Inimesed

Mart Kadastik: "Seksist kirjutada on hulga lihtsam kui ajakirjandusest." (11)

Rainer Kerge, 20. september 2016, 04:00
Mart KadastikFoto: Aldo Luud
"See on nüüd viies raamat, mis mul kaante vahele saab, ja esimene, kus ei ole seksi," kostab Postimehe ja Eesti Meedia kauaaegne juht Mart Kadastik küsimuse peale, kas tema tööd ajakirjandusjuhina kirjeldavas autobiograafias vahekordi, vägivalda ja narkootikume ka ikka on.

Kuidas nii – raamat, kus pole seksi?

Mul on nüüd piisav kogemus, et öelda: seksist kirjutada on hulga lihtsam kui ajakirjandusest. Ja ilukirjanduse kirjutamine kulutab vähem vaimujõudu kui tegelikkust kirjeldav raamat.

Samal teemal

Mu romaanides esitatud seksistseenide peale arvati, et need ei saa ometi olla väljamõeldised. "Küllap ta on seda ise päriselt ka teinud," sosistati.

Nüüd ma ei imestaks, kui nii mõnigi lugeja teataks mu memuaaride peale, et siin on palju autori fantaasiat. No ei ole, paraku. Kui ma midagi olen ilukirjandusest õppinud ja mälestusteraamatus ka kasutanud, siis on see vaid teose kompositsioon.

Üks erootilise laenguga koht ilmuvas raamatus siiski on. Ma kirjeldan seal, kuidas sõitsime koos Kroonika peatoimetaja Ingridiga, kes oli siis Tähismaa, Stockholmi, et kohtuda Eesti Meedia toonase omaniku Heldur Tõnissoniga.

Muu jutu seas poetasime vaikselt lauale ka värske Kroonika, mille esikaanel poseeris esimest korda alasti naine – Electra.

Tõnisson vaatas ajakirja tükk aega vaikides. Lõpuks ütles: "Ei ole ju viga!"

Kas te oma elutööraamatus "Nüüd ma siis kirjutan" sellest ka räägite, kuidas te salaja firma B-aktsiad Tõnissonile müüsite?

Seda müüti ei ole ma kuulnudki! Siis on seda raamatut tõepoolest tarvis. Asjad saavad selgemaks.

Ka minuni on jõudnud signaalid, et ta on väga ärevil. Eks ta siis loeb seda raamatut ja otsustab, kas oli põhjust ärevil olla või mitte.

See Linnamäe ärevusejutt, mida te siin-seal räägite, polegi müügitrikk?

Sellest ärevusest on ka raamatus juttu, see on päris elu.

Räägime teie elutööst. Pole valdkonda, mis oleks Eesti taasiseseisvumise ajal nii totaalselt muutunud kui trükimeedia, mis on kolinud leheputkast ja postkastist telefoni ning hakanud suures osas pakkuma meelelahutust.

Ma vaatasin läbi vanu lehekaustu ja avastasin, et olen 1999. aastal kirjutanud: õige varsti hakatakse konkureerima selle nimel, kelle kliendid kulutavad rohkem aega mobiiltelefonis.

Ma ise ka imestan, kuidas ma oskasin toona nii ennustada. Ju ma ikka olin seda mõtet kuskilt lugenud või kuulnud, järelikult tol ajal juba niimoodi diskuteeriti.

Kui online-meedia sajandivahetusel tekkis, oli ta alguses ikka selline, et ei kujutanud ette, kuidas ta võiks ajakirjandust mõjutada.

Eesti ajakirjandus on näinud kahe suure meediahiiu – Hans H. Luige ja Mart Kadastiku – konkureerimisel imeasju. Näiteks pühapäeval ilmuvad ajalehed.

See oli vist 1998. aastal. Päevaleht alustas.

Postimees oli just üsna jõuliselt Tallinna tulnud ja see häiris konkurente vägagi. Vastukaaluks algasid hinnasõjad ja kõik muu.

Mina olin parajasti Prantsusmaal uue trükimasina ostmise läbirääkimistel, kui Postimehe toimetusest helistas Tiina Kaalep, et Päevaleht alustab pühapäeval ilmumist.

Me pidime vastama päevapealt, pidime olema võimelised kohe, ülehomme, pühapäeval, tulema välja ka oma lehega. Ja tulimegi. Sõnumileht samuti. Pühapäevaste lehtede ilmumine kestis vist pool aastat.

See operatsioon kulutas pööraselt raha. Lisaks olime sisenemas nii-öelda Vene rubla kriisi, mis mõjutas paugupealt reklaamikäibeid.

See oli ka üks põhjusi, miks mindi lõpuks tabloidide ühendamise peale – kontsernide miinused olid ikka päris krõbedad, kamba peale kokku umbes 100 miljonit Eesti krooni kahjumit.

Sõnumilehe ja Õhtulehe ühendamine otsustati 2000. aasta mais, omanikud istusid kokku juba 1999. aasta lõpus.

See kokkuistumine oli ju päris naljakas – Eestis te sobivat kohta ei leidnudki, kuhu oleksite koos Hans H. Luigega ära mahtunud.

Meil võtsid üritusest osa ka Rootsi ja Norra inimesed [Eesti meediafirmade toonased välismaised omanikud ning osanikud] ja Kopenhaagen oli puhtlogistiliselt neile kõige lähemal.

Kes Kopenhaageni Tivoli restoranis tookord arve maksis?

Ei mäleta! Ma usun, et norralased või rootslased maksid. Ega me tol ajal Hansuga ise kibelenud tasuma.

Selle tulemusel sai Eesti endale juulist 2000 väga tugeva tabloidi: SL Õhtulehe.

Huvitav on see, et ettevõtete ühinemisel annab 1 + 1 tavaliselt tulemuseks 1,2. Iseäranis lojaalsete lugejaskondadega ajalehtede liitmisel on oht, et pooled lugejad lähevad kaduma.

Õhtulehe ja Sõnumilehe liitmisel päris 2 kokku ei saanud, aga 1,8 küll, mis on väga hea tulemus.

Osalt tuli see muidugi sellest, et Õhtulehel ja Sõnumilehel toona peaaegu ei olnud kattuvaid lugejaid.

Muide, varasemad Sõnumilehe lugejad nimetavad vahel siiamaani praegust väljaannet Sõnumileheks.

Peaaegu kakskümmend aastat hiljem! Uue lehe nimevalik – SL Õhtuleht – tehti ju teadlikult: mõlema väljaande lugejaskonnad said justkui oma vana lehte edasi lugeda – nad leidsidki uuest lehest üles oma vanad autorid, rubriigid, isegi fondid.

Sõnumilehest tuli kaasa väga tugev arvamuskülg, see oli nende pärusmaa; Õhtulehel oli jälle uudislikum pool tugevam – kõik see tuli miksida kokku nii, et mitte lõhkuda kahe endise lehe identiteeti ja seda järk-järgult sulandada ühepajatoiduks.

Sulandamine kestis 4–5 aastat, alles siis sai väita, leht on loonud omaenda, uue identiteedi. Isegi kui inimesed ütlevad tema kohta ikka Sõnumileht – tegelikult nad aktsepteerivad uut brändi.

SL Õhtuleht fikseeris ära tabloidituru, varem oli see piir palju hägusem, eriti Sõnumilehe puhul, mis oli oma vana tellijaskonnaga seotud pigem Postimehe stiili või kallakuga.

Lehtede sisu poole pealt vaadates – ma olen aastaid rääkinud, et Eesti trükimeedia jaguneb kaheks: Õhtuleheks ja kehvasti tehtud Õhtulehtedeks. Kusjuures nii mõnigi kord olen pidanud oma sõnu sööma: konkurendid on teinud lood palju kollasemalt kui meie.

See on täpselt Õhtulehe stiilis argument – naljakas ja humoorikas, aga mitte tõsiseltvõetav.

Piirid meelelahutusliku tabloidi ja tõsisemate lehtede vahel on Eestis veidi hägusad juba seetõttu, et Õhtulehe DNAs on ka paras ports omaaegset kõige ametlikumat ajalehte nimega Rahva Hääl.

See visa leht elas edasi Eesti Sõnumite ja Sõnumilehe kaudu. Ma ei pea silmas üldsegi poliitilisi ladestusi, vaid suurt tellijaskonda.

Ma ei tea siin ilmanurgas teist tabloidi, millel oleks tellijaid rohkem kui üksikmüügist ostjaid. Aga lugeja tuppa minek eeldab, et väga porised ei tohiks saapad olla. Sellest järeldub, et Õhtuleht ei saa olla inglaslik sopaleht. Isegi kui tahaks.

Kummale oli tugeva SL Õhtulehe tulek 2000. aastal kahjulikum – kas Postimehele või Päevalehele?

Minu arvates Päevalehele. Päevaleht ei olnud enam number kaks, vaid langes kolmandaks. Kolmas koht on väikesel turul ikka piinarikas positsioon. Postimees langes lugejate arvult küll teiseks, aga säilitas oma juhtkoha reklaamiturul.

See otsustas. Postimees kogus ressursse (kasutas natuke ka Õhtulehe kasumit, sorry) ja tõusis 2007. aastal tagasi esimeseks ka lugejate arvult.

Tegelikult ei peaks Postimehe ja Õhtulehe konkurentsi liigselt dramatiseerima. Mõlemal on oma lugejaskond. Lugejad ei kattu ja ka lehed ei kata teineteist.

Kas ühel hetkel polnud ka plaanis, et Õhtulehe veebikülg peaks hakkama jõuliselt konkureerima Delfiga?

Sellist kava pole olnud, sest Õhtuleht oli 50:50 omanduses [Kadastiku juhitud Eesti Meedia ja Hans H. Luige Ekspress Grupi käes].

Loogiliselt võttes pidanuks olema Õhtulehe veeb muidugi oma eeldustelt ja turuasendilt Eestis portaal number üks – nii nagu seda tüüpi väljaanded on online-meedias turuliidrid paljudes riikides.

Kui Õhtulehel oleks olnud omanik väljaspool Eesti Meediat ja Ekspress Gruppi, oleks tal olnud suur võimalus number üheks tõusta.

Mõlemad grupid olid aga huvitatud omaenda infoportaalide arendamisest ja seetõttu kunagi ei arutatudki mingeid väga suuri investeeringuid Õhtulehe online’i arendamisse.

Tabloid peab olema väga tugevalt online’is, aga toona jäeti see otsustav samm investeerida tegemata, sest see oleks läinud vastuollu omanike strateegiliste huvidega.

Lühidalt: Jüri Pinol oli õigus, kui ta kunagi defineeris, et me töötame SL Tuhkatriinus – väljaandes, mis pidi tootma oma omanikele raha, et need saaks arendada oma päris lapsi – Postimeest ja Päevalehte?

Võib ka nii öelda. Paberkonkurents oli domineeriv aastani 2007, aga nüüd, viimased 10 aastat, on konkurents hoopis teine. Postimees.ee ja Delfi on praeguseks väga tugevad, teil on juba üpris raske neid kinni püüda.

Mis saab ajakirjandusest ja meediast kümne aasta pärast?

Tõstan kaks kätt püsti: mida iganes ma praegu ütleks, oleks seda huvitav endal kah kümne aasta pärast lugeda. Niikuinii panen puusse.

Kõige täpsemini oskavad selliseid ennustusi teha need, kes asjast kõige vähem teavad – nad on vabad kammitsevast faktoloogiast.

Kindel on see, et inimesed vajavad jutte ka kümne aasta pärast. Ja ajakirjandus ongi ju tõestisündinud jutu jutustamine, ükspuha millise tehnoloogilise vahendiga. Isegi videod on olemuselt jutud.

Kunas lugeja paberlehest täielikult lahti ütleb, ei hakka ennustama. Ei tea. Rohkem mõtlen sellele, kunas meie eakad trükimasinad viimase hingetõmbe teevad. Uue rotatsioonimasina ostmist ei plaani enam keegi.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee