastast muutub rahvusraamatukogu aga riikliku järelevalve asutuseks ja peab nõudma sunniraha, kui seadust ei täideta. „Loodame väga, et meil läheb sama hästi nagu varemgi ja kelleltki ei tule raha sisse nõuda. Tõenäolisem on, et tuleb teha ettekirjutusi,“ usub Felt.

Miks säilitus-, mitte sundeksemplar?

„Sundeksemplari seadusest on saanud säilituseksemplari seadus, sest uus nimetus annab oluliselt paremini edasi seaduse eesmärki,“ selgitab Kairi Felt. „Ühegi seaduse eesmärk ei ole kedagi sundida, aga väljendisse „sundeksemplari seadus“ on sundus sisse kirjutatud. Seaduse eesmärk on Eesti väljaanded säilitamise jaoks kokku koguda, selleks et tulevastel põlvedel oleks võimalik nii meie trükitoodangut kui ka meie plaadi- ja filmitoodangut kasutada.“

Säilituseksemplare saab erandjuhul ka kasutada

Rahvusraamatukogu rahvusteavikute kogusse kuulub säilituseksemplaridena umbes 600 000 nimetust raamatuid, ajalehti-ajakirju, noote, kaarte, standardeid, pisitrükiseid, plakateid, postkaarte ja muud. Arhiveeritud säilituseksemplarid seisavad jahedates hoidlates, CD- ja DVD-plaadid vajavad pikaks säilimiseks lausa paariteistkraadist külmkambrit.

Rahvusteavikute kogu säilituseksemplare hoitakse rahvusraamatukogu harulduste ja arhiivkogus. Osa teoseid on kaitsvate kaustade vahel. Foto: Teet Malsroos

Päris nii ei ole, et säilituseksemplare näpuotsagagi puutuda ei tohiks. Neid on võimalik kasutada, kui väljaandest ongi olemas vaid üks eksemplar, mida tuleb eriti sageli ette 90ndate alguses välja antud trükistega. „Ei ole ju mõeldav, et me ei luba ühelgi uurijal seda kunagi vaadata. Aga selleks, et säilituseksemplare võimalikult vähe kasutataks, tegeletakse kogu aeg digiteerimisega. Kui on olemas üks ühele digitaalsed koopiad, siis ei ole põhjust minna ja raamatuid lapata,“ räägib Felt.

Ta loodab, et praegu kogusse lisanduvad säilituseksemplarid peavad vastu sajandeid, nagu on pidanud vanimad Eesti raamatud 16. sajandist. „Paber on üks väga hea säilija,“ muigab Felt.

Kui kohus mõne raamatu levitamise keelab, jäävad säilituseksemplarid rahvusraamatukokku alles. „Aga neid ei saa kasutada sel lihtsal põhjusel, et lugeja ei leia neid raamatukogu kataloogist,“ ütleb Felt. Isegi kui huviline keelatud raamatu olemasolust teab ja selle kohta küsib, näeb raamatukogu töötaja teose andmete juures infot kohtuotsuse kohta. Keelatud raamatutele on võimalik ligi pääseda vaid uurimistööks.