ÕNNETU ORGIA TAGAJÄRG: kõrgklassi prostituut (Giulia Gorietti) ja tema pätiperest pärit sõber (Giacomo Ferrara) narkoüledoosi saanud alaealise tüdrukuga.Foto: Outnow.ch
Film
21. september 2016, 09:15

ARVUSTUS: Maffiafilm „Suburra“ raputab naiivse vaataja maailmapilti (2)

„Kas poliitika on tõesti nii käest ära?“ taban end mõtlemast, kui vaatan Itaalia krimipõnevikku „Suburra: valu, veri ja võimuvõitlus“, kus parlamendisaadikud painduvad nagu plastiliin – paku vaid, et ootamas on hea soe koht uue suurettevõtte juhatuses ja hääled pudenevad sellele ärile soodsas suunas. Ja mida rohkem lasub poliitikute hingel valgust kartvaid tegusid, seda lihtsamini saab allilm neid marionetina hüpitada.

Jah, filmi tegevus toimub Roomas, täpsemalt Colosseumist põhja poole jäävas Julius Caesari sünnilinnaosas Suburras, mis sai tuntuks oma punaste laternate tänavatega ning kus on läbi ajaloo oma kirgi rahuldanud ja räpaseid tehinguid sõlminud nii töölised kui ka eliit. Säärast kuritegelike perekondade omavahelist kemplemist meil ehk ei ole, aga lugu, mis kogu veriste sündmuste jada käivitab, võiks vabalt aset leida Eestiski.

Pingetest lõhestatud parlamendi liige (Pierfrancesco Favino, „Inglid ja deemonid“) räägib naisele, et tööd on kole palju, ent sukeldub hotellis naudingute maailma. Ta hullab hotellis kahe lõbutüdrukuga ja tõmbab end narkootikumidest pilve. Kui üks neist – alaealine, nagu poliitikuhärra tellis – üledoosi tõttu sureb, ei võta parlamentäär loomulikult vastutust, vaid laseb jalga ja nõuab, et ellu jäänud prostituut (Giulia Gorietti) asja korda ajaks.

RIUKALIK POLIITIK: Itaalia filmitäht Pierfrancesco Favino parlamendisaadik Filippo Malgradina. Foto: Outnow.ch

Naine kutsub appi tuttava mustlasnoormehe (Giacomo Ferrara), et laibast vabaneda. Väljapressimisest elatuvasse peresse kuuluv noorsand asub hotelli koridoris kohatud tipp-poliitikut šantažeerima – nagu edasise filmi käigus selgub, üsna süütute vahenditega. Poliitik pöördub allmaailma tutvustega erakonnakaaslase poole, et tüütule pommijale õpetust anda, ning alguse saab keerukas mitme paralleelse liiniga lugu, mis mahub nädala aja sisse ja on asetatud 2011. aastasse.

Muide, just 2011. aasta jaanuaris tuli ilmsiks Itaalia peaministri Silvio Berlusconi afäär alaealise, 17aastase prostituudiga. Berlusconi maadles ka korduvate korruptsioonisüüdistustega ning on kahtlustatud tema seotust maffiaga. Võimatu on paralleeli näha.

ÕNNETU ORGIA TAGAJÄRG: kõrgklassi prostituut (Giulia Gorietti) ja tema pätiperest pärit sõber (Giacomo Ferrara) narkoüledoosi saanud alaealise tüdrukuga. Foto: Outnow.ch

Kellele kaasa elada?

Ühte peategelast filmil ei ole. Peale juba nimetatute näeme kupeldajat, kelle villas koorekiht privaatpidudel käib (Elio Germano); kõrilõikajat, kes erinevalt oma aukoodeksit järginud isast maffiareeglitele sülitab (Alessandro Borghi), ja tema narkosõltlasest armastatut (Greta Scarano); mustlastest pätipere patriarhi (Adamo Dionisi); staažikat maffiabossi, kes hoiab kramplikult kinni võimust Roomas toimuva üle (Claudio Amendola); paavsti, kes on võtnud nõuks ametist lahkuda, ja räpastesse rahatehingutesse mässitud kardinali (Jean-Hugues Anglade).

Algul on eri tegelaskujusid hõlmavatel episoodilistel seikadel pealtnäha vähe seost, kuid mida edasi, seda selgemaks saab malenuppude paiknemine laual.

Vaatajana on mõnevõrra ängistav, et pole ainsatki kangelast. Ei ole kellelegi kaasa elada, üks tegelane tekitab rohkem tülgastust kui teine. Kuigi – ja see äratundmine on häiriv – igaühes neist on ju midagi inimlikku, nende emotsioonid on päris ja kui üritada ennast nende rolli panna, siis kohati mõistetavadki. Lõppudelõpuks hoolitseb mafioosogi oma vanaldase ema eest ja halastamatule kurikaelale võib saatuslikuks saada armastus.

OHTLIK NAINE: Maffiagängi keevaverelise liidri kallim Viola (Greta Scarano) tõestab, et relv on ka naise käes ohtlik asi. Foto: Outnow.ch

Režissöör Stefano Sollima balansseerib meisterlikult kuldsel keskteel – pahad on endiselt pahad, mitte ei ärata sümpaatiat (nagu nii mõneski filmis, kus vaatajad saavad kurjamite järele õhata), kuid päris ükskõik nende saatusest ei ole. Põnevust krutivad vahetekstid, mis kuulutavad, mitu päeva on jäänud apokalüpsiseni ehk loo kulminatsioonini. Vaataja tundekeeli puudutab Prantsuse bändi M83 spetsiaalselt filmi jaoks kirjutatud elektrooniline muusika.

Enim poeb hinge muidugi mure kõigi meie, nende inimeste pärast, kes peavad ärihaide ja kriminaalide poolt äraostetavate riigimeeste taktikepi all oma igapäevast elu elama. Salakokkulepped ja korruptsioon ei puudu ka siitsamast meie nina alt, vaadakem või pidevaid pistiseskandaale. Muud tüübid annab veel vahele võtta, aga rahvasaadikutega on raske - on's saadikupuutumatus ikka mõistlik nähtus?

Filmi lõpus saab igaüks saab oma palga. Ühel või teisel moel. Moraali seisukohast on see vist õnnelik lõpp. Vähemasti õpetlik. Aga mis saab meist ja maailmast edasi? Poliitika ongi lootusetult mäda ja korrakaitsjad organiseeritud kuritegevuse vastu hambutud?

Lühidalt: hea tuju film see ei ole. Mõtlikku argiõhtusse sobib ilmselt paremini kui lõõgastavasse laupäeva.

PS. Netflix on ära tabanud, et see on film, mida annab arendada sarjaks, ja on Sollimaga käed löönud. See on esimene Euroopa seriaal, millele Netflix kaastootjana õla alla pani, ja jõuab vaatajateni 2017. aasta alguses.